Lapsed joonistavad sellest, mida Ellen Niit kirjutas
Tänavu 13. juulil kaheksakümneviieseks saav lastekirjanik Ellen Niit annab põhjust Sindi Linnaraamatukogul korraldada lasteaia lastele ja algklasside õpilastele raamatukogutundi „Kord elas laps, kes teadis, kus asub Midrimaa“, mille järgi saavad noored kuulajad osaleda joonistusvõistlusel „Ellen Niit kirjutas, mina joonistasin“.
Mudilased raamatute valikul
Sindi Lasteaia Pesamunade rühma mudilased olid end mugavalt lugemissaali ühte nurka asetatud poolkaares toolide ridadele istuma seadnud ja suunanud terased pilgud suurele ekraanile, millel liikus lõputu arv reisivaguneid. Ilmselt on lastele meloodia ja sõnad „Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh, piilupart oli rongijuht...“ palju tuttavamad kui selle õnnetu lõpuga loo kirjutaja ja viisi autori nimed. Aga just sellepärast kutsutaksegi lapsi raamatukokku, et õppida lähemalt tundma Ellen Niitu ja saada teada, et „Rongisõit“ ilmus lastekirjandusse juba 1957. aastal – siis kui nende vanaemad ja vanaisad olid umbes sama ealised ning ümisesid lauluisa Gustav Ernesaksa viisistatud lugu suure põnevusega kaasa. Kuid Ellen oli astunud laste ette juba kolm aastat varem värsslooga "Kuidas leiti nääripuu".
Kõiki neid teadasaamisi jagas mudilastele lasteosakonna vanemraamatukoguhoidja Rita Raudsepp, kes jutustas ka kirjaniku elust ja luges vahepaladeks katkeid tema raamatutest. Raamatukogu direktor Ene Michelis istus arvuti taga ja vahetas seinale ilmuvaid pilte ning astus ka ise mõned korrad laste seljatagant välja, et lugeda samuti huvitavaid palasid.
Raudsepp valis Reet Made raamatust „Lapsepõlvest tuleme kõik“ kirjaniku varajast noorusaega meenutavaid mälestusi. 1938. aasta sügisel kolis Ellen Niidu pere Tapale ja tütarlaps asus Tapa Linna Algkooli kolmandasse klassi õppima, aga tema isa Otto Fromhold Hiob sai vasesepa töökoha raudteedepoos. "Ta oli niisugune rõõmus ja pedantne inimene, tema sahtlid olid nii korras, et mul hakkas alati häbi. Ta käekiri oli nii korralik, et paha oli vaadata. Aga sealjuures oli ta ka kuidagi vabameelne, ta ei nõudnud ilmtingimata niisugust pedantsust teiste käest,“ on kirjanik ise meenutanud oma isa. Seevastu tema ema olevat olnud niisugune helge inimene, õmbleja, kes hommikust õhtuni laulis oma töö juures ja sellega ülendas ka lapse olemist. Kõige paremini jäigi talle meelde laul "Minu isamajakene". Kirjaniku ema pidas haridust hästi vajalikuks, kuigi polnud seda ise saanud. Helenil olevat olnud küll helge mõistmine, aga paljulapselises peres ei jätkunud majanduslikku võimalust tema koolitamiseks.
Sõjaaastal 1943 saadeti Ellen Tallinna 4. Keskkooli. Sel ajal elas ta oma tädi ja vanaisa juures, kus sai alguse ka tema luulelembus. Kooli lõpetas Ellen kuldmedaliga ja 1947. aastal astus Tartu ülikooli, kus õppis eesti keelt ning kirjandust. Samal ajal käis kuulamas ka soome-ugri keelte loenguid, mis pani aluse tõlkija ametile. Hiljem õppis ta Tartu ülikoolis eesti lastekirjandust. Ellenilt on küsitud, kas ta lapsena ka mõtles, et võiks hakata kirjanikuks. „Ei. Lapsena ma ei teadnudki, et üldse kirjutatakse raamatuid. Ema kavatses mind panna keskkooli osas tütarlaste kommertskooli ja mul on siiamaani rõõmus meel, et Nõukogude võim tuli ja kaotas selle pagana kooli ära...,“ on Ellen usutleja küsimusele vastanud ja selgitanud juurde, et ta ise tahtis minna arhitektuuri õppima, aga õpetajad laitnud selle mõtte maha. „Kirjandid tulid mul hästi välja, nii soovitatigi filoloogiat õppima minna.“
Raudsepp selgitas, et kuigi Elleni lasteluulest on saanud aegumatu väärtus, osutub „Taevavõti“ valikkogudest väga eriliseks seepärast, et raamatu kaanel ja lehekülgedel on Edgar Valteri seni avaldamata pildid, mis valminud ühele Ellen Niidu luulekogule juba 45 aastat tagasi.
Kui ekraanile ilmus vana foto Entel-tenteli laulusaatest, mida lapsed saavad võrrelda nüüdse Laulukarusselliga, kutsus Raudsepp mudilasi karaoket tegema ja „Võilille“ laulu kaasa laulma.
Lapsed said teada, et Raudsepp ise luges Elleni raamatutest esimesena 1968. aastal trükitud „Pähklist paati“, aga lisas, et ka aasta varem ilmunud "Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda", on samuti väga vahva raamat. Selgus, et jänesepoeg nõudis porgandit, kaalikat, kapsast ja muud maitsvat söögipoolist, mis lastele parasjagu nalja tegi. Viimaks küsis Raudsepp, mis lastele räägitust meelde jäi ja millise raamatu järgi tahetakse joonistada. Meelde jäi palju ja joonistada sooviti sellestki, mida Elleni asemel on mõned teised kirjanikud kirjutanud. Läbisegi nimetati nii Krõlli kui Kanaema ja teisi, aga kõige rohkem jäi kõrvu „Rongisõit“.
Lõpuks pandi jooksma talvine video kelgutavatest lastest, kes laulsid: „Me kelgule, me kelgule, las tulla veel üks lask...“ Seejärel võisid lapsed joosta laia laenutuslaua juurde, kus saadi tutvuda veel suure hulga Elleni raamatutega. Joonistamiseks jääb aega 8. märtsini ja näitus avatakse 19. kevadkuu päeval.
Ene Michelis
Samal teemal:
