„Umbes südapäeva paiku avanes meie toimetusetoa uks ja sisse astus heledais suverõivais, valge seeliku ja täpilise pluusiga noor naine, kelle ühe käe otsas oli väike poisipõnn ja teise käe otsas pisut suurem tüdrukutirts,“ kirjutab lastekirjanik Olivia Saar raamatut „Laululadu“ tutvustades, kui ta meenutab aastat 1954, mil Sädeme toimetusse sisenes noor naine. Käekotist võetud kokkumurtud paberilehele oli käsitsi kirjutatud kaks luuletust, millest üks ilmus juba järgmises lastelehes. Kohe mõistis toimetuserahvas, et kohtuti loomingutee alguses oleva noore lootustandva andeka poetessiga.

Kui täna päeval Sindi Linnaraamatukogu direktor Ene Michelis ja lasteosakonna juhataja Rita Raudsepp tutvustasid viimati ilmunud raamatut, millega Heljo Mänd hiljuti valmis sai, siis ei suutnud „Laululadu“ lugedes kuidagi enam eemalduda huvitavalt, südamlikult ja kaasakiskuvalt põnevalt kirjutatud luuletuste uuesti ja uuesti üle lugemisest. TEA kirjastuse lasteraamatute varalaegas on täienenud tänu väsimatule kirjanikule jälle ühe väärtusliku lastele mõeldud luulekogumikuga.

11. veebruaril oma 85. juubelit tähistanud Heljo Mänd on avaldanud saladuse, miks tema raamatud lastele nii väga korda lähevad. „Lastele raamatuid kirjutades pääsen tagasi lapsepõlve maale,“ ütleb kirjanik, kelle raamatuid on trükitud nii lastele kui täiskasvanutele üle saja erineva nimetuse. Tagasipöördumine lapsepõlve maailma avaldub kirjaniku luule- ja lastejuturaamatutes. Ta ise peab paremini õnnestunud loominguks raamatuid „Koer taskus“, Toomas Linnupoeg“, „Sallipall“, Keelekiik“, „Väikesed võililled“, „Emamaa ja isajõgi“, „Tähekoorem“. Olgugi, et Heljo Mänd on kirjutanud nii luuletusi, jutustusi, novelle, näidendeid ja telelavastusi, kui ka romaane, jääb ikkagi ilmselt kõige kuulsamaks raamatuks „Karu-aabits“. Mõmmi lugude abil on juba mitme põlvkonna lapsed lugemist õppinud.

Sindi raamatukogu trepigaleriis lastejoonistuste näitust vaadates näeb, et Heljo Mänd pole üksnes lapsi lugema õpetanud, vaid andnud loomingulist ainet ka joonistamiseks. Lasteaia 5 kuni 6 aastased mudilased ja Sindi Gümnaasiumi algklasside õpilased joonistasid pilte selle järgi, mida nad raamatukogus kogunemistel Ene ja Rita poolt ette loetud raamatute põhjal meelde jätsid. Raamatukogus ette loetud tekstide kõrval on paljud lapsed joonistanud palju lugusid ka neist raamatutest, mida ei ole lasteosakonnas tutvustatud. Sellest järeldub vaid see, et Heljo Mänd on ka enamikes kodudes üks loetumaid autoreid. Lasteosakonna juhataja sõnul on Sindi raamatukogus olnud juba aastaid tavaks tutvustada mõnd tuntud lastekirjanikku põhjalikumalt ja selle järel korraldatud joonistusvõistlus. Käesolev näitus aga erineb eelnevatest selle poolest, et silmnähtavalt palju töid on võrdväärselt väga heal tasemel teostatud. Loomulikult võib selle üle vaid rõõmustada. Samas ei varja žürii liikmed oma tõsist kimbatust, kuidas valida õiglaselt need parimatest parimad tööd, mida lubatud autasustada.

Mis võis anda nii hea tulemuse? Vastuseid leiab mitmeid ja mõned neist võivad omavahel ka kattuda: kindlasti on lastel parimad õpetajad ja küllap on lastel endil lisaks heale tahtmisele joonistada ka piisavalt andekust. Kahtlematult omab olulist osa seegi, kui köitvalt suudavad raamatukogu töötajad lastele Heljo Mändi esitleda. Kuid peamist põhjust on kõige keerukam selgitada, sest selle lahti rääkimine polegi enam nii lihtne. Ometi tundub, et kui seda ei prooviks teha, jääks Heljo Mänd ilma aust, mis kuulub üksnes temale. Usun, et laste kätes juhatavad pliiatsi või pintsli libisemist paberil eelkõige need elamused, mõtted ja tunded, mis Heljo Mänd on sõnaosavuses peitnud erineva pikkusega silbikestesse, sõnadesse ja lausetesse, kui ta jutustab või luuletab ennast unustavalt lastele kuuluvas maailmas. Eriti lähedaseks muutub kirjanik siis, kui me kohtume temaga oma kodukandis, kodus või mängunurgas.

Võibolla sai ka minu jaoks määravaks üks ainus pealtnäha tühine sõna selleks tõmbeks, mis ei lasknud enam silmi lahti raamatu „Laululadu“ lehekülgedelt. Silmates kaksikluuletustes „Tädi“ ja „Onu“ mõlemas ühtviisi armsalt kordumas kohanime Sindi, sundis äratundmine keskenduma ka järgnevate luuletuste sõnade mängu veetlusesse.

Audrus loetakse „Tädi“ ja meel on rahul, sest Heljo Mänd tunneb ka Audrut: „Onu Andrus elab Audrus, / tädi Siiri Sindis. / Tädil ahjus linnusaiad, / linnulaulud lindil. / Linnulaulu saatel köögis, /tädi Siiri kokkab, / talle meeldib võõrustada / maiast maiasmokka.

Sindis loetakse „Onu“ ja meel on rahul, sest Heljo Mänd tunneb ka Sindit: „Tädi Siiri elab Sindis, / onu Andrus Audrus...“ Samast raamatust võivad lugejad leida veel sama koduseid sõnu Paide, Pärnu, Tallinn, Türgi, Hiina... Võibolla kunagi korraldatakse samasugune Heljo Mändi tutvustav raamatute lugemine ja joonistusvõistlus kusagil mujal paigus, kus näiteks hiina või türgi lapsed joonistavad oma võidutöö just selle põhjal.

Millised joonistused osutuvad Sindi Linnaraamatukogus korraldatud konkursil võidutöödeks, tehakse teatavaks 4. aprillil. Žüriile jõudu raskes katsumuses ja Heljo Mänd leidku jätkuvalt teed kõigi inimeste südamesse, kes pole minetanud lapsemeelsust.

Samal teemal: