Tiit Kask saabub väärikate auditooriumi ette

Sindi juurtega Tiit Kask on vaikse jutu ja tagasihoidliku olemisega mees, kes veedab suvel meelsasti aega Pärnus vaatleja või jäädvustaja rollis ja mitte niivõrd puhkajana. Eesti hotelli- ja turismikõrgkooli teadur on põhjalikult uurinud Pärnu kuurordi edulugu ning kirjutanud magistritöö Pärnu kuurordi kujunemis- ja arenguloost aastatel 1838–1940. Tema doktoritööks on Pärnu kuurordi ruumi ja ruumipraktika ajavahemikul 1940–2005.

Pärnu kuurordiks saamise üheks eelduseks sai soodne geograafiline asend, kus asub peene liivaga rand ja madala veega lõunakaarde avatud merelaht. Kuna 19. sajandi alguseks kaotas Pärnu kindluslinnana tähtsuse, siis kustutati see 1834. aastal Venemaa kindluste nimistust, kindlustuste vöönd anti üle linnale ja järgnevalt asuti kindluse likvideerimisele.

1837. aastal küsiti linna magistraadilt luba mererannale supelasutuse rajamiseks ja juba aasta pärast ehitati vana kõrtsihoone ümber esimeseks supelasutuseks paigas, mis asus umbes praeguse mudaravila juures. Praeguse rannapargi asemel laius siis vesine heinamaa. Omanikud andsid hoone rendile. Rentnik kohustus korraldama vannide andmist ning asutust korras hoidma. Suviti said linnaelanikud sooje mereveevanne võtta ja talviti pakkus asutus sauna teenust. Ajaloost on täpselt teada, et esimene vannitus tehti 26. juunil. Nimetatud aastat peetaksegi Pärnu kuurordi sünniajaks ja järgmisel aastal võib linn tähistada kuurordi 175. juubelit. Pärnu oli kuurordi arendamisega astunud Tallinna, Narva, Haapsalu ja Kuressaare kõrvale.

Kuna tol ajal puudus Pärnul raudteeühendus teiste keskustega ja kaugemalt suvitajaid ei saabunud, siis jäi supelasutuse kasutus üsna harvaks, arvatavasti üle viie või kuue vanni polnudki kellegile anda. Supelasutuse kulud ületasid kõrgelt tulusid. Olukord tõotas paranemist seoses 1860. avatud Pärnu-Riia-Liibavi laevaliiniga, kuid juba esimese reisiga läks aurik allapoole lainte voogusid. Siiski seati kümme aastat hiljem sisse laevaliiklus Pärnu ja Riia vahele.

Mööduvad aastakümned ei nihutanud kuurordi arendamist paigast ja esimese avaliku supelasutuse saatus näis olevat hääbumisele määratud. 1889. aasta jaanuaris otsustati tolleaegse linnapea Oskar Brackmanni südika pealekäimise tulemusena supelasutus linna majandamisele võtta, mida omanikud olidki soovinud. Sellega algas pärast poole sajandi pikkust kiratsemist ravi- ja puhkekuurordi uus elamine.1888. aastal loendati Pärnu elanike arvuks umbes 13 tuhat inimest.

Juba 1882. aastal oli Brackmanni initsiatiivil alustatud Ranna pargi istutamist. Supelasutuse Pärnu linna omandisse ostmise järel asuti rajama Venemaale arvestatavat kuurorti. Samal aastal ehitati supelasutuse naabrusesse Rannasalong, hakati hoolt kandma puiesteede ja suvilate eest ning järgmisel aastal ehitati ka supelasutus ajakohasemaks. Ametisse palgati supel-inspektor, kelle juhtimisel asuti ravi- ja puhkekuurorti välja arendama. 1870. aastal asuti vallikraavi täitma ja tasandatud linnakindlustuste alale istutati alleede ja parkide vöönd. Esimeseks kesklinna pargiks kujunes endise vallikraavi kohale rajatud Koidula park.

1895. aastal hakati ehitama Pärnu-Valga kitsarööpmelist raudteed läbi Mõisaküla. Esimene rong Pärnust Valka väljus 1896. aasta oktoobris ja järgmise aasta suvel avati liikluseks Mõisaküla-Viljandi raudteeliin mis avardas oluliselt Pärnu kuurordi külastamise võimalusi. Tallinnast Pärnu sõiduks kulus aega 14 tundi, mis oli väga väsitavalt pikk reisimine. Oluline muutus saabus 1928. aastal, kui ehitati Lelle-Pärnu vaheline raudteelõik. Siis võis sõita Tallinnast Pärnusse kõigest 4 tunniga.

Mere äärde pääses mööda praegust Merepuiesteed. Vette mindi väikeste onnitaoliste sõidukitega, mida veeti merre ja tagasi hobustega. Teenuse eest tasuti 10 kopikat. Päikest ei võetud.

Esimesed suvilad valmisid Supeluse ja Promenaadi (praeguse A. H. Tammsaare) tänavate äärde. Pärnu võeti Vene kuurortide ametlikku nimistusse ja suvituslinna õitseng kestis kuni aastani 1914.

Vahepealsed sõja-aastad tekitasid mõistetavalt tagasimineku, aga juba 1918. aastal hakkas linnavalitsusele saabuma järelpärimisi Pärnu kuurordi kohta. Kuna rajatised olid laastatud, rand korrastamata, supelasutus koguni tules hävinud, vastati küsimistele ebalevalt, mille sisu oli pigem eitav.

Sajandi 20-dail aastail ehitati merre minekuks eraldi sillad naistele ja meestele. Supelsillad jäid teineteisest versta kaugusele. Naiste sild asus mudaravila kohal ja meeste sild praeguse Kuuse tänava joonel. Kahe silla vahel keskrannas asus segarand, kus võisid nii mehed kui naised ühes koos viibida. Naiste sillast muuli pool aga asus daamide rand nii nagu see on siiani oma traditsiooni hoidnud. Kask leiab, et naisteranna tulevik on pärnakate endi otsustada.

Uuele supelasutusele pandi nurgakivi 1926. aasta 6. juunil. Ajanõuetele vastav mudaravila ehitati valmis aastaga ja avati pidulikult 9. juunil. 1936. a. püstitati randa Olev Siinmaa projekti järgi kõlakoda ning suvemuusika toodi kesklinnast sinna üle. Pärnus elas 6 kutselist suvemuusika kontserte andvat pillimeest juba enne I maailmasõda. Suure elevuse tõi 1937. aastal Rannahotelli avamine. Kask arvab, et hotell valmis 1940. aasta Helsingi olümpiamänge silmaspidavalt, sest tol ajal räägiti palju läbi Balti riikide kulgevast olümpia teest, ehk Via Balticast. Loodeti olümpiamängudele suunduvate inimeste arvukat peatumist ka Pärnus. Sama mõte võis olla seotud ka Rannahoone valmimisega 1939. aastal. 1938. a. ehitasid rootslased hotell Vasa, mida nüüd kasutatakse sanatooriumina.

1930. aastani ülekaalus olevate soomlaste arvukuse kahanemise järel hakkasid suuremal hulgal Pärnut külastama rootslased. Suvekülaliste seas jätkus ka palju teisi rahvusi, mis muutis Pärnu märkimisväärselt rahvusvaheliseks linnaks.

Kõike, mida Pärnu võis 1938. aastal suvitajatele pakkuda, rajati kahe sõja vahele jäänud aastakümnetega. Kask arutleb ka selle üle, miks kuurordi sajandat sünnipäeva peeti aasta hiljem ja isegi neljast juubelimargist koosnevale komplektile trükiti aasta 1939. Kuurordi raviasutus töötas ainult suvekuudel, 15. maist kuni 15. septembrini. Pärnu kuurort oli 1939. aastaks tõusnud oma tuntuse kõrgemale piirile, mille kahjuks katkestas valla pääsenud II maailmasõda.

Esimese Eesti aja lõpuni oli Pärnu kuurordil kaks kõrgperioodi. Esimene kestis aastatel 1889 kuni 1914 ja selle edendaja oli Oscar Alexander Brackmanniga. Teine periood oli 1935–1940, kui tegevust juhtisid linnaarhitekt Olev Siinmaa ja linnapea Oskar Kask.

1940. aastal muudeti Pärnu kuurort aastaringselt tegutsevaks. Vahetult pärast Nõukogude okupatsiooni algust toodi 7. juulil 100 töölisveterani Sindist, Narvast ja Tallinnast Pärnusse. Aga juba 1940. aasta märtsis keelati ära rahvusvaheline kuurort Haapsalus ja Kuressaares, sest 1939. aasta baaside lepinguga hõivasid venelased 90% ulatuses puhkemajutuse.

Samal teemal: