Kaja Kallas rääkis eetikaga arvestamisest poliitikas
Nädalapäevad tagasi kõneles Pärnu Väärikate ülikooli auditooriumile Kaja Kallas, kes on Reformierakonna aseesimees ja Riigikogu majanduskomisjoni esimees alates 2011. aastast – teemaks eetika ja poliitika.
Jane Mets, Kaja Kallas ja Mari Suurväli enne loengu algust Tervise keskuse vestibülis
Jane Mets imetleb
Alanud aasta esimest õppepäeva tervitama tulnud Pärnu abilinnapea Jane Mets ei suutnud lavale astudes varjata oma siirast imetlust sellest, mis vägi kihutab tagant nõnda suurt inimhulka aasta-aastalt kogunema Tervise keskuse kitsaks jäävasse saali, kus istekohtade nappuse tõttu lepitakse istuma koguni pinkide kõrval olevatel trepiastmetel, kehvemal juhul aga jälgitakse ettekandeid video vahendusel suures eesruumis. „Kogu aeg olen kuulnud hädadest, et lapsed ei saavat vihma tõttu kooli ja bussipeatust pole otse kooli ees ja auto ei pääse ukse lähedusse, isegi talve polevat jne. Siin pole näha eriti palju autosid ja bussipeatus jääb väga kaugele, aga saal on puupüsti täis,“ rääkis Mets ja kiitis väärikaid. Ta meenutas, et neli ja pool aastat tagasi oli kuulajate arv 300 ringis, täna on õppijaid üle 500. „Kaks aastat tagasi arvati olevat viimane õppeaasta ja nagunii lõppevat see ära. Keegi ei uskunud siis veel, et sellises koosluses Väärikate ülikool kestaks, aga nüüd ma usun küll, et sama asi jätkub ka viie aasta pärast,“ sõnas Mets ja tunnustas kooli ellukutsujat Mari Suurväli, samuti võimaluse loojat Pärnu kolledžit. Kõige rohkem valmistas abilinnapeale head meelt nimetuse valik: „Hea, et ei öelda eakate või täiskasvanute ülikool, vaid räägitakse väärikatest õppuritest. Nii fantastilise nimeleiu puhul julgen väita, et sellesse saali on kogunenud maakonna kõige väärikamad inimesed.“
Kaja Kallas kõnepuldis
Kaja Kallas küsis sissejuhatuseks: mis vahe on eetikal ja moraalil ja vastas, et tegelikult on mõlemate sõnade tähendus üsna ühetaoline ning suurt vahet ei olegi. Moraaliga tähistatakse käitumisnorme ja tavasid. Eetika käsitleb rohkem sama mõiste filosoofilist ja teaduslikku lähenemist, jagunedes omakorda teoreetiliseks ja praktiliseks. Eetika puudutab näiteks kutseeetikat, mis ongi praktilisemat laadi.
Mida siis poliitika kujutab? Poliitikat defineeritakse erinevate gruppide sihipärase tegevuse ja võitlusena ühiskonnas kehtivate reeglite järgi. Mõistet lahti mõtestades arutles Kallas selliselt: kui osad inimesed ütlevad, et neid poliitika ei huvita ja jäetagu neid sellest kõrvale, siis selliselt suhtudes kinnitatakse huvipuudust reeglite vastu, mille järgi peaksime selles ühiskonnas elama. Olles neist reeglitest huvituv, tuleks ka selles osaleda, leidis poliitik, kelle arvates moodustavad poliitikud ainsa inimgrupi, kes mitte ainult ei pea reegleid järgima, vaid saavad reegleid ka kehtestada. On väga oluline, et inimesed saaksid uskuda nende reeglite kehtestamist eetiliselt väga ausatel põhimõtetel. Sageli vaieldakse vastu, et mingit eetikakoodeksit polegi vaja juhul kui on olemas hea lastetuba. „Jüri Lotman on öelnud väga hästi: kerge on varjata halvasti omandatud haridust, aga täiesti võimatu varjata halba lastetuba. Hea lastetuba ei ütle meile seda, kuidas me igapäevases elus peame käituma.“ Poliitikas tegeleb eetika sellega, milliseid otsuseid vastu võetakse, kuidas tegutsetakse, mida öeldakse, mida õigeks peetakse – see on absoluutselt erinev sellest, mis on arsti eetika või advokaadi eetika. Need on täiesti erinevad eetilised dilemmad.
Demokraatia on usaldusele ehitatud ja kui ei usuta otsuste ausust, siis ei saa rahvas ka neid reegleid tõemeelselt järgida. Kallas usub, et loodetavasti on paljud lugenud nobelist William Goldingi (1911–1993) romaani "Kärbeste jumal", milles tuleb hästi välja see, mis tegelikult juhtub kui ühiskonnas kehtestatud reegleid ei ole või neist ei peeta kinni; kui ei austata kokkulepitud reeglitest kinnipidamist ja ei austata nende reeglite kehtestajaid.
Huvitav on mõelda, miks tekkivad erinevate riikide parlamentides eetikakoodeksid? Alati on selle vajaduse esile kutsunud väga suured skandaalid, mis võõrandavad inimesi otsustajatest. 2000 aastal viidi läbi küsitlus seitsmes Euroopa liikmesriigis. Küsiti: kas usute, et seadusandlikul tasandil tehtud otsused on ausad – pigem usute, pigem ei usu või üldse ei usu? Enamus vastas eitavalt. Sarnase küsimuse esitas 2011. aasta kevadel ka ajaleht The Guardian viiele tuhandele Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Poola valijale. Küsiti: millises ulatuses usutakse oma riigi poliitkuid sõltumata võimukoalitsioonist või opositsioonist, kas nad käituvat ausalt ja väärikalt? Vastanutest kõigest 9% kostis sõnadega „enamasti“ või „mõistlikus ulatuses“, teisalt uskus tervenisti 89% küsitletuist, et „mitte eriti“ või „mitte üldsegi“! Kallas tõi näite ka mujalt maailmast. Ainult 7% austraallastest uskus, et parlamendiliikmetel on kõrged aususe ja eetika normid. See on ääretult madal protsent. Rahva vähene usaldus poliitikute vastu andis Austraalias tõuke eetikakoodeksi loomisele.
Kuidas on Eestis? Võttes aluseks kõikide poolt armastatud europarameetri, siis on Eesti üks kõrgemalt usaldatud parlament. „Minule on see väga nõrk argument. Kui ma oma kaaslastele Riigikogus püüdsin eetikakoodeksi loomise ideed vastuvõetavaks teha, siis tuli vastuseks – mis mõtet sellel on, sest 38% on väga hea toetuse näitaja.
Tulles tagasi skandaalide juurde ja lugedes kõikvõimalikke huvitavaid raamatuid, võiks öelda, et skandaale on tõesti igal pool, tunnistas Kallas. Neid skandaale on kordades hullemaid kui neid mis meil on. „Lugesin kevadel Briti erakondi käsitlevat raamatut. Skandaale lugedes tundus mõnigi asi päris naeruväärsena. Väga vana demokraatia traditsiooniga maal toimuvad skandaalid, mida meil ealeski ei esineks. Alles 2006. aastal (kui mälu ei peta) läksid seal kuluhüvitused avatuks. Selle ajani oli nii, et neil oli määratud summa ja selle rahaga tehti mis pähe tuli. Kulutuste avalikustamisel selgus, et oli tehtud ikka igasuguseid asju. Näiteks Britis, kus on väga vanad maaomanikud, pikkade traditsioonide ja suurte häärberite omanikud, lasid kõik oma kulud riigil kinni maksta. Oli ka lausa üks kurioosne juhtum. Keegi naissoost parlamendi liige lasi kuluhüvitistest kinni maksta oma abikaasa täiskasvanutele mõeldud telekanalite vaatamise. See oli ka minu jaoks täiesti absurdne.“
Briti parlamendil on eetika koodeks juba pikalt olemas. Nad on loonud kohtulahendite põhised eetikakoodeksi osad, mis täienevad pidevalt. Seda loob parlamendi spiiker, kes vaatab mis sobib ja mis ei sobi.
Mõeldes usaldusele ehitatud demokraatiast oli üks huvitav uuring Euroopas. Küsiti, mis on esimene poliitikult oodatav asi, mida peetakse kõige olulisemaks? Ülekaalukalt saadi vastuseks ausus. Sealt edasi tuli kompetentsus, tarkus, esinduslikkus jne. „Tahtmata teha piinlikust härrasmeestele, viitan ühele teisel uuringule, mis näitas naisi üldiselt meestest ausmate poliitikutena.“ Kallase meelest võis see olla tingitud sellest, et naised pole seni eriti võimu juurde pääsenud. Nii pole nad saanud ka eriti midagi kõrvale nihveldada ja tänu sellele nad ongi ausamad. „Loodan, et see siiski tegelikkuses nii ei ole.“
„Kas me saame ausust reguleerida? Jah, me saame reguleerida seda, et loomulikult ei tohi varastada,“ küsis ja vastas kõneleja konkreetse näitega. Korruptsiooni kohta on väga selged reeglid, samas ausust ei saa mitte kuidagi mingite sanktsioonidega reguleerida ja seal tulebki mängu eetikakoodeks. „Kui olin veel advokaat, siis advokatuuris on eetikakoodeks väga selge. Loomulikult ei õpita advokaadi ametit ülikoolis, vaid õpitakse töö käigus. Teele ette tulevaid dilemmasid lahendatakse töö käigus. Selles on suureks abiks eetikakoodeks. Näiteks: kui ei oska enam mitte midagi teha, küsi vanema kolleegi käest,“ meenutas Kallas oma endist ametit, aga minnes Riigikokku nägi noor poliitik, et mitte keegi ei öelnud talle kuidas peaks käituma. „Märkasin huvitavat kooslust selles võtmes, et kõik 101 Riigikogu liiget on tegelikult üksteise suhtes konkurendid - mitte kolleegid, mis oli minu jaoks mitte just kõige meeldivam üllatus. Seni olin töötanud kollektiivis, kus mind oli armastatud ja mina sain vastata samaga.“ Riigikogus on Kallase sõnul see asi pisut teistmoodi, sest tegelikult inimesed konkureerivad üksteisega. Konkureeritakse saadava tähelepanu peale. „Üks asi on ise tähelepanu saada ja hoopis teine asi see, et keegi konkurent sedasama tähelepanu ei saaks – selline võistlemine ei ole kuidagi kollektiivse toimimise eriti tugev alustala.“
Kuna saadikud on valitud väga erinevate inimeste poolt, siis ka arusaamised on väga erinevad. „Seetõttu on Riigikogu eetikakoodeksit eriti vaja, et leppida kokku teatud asjad, milles saaks kokku leppida. Olen olnud naiivne, aga arvan, et naiivseid idealiste võiks olla rohkemgi.“ Poliitikas esineb mitmesuguseid dilemmasid. Riigikokku tulles pääsevad väga paljud inimesed esimest korda võimu juurde, mis osutub hoopis teistsuguseks situatsiooniks kui mistahes muu töö. Mõnda inimest võim mõjutab, teist mitte. „Mõni inimene tõuseb võimust haaratuna nõnda lendu, et ei saagi teda enam kätte. Muide Riigikogu on ehitatud niiviisi, et sa mitte kunagi ei peaks rahvaga kohtuma.“
20% Riigikogu teemadest läbib majanduskomisjoni. Mis on ettevõttele hea, ei pruugi ollla tingimata hea riigile ja rahvale. Organisatsioonid teevad lobitööd, et otsus kalduks neile soodsas suunas. Oma põhihuvide esindamine on demokraatliku korralduse üks peamine osa ja seda ei tohi keelata. „Tegelikult oleme kõik mingite huvigruppide esindajad: kes kalamees, kes jahimees, kes asfaldiliidu esindaja,“ selgitas Kallas ja püüdis iga uue näitega selgitada seda, kui väga vajalik on kõigi huvide eest seismisel jääda ausaks, et olla moraalselt sirgeseljaline ja eetiliselt tõsiseltvõetav.
Samal teemal:
