Pärnu linna südames,Vanapargi põliste puude varjus, asub mälestusmärk töörahva vabaduse eest võitlejaile, kelle ponnistustele vaatamata ei õnnestunud neil 1924. aastal küüditamisvaguneid Papiniidu jaama veeretada. Küllap nad hämaksid võimaluse korral hauasügavuseski koos oma seni elavate mõttekaaslastega, et mingit kurja pole iial soovitud, ettevalmistatud ega kordasaadetud. Ometi läks töörahva vabastajatel korda mõniaeg edasi neid samu vabastatud inimesi kaugel kodumaast terroriseerida. 85 aastat hiljem tõttavad pärnakad vähimatki tähelepanu pööramata graniittähisest mööda ja vaid käputäis inimesi neist möödujaist asetab homme Papiniidus küüditatute mälestuseks pärja või lilleõie.
Kümnetest tuhandetest küüditamisele kaasaaidanutest on üksikud kohtusse veetud. Piisavate asitõendite vähesuse tõttu ja vanurite tervislikku seisundit arvestades on südikate advokaatide töö tulemusel muistsed võõrriigiteenrid terve nahaga pääsenud. Küllap moodustavad neist suure osa arguseohvrid, mitmed võisid küüditamises näha riikikul tasandil soosivat künismi, mida perverssel viisil nautides omakasuks pöörati, aga leidus ka karjeriste, kes teistes oludes poleks saanud end väljapaistvalt teostada. Omal ajal söandati tunnustada ideelisi kommuniste nagu olnuks tegu kuritegelikust kommunistide grupeeringust kõrgemalseisva eetilisuse etaloniga. Taolist arvamuslagedat kommunistlikku ideoloogiat kandvat moraalijüngrite mõttearendust on kõhedusttekitavalt jube kuulda. Piisab vaid mõelda, millise arvulise ülekaaluga terroriseeriti eeskätt süütuid naisi, abituid lapsi, põduraid vanureid ja teisi kõige nõrgemaid nagu haiged, invaliidid jne. Samas tahaks meeleldi rinda riputada Maarjamaa medalid neile, kes võõras rüüs (olenemata välisest vormist) ajasid tõepoolest Eesti asja ega ehtinud end ideelise kommunisti tiitliga.
Vahel tundub, et noorem generatsioon mõistab seda aega umbes nii nagu jookseks teleekraanil õudusttekitav põnev seriaal, mida tasub jälgida, kuid mitte karta, sest tegevus toimus kauges minevikus, mis ei saa teda ennast mingil viisil puudutada. Ometi kinnitab kogemus, et iialgi ei olda millegi eest kaitstud. Eriti murettekitavaks muutub olukord siis, kui rahulolu liiga suureks paisub.
Venemaa Eesti-suursaadik Nikolai Uspenski peaks igal küüditamise aastapäeval kõndima kotiriides ja kannatanute uste taga koputades enesele tuhka pähe raputama seni, kuni tema riik, valitsus ja rahvas hakkavad tõelises kahetsuses mõistma eesti rahva kallal kordasaadetud jäleduse hinda. Seda vabandavat kahetsust ei vaja mitte Eestimaa vaid eeskätt nemad ise. Suursaadik ei kanna enese isikus mitte üksnes riigi au ja väärikust vaid ka autust ja vääritust kui seda on esinenud.
