Kas blogindus on meedia?
Möödunud aasta augustis kirjutas sellise pealkirjaga artikli Marianne Mikko, et arutleda praeguse muutuva meedia olemuse üle ja peatuda mõtetega blogindusel. Kuna teema pole oma aktuaalsust kaotanud, siis esitan kirjutise väheke lühendatud kujul veelkord.
2008. aasta kevadel valmis Euroopa Parlamendi liikmel Marianne Mikkol raport “Meedia mitmekesisus ja koondumine Euroopa Liidus”. Raportit kannustas koostama vankumatu usk demokraatiasse ning soov seda kaitsta. Nagu ka teadmine, et 27 liikmesriigiga Euroopa Liit vajab hetkeseisu analüüsi meedia vallas.
Mu raport keskendus 21. sajandi alguse Euroopa meediale. Huvi keskmes oli kvaliteedi ja kvantiteedi suhe. Samas pidasin raportöörina oluliseks fakti, et täna peab ajakirjanik sama ajaga tootma 3 korda enam sisu kui veerandsada aastat tagasi. Muude küsimuste seas tõstatasin raportis ka blogide teema eesmärgiga kaitsta nii blogijaid kui ka demokraatiat.
Olen seisukohal, et blogid on uue meedia lahutamatu osa ning seetõttu peame pöörama tähelepanu, kas ja mil viisil tagame, et ka blogosfääris leiaks lugeja tee teda huvitava infoni ning tal oleks selge, kas kirjapandut usaldada või mitte.
Kui me vaatame tänapäeva massimeediat, siis hoolimata meedia koondumisest on siiski nähtavad mingisugused piirjooned. Lugejatena, meedia tarbijatena teame, et Kroonikast ei tasu oodata asjatundlikke majandusanalüüse. Teame, et Sirp pakub huvi kulutuuriinimestele ning Äripäev ettevõtjatele. Kuidas me seda teame? Sest väljaanded on end meediamaastikul positsioneerinud ning ajakirjanikud tunnevad vastavat valdkonda. Nad on profid, kes vastutavad oma sõna eest oma nimega.
Eeldusel, et blogid on osa meediast, ootan ma, et ühele või teisele blogile sattudes on mul võimalik enam-vähem aru saada, kes, mida ning miks kirjutab.
Ma ei oleks iialgi arvanud, et ma sellise näite toon, ent – kui ma peaksin tahtma lugeda Inno ja Irja blogi, siis ma tean, et seda blogi kirjutavad Inno ja Irja Tähismaa ning ma tean ka, mida mulle seal kõige tõenäolisemalt lugeda pakutakse. Seega saan ma teha otsuse, et ma ei loe seda blogi ☺
Juhtudes lugema aga blogi, mis on teatud küsimustes väga selgelt võtnud kas mingi poliitilise seisukoha või propageerib maailmavaadet, on mul samuti soov lugejana teada, kes või mis on algallikas? Kas Gaza konfliktist kirjutab välispoliitikaekspert, poliitikahuviline ajakirjanik hobi korras või diivanil-teadja. Mitte, et üks peab tingimata olema parem või halvem teisest, ent ma tahaksin, et minul lugejana oleks mingigi võimalus seda teada. Loomulikult võib siin väita, et ühte või teist blogi piisavalt pikalt lugedes võtab konkreetsema kuju teatud määral ka selle autor. Kuid usun, et võimalik on ka teisiti.
Vabatahtliku sildistamise all toon hea näitena esile blogiportaali blog.tr.ee ehk blogipuu. Seal toimib põhimõtteliselt seesama iseregulatsioon, mida ma algselt silmas pidasin. Ehk et lugejad/blogijad saavad blogisid kategoriseerida ning hinnata. Joonistub välja selge profiil nii lugejaist kui ka temaatilistest blogidest. Kes on omas teemas teadja, on hinnatud ka lugejate poolt ning ta on usaldusväärne. Tal tekib kindel lugejaskond, kommentaatorid jne. Kui ma satun sellisesse blogisse esimest korda, siis piisab mul ehk paari-kolme sissekande lugemisest saamaks aru, millega tegu ning kes on autor.
Niisiis oleks minu pakutud lahendus, et tarbija ehk blogilugeja abistamiseks võiks blogosfääris tekkida teatav regulatsioon. Tõsi, see protsess peab olema iseeneslik, mitte esilekutsutud ning hea meel on tõdeda, et Eesti blogimaastik on selles osas minu meelest juba päris suuri samme teinud.
Tuleb aga tõdeda, et muret valmistab mulle olukord, kus kodanikul ei ole võimalust end kaitsta laimu, solvangute või suisa viha õhutavate üleskutsete eest, olgu need siis mis alusel tahes. Ma olen raudsel veendumusel, et üksikisiku sõnavabadust tuleb kaitsta, ent tuleb ka meeles pidada, et mingil hetkel võib kujuneda dramaatiline olukord, kus ühe vabadus tuleb teise vabaduse arvelt. Pean silmas kodaniku õigust privaatsusele. Sõnavabadus ja kodaniku põhiõigused peavad jääma inimühiskonnas tasakaalu. Tahan öelda, koos sõnavabadusega on meil kohustus olla ja jääda inimeseks, kes ei haava kaaskodanikke.
Olen seisukohal, et blogid, nagu mistahes muu avalik internetiruum, ei tohiks propageerida viha, sallimatust, vägivalda.. Kui blogid ning blogijad on meedia, siis võiks ju siingi kehtida teatud eetikakoodeks? Kui Postimees avaldab loo, et Marianne Mikko on idioot, siis Postimehes trükitud tekstile kirjutab loo autor oma nime alla ning väljaandja vastutab. Kui Marianne Mikko leiab, et sellega on teda solvatud ning alandatud tema inimväärikust, siis on Marianne Mikkol võimalik a) teha kaebus ASN; b) nõuda võimalust vastulauseks; c) pöörduda kohtusse. Tõsi, võib öelda, et blogosfääris kehtib nn “right to reply”, ehk et õigus oma blogis teisele blogile viidates teemale vastata, kuid kas see on tegelikkuses piisav?
Kuid tagasi meediapluralismi raporti juurde.
Nagu professor Marju Lauristin tihti kinnitab, on praegu tegemist Eesti ning ka muu Euroopa meedia dramaatilise kvaliteedi allakäiguga.Euroopa Parlamendi meediaraporti autorina ühinen lugupeetud professori mõttega. Inimesed ei saa just sageli vastuseid oma küsimustele kanalitest, mis uhkusega tituleerivad end neljandaks võimuks. Meil puudub tõsisema ajakirjanduse võimalus. Eesti ajakirjandus on kujukas näide meediast, kus valitseb pealiskaudsus, lõtv sõna ja fakti kontrollimisega on nagu on.
Kus on väljapääs? Esiteks peab meediakirjaoskus edaspidi kuuluma eurooplase põhiteadmiste hulka. Ei saa enam jätkuda olukord, kus koolis õpitakse eristama limerikku haikust ning jambi trohheusest, kuid ei mainita elementaarseidki tõdesid sellest, kuidas meedias sünnib sisu ja kuidas seda esitletakse.
Paar aastakümmet tagasi oli kõik lihtne ja ilus. Ühel pool oli ajakirjanik ja teisel pool lugeja/kuulaja/vaataja. Piirjoon oli selge. Mängureeglid kaljukindlad. Mõistagi räägin ma liberaalse demokraatia meediast. Lääne ajakirjandusest.
Tänapäeval täidavad saateid üha enam kuulajad/vaatajad ise, sissehelistamisega saated on ringhäälingus ülemaailmne mudel. Ning siis lisaks uue meedia täiesti uus osa ehk blogi, mis põhineb 99% kasutaja loodud-toodetud sisul.
Raamatute asemel otsitakse informatsiooni internetist. Mahukate teatmeteoste asemel on õhukesed CDd. Digitaalajastu on muutnud informatsiooni mahtu, ulatust ja leviku kiirust.
Niisiis kaasaegses maailmas orienteerumiseks on noorel inimesel vaja lisaks traditsioonilisele kirjaoskusele veel meedia kirjaoskust. 21. sajandil on oskus meediat kasutada ja interpreteerida sama oluline kui oskus lugeda ja kirjutada.
Eksperdid on meedia kirjaoskust defineerinud kui oskust erinevates formaatides informatsioonile ligi pääseda, seda analüüsida ja hinnata ning edastada.
Põhjused, miks meedia kirjaoskust koolis õpetada on seotud faktiga, et meie kultuur ja ühiskond ei ole enam ainuüksi trükimeediaga seotud. Me peame õpilasi ette valmistama eluks moodsas kultuuriruumis õpetades neile, kuidas mõista uut meediat ja sellega/selles tegutseda. Oleme eestlastena väga uhked, et ülemöödunud sajandi lõpus enamus meist olid kirjaoskajad või mõistsid vähemalt lugeda. Me olime esimesed Euroopas, kes võisid nii selge kõlava häälega ütelda. See oli rahvuse arenemise seisukohalt väga tähtis. Käesoleval ajal on meedia kirjaoskus samasugune imperatiiv.
Meedia küllastab meie elu ja on hädavajalik, et noored inimesed õpiksid sõnumeid ja kujundeid lahti mõtestama. Et noored oskaksid esitada kriitilisi küsimusi nagu kes ja mis eesmärgil on need sõnumid ja kujundid loonud. Tänapäeva tehnoloogia annab võimaluse õpetada noortele loovat eneseväljendust, koostööd, oskusi probleeme lahendada ning valmistada neid ette eluks infoühiskonnas.
Õpetades uue meedia loomist ja lahti mõtestamist saame noori ka hoiatada internetis peituvate ohtude eest. Et kus lõpeb fakt ja algab isiklik arvamus, mida võib küll teadmiseks, aga mitte hinge võtta. Meedia kirjaoskuse abil saame noortest inimestest kujundada mõtlevad ja informeeritud kodanikud, kes oskavad aktiivselt ja edukalt suhelda kogu maailmaga.
Ajakirjandusväljaannete omanike, toimetajate, ajakirjanike ja ka blogijate isiklikku kõrget eetikat ei asenda miski. Või nagu Eesti ajakirjanduse grand old man Juhan Peegel armastas korrata: ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead sa olema. Kirjutan sellele kahe käega alla. Loodan, et teiegi hinges leiab suur humanist Juhan Peegel kindla koha.
