Henno Sepp
Henno Sepp tähistas 10. märtsil oma sünnipäeva pereliikmete, sugulaste, sõprade, tuttavate ja paljude heade inimeste seltsis Pärnu Nooruse Majas.
On Elurõõmu kõige enam vaja
ja meelerahu, mõttekindlust
ning usku: vajatakse Sind just,
kui astud üle aja raja. /Leelo Tungal/
Henno Sepp ootab saali kõrval asuvas hallis kutset publiku ette astumiseks. Talle on omane kanda teistest meestest erinevalt alati kikilipsu.
„Täna astub oma sajandi viimasesse kümnesse mees, kellega oleme ühes linnas elanud 57 aastat. Lihtne Saaremaa poiss, kellel oli saatuse poolt kaasa antud ülesanne oma rahvast teenida. Õnneks anti talle kaasa ka aus ja soe süda, selge pea, elurõõm ja elutarkus. Ta on elav ajalugu, meie armastatud Henno Sepp,“ ütles piduliku ühisolemise sissejuhatuseks õhtu juht Aime Oitsalu. Tema tegevusväli on olnud mitmekülgselt huvitav ja viljakas. Meest on autasustatud mitmete medalitega: President Lennart Meri poolt märk „Murtud süda“ ja Pärnu linna Vapimärk nr. 55. Juubelipäeval andis Pärnu abilinnapea Jane Mets üle Pärnu Linnavalitsuse Tänukirja, millele on kirjutatud: „Suurepärase ja pikaajalise töö eest rahvakultuuri säilitamisel ja huvitegevuse propageerimisel Pärnu linnas.“ Samuti anti üle Kultuuriministeeriumi Tänukiri. Eesti Rahvuslik folkloorinõukogu ja CIOFF’i Eesti Rahvussektsiooni Tänukiri suure panuse eest rahvakultuuri hoidmisel ja arendamisel kannab Ingrid Rüütli allkirja.
Henno Sepp sündis Küdema külas Saaremaal – paigas, kuhu nüüdseks on Küdema lahe rannikule ehitatud süvasadam. Seepärast on ta ka saarlaste seltsi liige. Kodusaarel õppis noormees aastatel 1936-1940 Kuressaare Tööstuskeskkoolis ja lõpetas 1. lennu õpilasena ehitusalal.
Kui Aime Oitsalu küsis juubilari ülirohke tegutsemise saladusliku põhjuse järele, nimetas Sepp tegutsemis- ja suhtlusvajadust mõjutavaid geene, mille olevat talle pärandanud vanavanaisa vend Anton Luts. Tarmukal mehel oli Kuressaare esimene eesti kool ja samuti oli Anton Luts Kuressaare linnateatri esimene lavastaja.
Sünnipäevapeol esinesid külapillimehed, suupilli klubi Piccolo, Reet Nurmingu akordionistid, Vene Gümnaasiumi naisansambel, juubilar ise koos Juulius ja Raido Koppeliga, Kiisa kapell, Vasyl Zotovych, Valdur Värk ja Ostrov Tremolo duett. Viimaks tulid kõik pillimehed lavale ja laulsid koos saalitäie publikuga mitu vana kulumatut laulu: „Läänemere lained“, „Mis sest, et aastad läevad“, „Ei me ette tea“. Toomas Alatalu vaatas ajas tagasi ühistele tegemistele, kus Henno oli pidevalt eestvedajaks. Õhtut jäi lõpetama lauljate, pillimeeste ja lähemate kaaslaste seltsis peetud bankett šampuse ning kohviga.
Vanahärra keeruline elu on teda ennastki teinekord uskumatuks muutnud kui mõtleb kõigele, millest läbi tuldud. Ometi on ta enda arvates vähemalt poolel sajal korral surmasuust siiani pääsenud.
Nüüd toob raskete aegade meenutamine mõnegi episoodi kirjeldamisel isegi naerupisara silmi. Vene armee väeosa klubis tähistas Sepp koos oma meestega Eesti Vabariigi aastapäeva, millele sattus hümni laulmise ajal peale politruk. Mingi aja möödudes sunniti Sepp selle teo eest tunnistama end Inglise spiooniks. Süüdistuses olevat olnud vaid nii palju tõtt, et mees mängis korra brittide laevastiku võistkonna vastu võrkpalli, aga sellest piisas allkirja andmiseks, millega tunnistas end luurajaks.
„Loomulikult pidi ka Sepp kauge Siberi teekonna läbi tegema sellepärast, et ta oli sõjas osalenud,“ ütles Toomas Alatalu. Sepp on ise korduvalt meenutanud Verhojanski lähedal töötatud aega esmalt laotööl, hiljem varustajana. Katsumusterikkad Siberi aastad vasekaevanduses ja metsatöödel polekski nagu üheksakümneseks saanud mehe tervisele kahju tekitanud kui vaadata auväärsesse ikka astunud härra endist suurepärast kehahoiakut ja vaimset erksust. Igasuguseid märkmeid kasutamata meenutab ta praegugi veel täpseid fakte kasutades, et metsatöölistele anti 650 grammi leiba päevas, normi täitmata jätmisel tuli leppida 300 g, aga vasekaevanduses premeeriti töölisi 1,1 kg leivaga. Kasina toidu eest tehtav ränk töö ei murdnud vaimu. Kättejuhtuvast ümarlatist ja parajates mõõtmetes hammasratastest valmistas ta endale tõstekangi. Vaatamata kurnavale pingutusele tõstis ta veel lisaks päevatööle 60 kg raskust kangi.
Spordiga alustas Sepp juba 1936. aastal kapten Mihhail Miku juhendamisel laskeharjutusi tehes ja täitis paar aastat hiljem meistrinormi. Kiirjooksus saavutas mitmel korral Saaremaa meistritiitli. Ka kõrgushüppes ja kümnevõistluses on ta saavutanud häid tulemusi. Sportlikult on ta jätkanud siiani sellegagi, et 1955. aastast saadik uurib ja talletab Pärnu spordiajalugu.
Kuid enne Siberi aastaid sattus ta 1946. aastal mitmete juhuste tahtel Kroonlinna rüüstatud Saksa surnuaial Lydia Koidula hauale. See juhtus siis, mil teenis aega Kroonlinnas asuvas tööpataljonis kasarmu klubi ja orkestri juhina. Kõigepealt peatus pilk klubis leiduval Sõjasarvel, mis kirjeldas Venemaal asuva tollase Nõukogude Eesti valitsuse külaskäiku Koidula hauale 1943. aastal. Seejärel otsustati kõigi sealse pataljoni eestlastega minna poetessi hauda otsima. Teisel otsingu päeval istus Sepp palavusest jalga puhkama
juhuslikult valitud kivile ühe tamme varjus. Tahtmatu tegevusena asus ta ühelt kivilt mulda maha lükkama kui ootamatult ilmusid nähtavale nimed: dr Michelson. Ja veel: Lydia Mi-chelson. Vaatamata osade tähtede kulumisele võis lugeda lisaks: Mu isamaa on minu arm.
Vangilaagrist 1955. aastal Eestisse jõudes teda koju Saaremaale ei lubatud, kuna seal kehtisid piiritsooni nõuded. Pärnusse tulekust mäletab Sepp, et oli teiste inimeste jaoks keegi ilma õigusteta olevusest, kelle eest püüti põgeneda tänava teisele poolele. „Hakkasin koeri tänavatel tervitama, kuid alkoholist ja tubakast abi ei otsinud,“ rääkis Sepp, keda on elus edasi viinud nalja- ja pillimehe kutsumus kuni leidis ka hea naise enda kõrvale.
Pillilugudega on Sepp pannud elavnema ka lootusetuimad norutajad.
„1956. aastal alustasin Pärnus tööd noortega, ühiskondlikus korras juhendasin Pärnu Linakombinaadi šeflusaluses Rääma koolis noori matkajaid. Töötasin samal ajal kuni 1962. aastani spordimetoodikuna Pärnu linavabrikus. Matkamise sidusime looduskaitse ja filateeliaga. 1958. aastal sai moodustatud Pärnu matkaklubi, mille esimees olin ise. Klubide ülevaatusel saavutasime üleliidulises võistluses esikoha, sellele aitas kaasa tegevus looduskaitse alal,“ jutustas Sepp algusaastatest Pärnus.
Sepp oli ühiskondlik looduskaitse inspektor ja kuulus Pärnu osakonna juhatusse, südamega asus ka Looduskaitse Seltsi tegemiste juures. Seltsi asutamiskoosolekule kutsuti lisaks talle veel Rajaste, Kallakas, Alamäe ja Saar. Aastatel 1966 kuni 1986 istutati seltsi eestvedamisel rahvamatkade korras linna 20000 puud. Näiteks 1964. aastal toimunud 4000 osavõtjaga Vana-Pärnu matkal istutati ligi 5000 puud. „Meie Seltsi tegevusega tutvus samuti Jaan Eilart, kes oli Eesti Looduskaitse Seltsi asutamiskomitee esimees, aseesimees, esimees ja hiljem ka auesimees. Saime temalt kuulda kiitust ja ühel kohtumisel pani mulle rinda valge looduskaitse märgi,“ tuletas Sepp meelde loodushoiuga seotud tegevust.
Sepp on Pärnus Puškini mälestuspäevi korraldanud pool sajandit. Pärnakas Regina Seeberg oli Vene Aleksandr Sergejevitš Puškini vaarema, kellega abiellus kirjandusklassiku vaarisa, Egiptuse keisri poeg Hannibal. Viimane tegutses Pärnus aastatel 1731-1733 sõjakooli õppejõuna ja juhtis samal ajal Pärnu kindlustuste rajamist. Kui Sepp 1957. aastal asus lähemalt uurima Puškini elulugu, avastaski ta kirjaniku seotuse Pärnuga, millest tal varem aimugi polnud. Puškini päevade korraldamine andis pikalt kõneainet teda tervitama tulnud Vene Gümnaasiumi naisansamblile Russkaja Pesnja, mille juht on Galina Timošenko. Slaavipärase südamlikkusega ei tahtnud tänusõnad vanahärra aadressil kuidagi lõppeda. Esinemise ajal seati Sepp esinejatega ühte ritta toolile istuma. Siiski ei läbenud viimane aukohal pikalt olla ja tõusis püsti, et kenade naistega ühes kaasa laulda.
„Postmark kasvatab inimest,“ ütles elupõline filatelist Sepp. Kirjamarkide kogumisega alustas ta kuuendast eluaastast kui täditütar kinkis talle 200 postmarki. Praeguste arvestuste kohaselt oleks tema Siberi eelne margikogu võinud olla hinnatud kolmele miljonile kroonile. Paraku polnud 1955. aastal Pärnusse jõudes enam markidest jälgegi kuna kõik oli konfiskeeritud.
Kogumise soov ei piirdu tal üksnes huviga filateelia vastu. Lisaks post- ja maksumarkidele jätkub tal kogudes ruumi raamatutele, eksliibristele, rinnamärkidele, müntidele, bonistikale (panga- ja kassatähed, assignaadid, obligatsioonid), rinnamärkidele, tikutoosietikettidele, piltpostkaartidele, kaubapakendi siltidele, kleepsudele, kirjaümbrikele, autogrammidele, käbidele, puulehtedele ja muule põnevale. Sepp kogub üle poolesaja nimetuse huvipäraseid asju. Pika elu jooksul korjatud anektoodid täidavad kaht võikasti, mille kallal käis ta tihtilugu pärast seda kui hakati pulmavanemaks kutsuma. Sepp oli see, kelle innustamisel Pärnu kandi kogujad 1962. aastal kokku tulidki. Oma kollektsionäärikogemusi on Sepp jaganud pika aja kestel mitmete koolide õpilastele. Ta on kinkinud koolinoortele tuhandeid marke.
Raamatute ja dokumentide kogu täienes juubilari peoõhtul Pärnu Muuseumi poolt kingitud raamatuga „Pärnu linna ajaloo allikad 13.-16. sajandini“, mille andis üle Elmar Trink. Dokumendid pole küll originaalis, kuid teadmiste täiendamise seisukohalt ei oma see tähtsust. Teadmised moodustavadki kahtlematult selle mehe kogudest mõõtmatult kõige suurema osa tema elus.
Arvatavasti on härrasmehe head füüsist ja vaimutugevust püsti hoidnud viha ja kättemaksu ihaluse puudumine. Tema enda sõnul pole ta vaenanud oma küüditajaid ega isegi esimest abikaasat Liidiat, kes teda raskel ajal maha jättes abiellus teisega.
Henno Sepp on seltsielu korraldaja, laste ja noorte huviringide juhendaja, pillimees, üleriigiliste külapillimeeste kokkutulekute algataja, filatelist, spordimees, giid, pulmavanem, huvitatud loodusteadusest – loeteluga võiks veelgi jätkata. Ta on mees, keda vaevalt keegi pärnakatest ei tunneks.
Samal teemal:
