Peeter Prints oli see mees, kes rääkis mehed ära ja esimest korda tuldi uue bändi proovile kokku 2000. aasta novembrikuus Sindi Seltsimajja, seega täpselt kümme aastat tagasi - mäletavad pajatada alguslugu kõik viis tänaseni ajaproovile vastu pidanud ansambli liiget, kes pühitsesid eile õhtul Passioni kohvikus väga tagasihoidlikult esimest ümmargust tähtpäeva, kuid said esinemisega siiski ääretult sooja publiku poolse vastuvõtu osaliseks.
Fotodel: Üks õnnelik CD saaja; Passioni tantsupõrandal
Praeguseni mängivad ansambli koosseisus Jaan Krinal ja Üllar Kallau kitarri, Ats Lõhmussaar basskitarri, Priit Kask trumme, Indrek Oselein klahvpilli. Jaan Krinal on ka peamine laulumees. „Kahjuks jäi Peeter Prints juba peale esimest proovi eemale, aga mõtte algataja au jääb sellegipoolest üksnes temale, lisaks kirjutas ta välja mõned esimesed kitarripartiid,“ rääkis Krinal, kes on ka ansambli juht. Alguses tegi kaasa veel basskitarri mängija Heiki Vungi ja pisut aega proovis trummipulkasid ka Vallo Vaargas.
„Tegelikult polnudki meil algselt mõttes nii pikalt kokku jääda, sest esialgse mõtte kohaselt käis bänd harjutamisteks koos vaid ühe esinemise jaoks,“ mäletas minevikku kõige paremini Jaan Krinal. Nimelt otsustasid Tšernobõli mehed tulla 15 aasta möödumise järel taas ühiselt kokku ja pidada maha üks korralik pidu ning just selleks ainsaks korraks saigi ansambel moodustatud. Kokkutulek toimus 2001. aasta aprillis ööklubis Up, mis asus praeguse Pärnu Keskuse ajaloolises viljasalve hoones. Kohale tuli umbes 150 inimest. Õhtu juht oli Üllar Meriste, Contra luges luuletusi, tantsisid Kaie Segeri line-tantsijad.
Pärast hästi õnnestunud pidu polnud enam meestel tahtmist laiali minna ja esimesed kolm aastat harjutati väga regulaarselt igal nädalal, et õppida uusi lugusid ja hoida head vormi. Repertuaari peamine valik on 60-te aastate muusika. Kõige rohkem kuuleb La-De-Da esituses Jeff Christie ja The Beatles lugusid, aga sekka ka mõned palad 50-st aastatest ja ka hilisemast perioodist teistelt muusikutelt. Alguses oli ansambel nimetu kuni Peeter Prints kirjutas Heiki Vungi ettepanekul partituuri Ringo Starr’i loole „La-De-Da“, mis võetigi kohe üksmeelselt bändi nimeks.
„Eestikeelseid tekste aitab koostada Ene Michelis, kellel on selleks väga hea anne,“ kiitis Krinal Sindi Linnaraamatukogu direktrissi, kellest on ansamblile suur abi. „Kahju, et teda meie tänasel esinemisel pole,“ ütlesid mehed otsekui ühest suust.
Tähtpäeva kingituseks oli Üllar Kallau kõigile teadmata teinud väikese üllatuse ja valmistas piiratud koguses suveniir CD, millel vaid üks lugu: Jeff Christie „If Only“. Need andis ta Passionis pidulikult igale esinejale üle publiku tormilise kaasaelamise saatel. Ülejäänud plaadid kinkis ta Passioni külalistele. Muidugi pidid kõik mehed plaatide ümbristele ka oma nime kirjutama, mis tekitas paraja sagimise.
Kohviku külalisi oli La-De-Da esinemist kuulamas ja jalgu keerutades põrandat vappuma panemas Tallinnast, Tartust, Sindist ja küllap vist ka Pärnustki. Nõuti järjest paremaid lugusid ega unustatud korduvalt kiitmast muusikute erilist talenti. Päris 60-te meelolus siiski kogu esinemine ei toimunud, sest näiteks Üllar Kallaule meeldis väga pidevalt jalaga pedaale ja nuppe vajutada, et erinevaid heliefekte tekitada. Üllatusesinejana saabus õhtu lõpul kohvikusse tuntud Pärnu saksofoni mängija Vello Kaar, kes ansambli kõlapilti täiendas tenori nootidega. Peale lõpulugu polnud veel tahtmist mängu ega tantsu lõpetada ei esinejatel ega publikul ja nii esitati veel kolm lisapala. Seejärel kutsuti 60-te muusika nautijad täna õhtusele kolme ansambli kontserdile Sindi Seltsimajja. Seda ka lubati. Mõnigi kinnitas, et käib kodus Tallinnas ära ja põrutab õigeks ajaks Sinti, sest sellise tasemega ansamblit tasub tulla kuulama ka mitmesaja kilomeetri kaugusele. Samal õhtul kutsuti neid ka Tartusse, aga kui palju hallipäised nooruslikud härrad jaksavad, saab teada siis, kui tähelepanelikult jälgitakse nende esinemiskavasid.
