Lähedasi hooldavate kodanike mure sundis tegema sotsiaalministrile ühispöördumise
Eesti Patsientide Esindusühing tegi 17. jaanuaril pöördumise sotsiaalminister Hanno Pevkurile, milles selgitas oma lähedasi hooldavate riigi kodanike muret sooviga leida võimalusi neid toetavate meetmete väljatöötamiseks.
Hoolduskoormusega inimeste elukvaliteedi paranemist soovivale kirjale on alla kirjutanud Eesti Patsientide Esindusühingu juhataja Pille Ilves ja seda pöördumist toetavad Eesti Puuetega Inimeste Koda, TÜ Eesti Omastehooldus, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, Eesti Lihashaigete Selts, Eesti Autismiühing, Pärnumaa Puuetega Inimeste Koda, MTÜ Naerata Ometi, MTÜ Pärnumaa Erivajadustega Laste ja Noorukite Vanemate Ühing ja Pärnu Downi Klubi.
Pöördumises tuginetakse tõdemusele, et vaatamata Perekonnaseaduses sätestatud hoolduskohustusele on oma raske ja sügava puudega lapsi ning invaliidistunud või eakaid pereliikmeid hooldavad inimesed jäetud ilma piisavast riigipoolsest toetusest ja sotsiaalsetest garantiidest. Viidates arenenud Euroopa riikidele, ei ole kirja autori seisukohalt hoolduskohustus ja majanduslik koormus neis maades sel moel lähedaste kanda, vaid lähtutakse konkreetse inimese sissetulekust ja vajadustest. Soovitakse, et Eestiski tagaks seadusandlus kõigile inimväärse toimetuleku ega seaks vaesusse peresid, kelle liikmed on lähedaste hooldada. Kahetsusväärselt nenditakse olukorda, kus ametlikelt hooldajatelt nõutakse eriväljaõpet, kuid omaste hooldajatel puuduvad igasugused võimalused vastavat eriõpet saada.
Patsientide esindusühinguni on jõudnud juhtumid, kus inimesed on pidevalt oma lähedast hooldades kaotanud vaimse ja füüsilise tervise ning olnud sunnitud loobuma õpitud erialast, eneseteostusest ja elanud alandavas vaesuses ainsa sissetulekuga üliväikesest hooldajatoetust.
Pöördumises toetutakse Põhiseaduse § 28 sättele, mis muu hulgas ütleb, et puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. „Puudega inimesed on ühiskonna üks kõige õrnematest sihtgruppidest, kellel on vääramatu õigus inimväärikusele ja elukvaliteedile ning riigi ja kohalike omavalitsuste ülesandeks on selle tagamise eest hoolitseda,“ öeldakse sissejuhatavas selgituses kui juhitakse ministri tähelepanu olukorrale, milles puuetega inimeste hoolekanne on põhiseaduslikku vastutust eiravalt lükatud omaste kanda, seejuures omakseid ülemääraselt kurnava ja inimõigusi rikkuva olukorra hinnaga.
Järgnevalt tutvustatakse kirjas põhjalikult ülisuure hoolduskoormusega kodanike hetke olukorda, mis analüüsi koostajate seisukohalt on tingitud eeskätt praegu kehtiva riigi seadusandluse puudustest. Mõned näited: „Omaste hooldajatel puudub võimalus kasutada olemasolevaid hooldusteenuseid, ühelt poolt nende teenuste vähesuse ning teiselt poolt nende teenuste kalliduse tõttu. Isegi Eesti keskmisest palgast ei piisa oma eaka vanema või sügava puudega lapse paigutamiseks hoolekandeasutusse või hooldaja palkamiseks, seejuures enda ja laste inimväärse elu tagamiseks.“ Samuti meenutatakse, et pereliiget kodus hooldavale isikule ei laiene ei pensioni- ega ravikindlustus. „Ametlikult hooldajaks või isiklikuks abistajaks vormistamist takistab sageli kohaliku omavalitsuse soovimatus hakata valla eelarvest maksma isiku eest tööjõumakse.“ Arvandmeid kasutades väidetakse, et enamikes omavalitsustes makstav 19 € hooldajatasu ei võimalda mingilgi moel inimväärset äraelamist, isegi mitte ellujäämist. Samas peetakse inimväärikust alandavaks, et pereliikme hooldaja peaks elama hooldatava töövõimetuspensionist või puudetoetustest (st hooldaja on hooldatava ülalpeetav) ja taotlema aastaid igakuiselt toimetulekutoetust. Hooldatava rahast enda ära elamiseks näpistamine mõjub eriti kentsakalt, kuna praegusel juhul on hooldaja sageli hooldatava ülalpeetav.
Samal teemal:
