Kaks nädalat Aafrika lõunatipus

Pärnu naiste varjupaiga juhatuse liige Helga Mitt jättis läinud aasta novembri teisel poolel koduse Sindi linna paariks nädalaks lumehangedesse oma elu elama ja uudistas Aafrika mandri lõunatipus olevat Vikerkaareriiki, kus sel ajal võis nautida 23-25 kraadist soojust.

Helga Aedade tee taustal. Kõigi foto autor on Helga Mitt

Nobelite maa LAV

Lõuna-Aafrika Vabariiki nimetas looduse ja inimeste terviklikus paletis esmakordselt üsna tabavalt vikerkaareriigiks peapiiskop Desmond Mpilo Tutu, kes lisaks vaimuliku kutsumusele sai 1980. aastail tuntuks ennekõike apartheidi vastase inimõiguslasena, mille eest pälvis ka Nobeli rahuauhinna. President Nelson Mandela (aastatel 1994-1999) kirjeldas pärastpoole sama kujundi abil riigi eripalgelist multikultuurset arengut. Koos eelmise presidendi Frederik de Klerkiga tunnustati Mandelatki Nobeli rahuauhinnaga. Kui täiendada teadmist sellest, et LAV kuulub nende üksikute Musta mandri riikide hulka, kus pole iialgi riigipööret toimunud ja korrapäraste valimistega on harjutud terve sajandi pikkuselt, siis saab ka paremini mõistetavaks sellele riigile langenud erakordselt suur Nobeli-sadu. Tahtmatult tekib küsimus, kas veretult taasiseseisvunud Eesti ei vääriks samuti Nobeli rahuauhinda?

Esimesed muljed LAV-ist

Küllap suhteliselt rahumeelne pikaajaline poliitika on olnud ka üks olulisi tegureid, mistõttu kogu riigis väljaarendatud taristu ja majandus on selle mandri eeskujulikumaid näiteid. Helga ei jäta kõnelemata selle maa imepärasest loodusest, mille kaunidus saadab reisihuvilist pea igal sammul. Poolteist kuud pärast reisilt saabumist on ta jõudnud muljed kenasti süstematiseerida, paljud fotod suure albumi lehtedele paigutada ja vajalikud selgitavad tekstid juurde kirjutada. Muist korrastatud materjali on leidnud koha raali mälus. Seepärast on tema jutustust hea jälgida ja lihtne huvipakkuvamatele küsimustele vastust saada.

Koosad

Et mitte korrata rohkem kõneldud muljetest, alustab Helga Koosade hõimust, kelle üht küla võis 35-liikmeline Eesti turistide seltskond külastada. Koosade küla asub Kohvi lahe (Coffee Bay) ääres. „Legendi järgi pärineb nimi sellest, et seal lahes olevat kohvilaadungiga laev põhja läinud. Ajalugu aga sellist juhtumit ei tea,“ jutustab Helga giidilt kuuldut.

Koosad peavad end emast sündinud rahvana emarahvaks, keda arvatakse olevat ca 10 miljonit. Külastatud küla kogukonna suuruseks on 900 inimest, keda juhib rahva poolt valitud pealik. 11 küla pealiku üle valitseb dünastia seisundit kasutav kuningas, kes ühendab vahetalitajana oma kogukonda ja riiki. Maa kuulub aga kogukonnale. Koosade hõimu peetakse suuludest, kellest Helga soovib hiljem samuti lähemalt rääkida, tunduvalt arukamateks. Ka Nelson Mandela põlvneb koosade hõimust.

Iidsetest tavadest kõneldes jutustab Helga 14-15 aastasteks saanud poistest, keda saadetakse erinevate rituaalsete toimingute täitmiseks üheks nädalaks metsa, kus elatakse mõnda aega täielikus eraldatuses. Seal toimetatakse ka meheks saamise ümberlõikamine. Kuna toimingut pidavat teostatama kõiki elementaarseid hügieeninõudeid järgimata sama noaga ja üheaegselt kõiki noorukeid lõigates, siis olevat tagajärjed üsna kurvad. Grupiviisilise lõike tagajärjel lahkuvat manalateele ca 5% poistest, kes on saanud HIV viiruse nakkuse. Ümberlõikamisele järgneb valge saviga võidmine, mis seondub aafriklaste uskumusega kosmosest pärit eluga. Usutakse, et nende esivanemad olnud algselt valgenahalised. Ümberlõikamisega kaasneb ka valimisõiguse omandamine.

Naised omavad valimisõigust üksnes abielus. Abielus naised tunneb ära pearätiku ja pika seeliku järgi. Seevastu vallalised kannavad lühikest seelikut. Koosa rahvale iseloomulikud rõivaste värvid on roheline ja oranž. Pruudi eest tuleb tasuda 10 lehmaga. Ühe lehma hind on 5 tuhat randi (1€=10 randi).

LAV-is on 11 riigikeelt ja seepärast pole imeks pandav, kui kõneldakse paralleelselt 3-4 keelt. Koosa keelt räägitakse 18% kodudes esimese keelena. Koosa keeles saavad õpilased hakkama kuni gümnaasiumini. Ülikooli astumiseks peab oskama inglise keelt. Helga kirjeldab koosa keelt krõks-keelena, kuna häälduses domineerib pidevalt kostuv teatud kaashäälikute esile paiskumine. Koosa ladina tähestikul põhinev kirjakeel pärineb 18. sajandist. Sõnaliselt uued mõisted tuletatakse koosa keeles põhitüvele ees- ja järelliidete moodustamise teel.

Eluasemeks ehitatakse ümaraid üheainsa suure ruumiga rondavelsiks kutsutavaid hütte, kuhu peab ära mahtuma kogu pere – isa, ema, keskmiselt 4 last ja vajadusel ka vanaema ja vanisa. Ümmargust ehitamisviisi tingib taas uskumus, et sel juhul puudub halbadel vaimudel võimalus nurkadesse kogunemiseks. Ehituseks kasutatakse peamiselt kohalikke looduslikke materjale: seinad koosnevad savist ja sõnnikust, katus tehakse kõrkjatest. Toidu valmistamine toimub peamiselt väljas, talvisel ajal ka sees. Söök valmib spetsiaalses jalgadele tõstetud potis, mille all põletatakse kuivatatud lehmasõnnikut.

Tavadest veel niipalju, et kaksikute sünni puhul istutatakse hüti lähedale puu, mille nime Helgal ei õnnestunud kahjuks teada saada. Puu istutakse selleks, et külaelanike teavitada, aga ka lootuses, et taoline toiming tagab emale laste toitmiseks vajaliku piima koguse. Samuti usutakse, et puu istutamisega kindlustatakse maja õnn.

Surm on koosadel seotud teispoolsusega ja leinavärviks peetakse valget. Matmispaigad ei asu külade keskel ega teede veers, vaid peidetakse metsadesse. Nende mõttemaailma ei mahu krematoorium. Kuna koosade arusaamamas moodustavad vaim ja hing ühise terviku ja keha peab tagastama maale, siis puudub nende teadvuses laiba põletamise võimalus. Peiedena korraldatakse suur söömaaeg, kuid taganutmist nad ei tunnista. Surnut jääb meenutama mask, mida näitamiseks ei kasutata. Mask võetakse välja üksnes abipalveks  või halva inimese ära  needmiseks.

Vaesus ja perevägivald

Kuna Helga on olnud viimastel aastatel tihedalt seotud naiste varjupaigas viibivate naiste ja laste perevägivallast tingitud muredega, siis otseloomulikult tabas kogemustega pilk ka sealses ühikonnas ilmnevat tõsist probleemi. Kuna majanduslik ebavõrdsus on karjuvalt väljakannatamatu ja arvatavalt poolte inimeste puhul pole üldsegi mõeldav rääkida mingistki arvestatavast ainelisest heaolust, siis pole imestada, et LAV seostub paljude siinsete inimeste meeles esmajoones vägivaldsete asumitena. Seda isegi vaatamata

tõsiasjale, et riiki võib oma jõukuselt pidada Aafrika oaasiks. Ebavõrdsust ja vaesust põhjustavad väljapoolt sisse rändajate mõõtmatud hordid, kes püüavad rikkasse riiki pääsedes lihtsalt elus püsida.

Helga jutust kangastuvad kümnete kilomeetrite kaupa silmade ette jäävad pilpakülad, kuhu omapäid sattumine võiks võõramaalase jaoks kaunis täbaralt lõppeda. Vaatamata giidi hoiatustele, otsustas Helga ikkagi koos teise kaaslasega

heita pilk sinnagi, kuhu tavapäraselt ekskursiooni gruppe ei viida. Ta nägi keset päeva klaasistunud silmadega aega surnuks löövaid inimesi, trellitatud kaupluseid, kus müüja teenindas ostjaid teisel pool raudset võret. Ometi lausub Helga, et ei osanud midagi hullu karta. Alles pärast giidi ehmatavat nägu nähes ja temalt kõvasti pragada saamist, hakkasid tegelikud ohud mõistmiseni jõudma. Et pisutki vähendada kuritegevust ja perevägivalda, on mõned koosa külapealikud keelanud alkoholi müügi reede õhtuti, mõned ka laupäeviti. Mehed tulevad reedeti nädalateenistusega linnadest koju ja taolisest korraldusest loodetakse abi pereemadele, kes saaksid nõnda pereisa teenitud raha enne ära laristamist kätte.

Teenistuski polevat teab mis elamisväärset. Mõnel juhul saadakse Helga sõnul päevatasuks isegi vähem kui euro. Kuid elatist teenitakse ka kuritegevusega, mida ei peetagi kriminaalseks ja võetakse kui üht raha eest osutatavat teenust. Näiteks kellegi soovil autoärandamine ongi mõne jaoks töö. Seejuures ollakse valmis isegi röövmõrva korraldama ja vägistamisjuhudki pole harvad.

Suulude juures

Suulud on arvukas rahvas ja neid kohtab muudes riikideski, kõige enam Zimbabwes. 11 miljoni inimesega hõimu identiteedi selgelt eristavaks tunnusjooneks on tugev rahvustunne. Neid peetakse taevarahvaks. Aafrika ajaloos on suulud olnud ühed sõjakamad ja hoolimata algelistest relvadest või sõjapidamise viisist osutasid nii buuridele kui inglastele tugevat vastupanu. Spartaliku väljaõppega sõdalasi võis olla 50 tuhande ümber.

Helga tutvus suuludega Shakalandi külas, kus inimesed hoiavad elus põlvest põlve pärit tavandlikku elulaadi. Nad näitavad seda päris sõbralikult samuti oma külalistele. Iga suulu tunneb oma kuningat Tshakat, kelle jõul ühendati nende hõimud ning loodi veel enne buuride saabumist ühtne riik. Paraku selle kestvus polnud kuigi pikk. LAV-i president Jacob Zuma on samuti suulu.

Helga jutustab kodumaast kaugel eemal langenud pealikust. Pärimuse kohaselt läheb akaatsia oksaga varustatud delegatsioon surma saamise paika ja vastavalt rituaalsetele toimingutele aetakse pääliku hing oksa sisse. Oksa koju tagasi toov inimene jutustab teekonna käiku ega luba mõtetel uitama pääseda, mis võiks lasta hingel oksast kaduma minna. Pärale jõudmisel sängitatakse oks rituaalsel kombel kodusesse lehmade aedikusse.

Helga nägi osaliselt ka õlle tegu, mis kestab küll paar päeva. Ühe nõu sisu liigutas suure puidust roikaga eakam naine, kelle kohustuseks on ka esimese sõõmu proovimine, et seejärel teistelegi mekkida anda. Suulu abielunaised kannavad uhkeid kõrtest punutud mütse. Peakatted on väga iseäralikud sellepärast, et nendega minnakse isegi magama ja üksnes väga harva võetakse müts peast, võibolla juuste pesemiseks. Et magamise ajal paremini pead toetada, selleks kasutatakse väikest puidust taburetti. Õlle segamise ajalgi hoidis naine miskipärast samasugust pingikest kõrva ääres.

Kui naise ülesandeks on õlle tegemine, siis meestel tuleb lehmi lüpsta. Huvitav on meeste kahest tükist kokku pandud hästi raske ülerõivas. Tagumikku varjab lehma nahk ja eest poolt katavad riidetükile lükitud kõõluste salgud. Aimatavalt väga raske on samuti naiste lehmanahast valmistatud seelik. Neidude ülakeha on katmata, kuid abiellunud kasutavad rinnakaitseid.

Juhul kui perepoeg on armunud, tõmmatakse kraali ette vardasse lipp, mis annab näiteks keskmise jõukusega isale teada, et poeg vajab abiellumiseks 11 lehma. Muidugi peab siis isa hakkama sellega aegsasti arvestama. Jõukas peres on tarvis välja panna 16 ja kuninga perelt nõutakse koguni 33 lehma.

Suulude kraal kujutab ühe perekonna elupaika, mille osaks on suur maja kõigile ühiseks kasutamiseks. See asub vanemate maja kõrval, väiksemates hoonetes elavad pojad oma peredega. Ruumides kehtib parema käe reegel, mis arvestab sellega, et parem pool kuulub meestele kui kaitsjatele. Kraali juurde kuulub veel köök, ait ja lehmaaedik.

Surnud inimestest suulud ei hooli karvavõrdki ja heidavad nad metsa loomadele söögiks. Erand tehakse üksnes kraali rajaja suhtes. Tema maetakse maamulda istuvasse asendisse.

Killuke loodust

Loodusest jutustades meeldis Helgale kapuuts-kangurlind. Isaslind valmistab rippuva pesa, mis püsiks nagu nööri otsas. Pesa valmides tuleb emaslind tööd üle vaatama ja kui ta millegiga rahule ei jää, siis naksab ta punutist üleval hoidva sideme naksti läbi. Seejärel asub isaslind nurisemata ja kiirustades uut ehitama. Võib juhtuda, et isaslind hakkab ajahätta jääma ja siis minnakse materjali kogumises ka omavahel kisklema. See kõik on Helga sõnul üpris naljakalt kummaline vaatepilt.

Väga kaunis on 300 km pikkune Aiatee. Võimsa mulje jätavad India ookeani randa uhtuvad kõrged vahutavad lained. Kõike seda peab aga kindlasti oma silmaga kaema, ütleb palju rännanud Helga Mitt.