Kolmapäeval, 25. märtsil kell 13 toimub Pärnus küüditatute mälestuskivi juures märtsiküüditamise 60. aastapäevale pühendatud mälestustseremoonia.

Olen imetlenud alati Papiniidu leinakivi juurde kogunenud inimeste sügavat kultuursust, mis väljendub väärikas vaoshoituses ja milles puudub kibestunud vihkav hoiak vene rahva vastu, kes ei suutnud oma riigis takistada imivihkajaliku terroristliku võimu vallapäästmist. Eks osutusid nemadki teatud mõttes oma maa reziimi pantvangideks.

Kuritegu õigustavad ja räuskavad vaid need, kelle kätel on süütõendid või kes alateadlikult häbenedes püüavad varjata oma esivanemate poolt teostatud ülekohut. Nende suust kostuvad veel praegugi palju kannatanute peade kohal sõimusõnad, mille tähendust isegi ei mõisteta.

Märtsiküüditamise aluseks olnud NSV Liidu Ülemnõukogu 1948. a. 26. novembri seadluse põhjal saadeti loomavagunites teele 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt ja 95-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast.

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi koostatud spetsiaalse operatiivplaani „Priboi” (tõlkes ‚murdlainetus’) plaani kohaselt saadeti kodumaalt Siberi avarustele ligemale 21 000 Eesti kodanikku. Enamiku moodustasid naised, vanurid ja alaealised lapsed. Neid kõiki nimetati maakurnajateks, bandiitideks, nõukogudevaenulikuks elemendiks. Viimase väljendiga kindlasti ei eksitud, kuid see oli ka kõige nõrgem argument, mille alusel okupeeritud territooriumilt inimesi oma riigist väljasaadeti.

Olemasolevale sõnumile lisandub reportaaž Papiniidu mälestustseremooniast koos pildigaleriiga.