Amalie vedas Liisi Kihnu ja tõi Põlva kammerkoori saarelt tagasi Pärnusse
Liisi Kihnu sadamas remondis
Esimese augusti õhtupoolikul Pärnust Kihnu suunduva praam Liisi mootor seiskus reisijate sõnul umbes Liu ranna kohal ja plaanitud 2,5 tunnine merereis kestis umbes 8 tundi.
Põlva kammerkoor Maarja esineb Amalie pardal
Praami rikke täpsematest üksikasjadest ei õnnestunud eile pärastlõunal laevafirmalt teada saada ja nii ei tea sedagi, millal Liisi uuesti Pärnu ja Kihnu vahet liikuma hakkab. 2. ja 3. augustil sõitis väiksem praam Amalie, mis pukseeris Liisi esimese augusti öösel vastu teist Kihnu sadamasse. Praamil viibis reisijate sõnul 3 kohalikku, 2 saksa neidu ja 20 Põlva kammerkoori Maarja liiget koos oma 15 fännajaga, kui umbes tunni pikkuse reisi järel mootor seiskus kusagil Liu majaka läheduses. „Kellad hakkasid helisema ja mehed kohe naljatlema, et laival jäi süa saisma. Perämine ots joba vaos,“ meenutas Maarja koorijuht Ester Liblik, kes koos teiste reisiseltsilistega oli Pärnu sadamast kell 18.30 väljunud.
„Kuulsime, et midagi olevat laeva sõukruvi ümber mähkunud ja sellepärast tuleb mootorit jahutada. Ootasime Amalie tulekut. Vaatasin kella, oli vist 23 paiku, kui Amalie hakkas meid sleppis Kihnu vedama,“ rääkis Liblik, kes ühines paljude teiste arvamusega sellest, et laevarike ei häirinud mitte kuidagi nende põnevat ja meeleolukat laevareisi. Meeskond oli olnud väga sõbralik ja abivalmis. Kostitas küpsistega ja pakkus joodavat. Laevameeste sõnul oli juhtum täiesti esmakordne ja nad ei mõistnud, kuidas selline asi üldse võis juhtuda. Kaasas olevad pillimehed hoidsid meelolu tipus.
Samade pillimeestega oli juhust kohtuda juba 2. augusti õhtul hilist jalutuskäiku tehes. Meeste vägev laul ja pillilood kaikusid Kihnu saare pimedal teel väga kaugele. Kitarri keeli sõrmitsesid Toomas ja Uno, mandolini mängis Joonas ja lõõtspilli tõmbas Olev. Samad mehed sõitsid veoauto kastis pillilugusid mängides ka eile päeva teisel poolel Kihnu sadamasse ja jätkasid mängu Amalie tekil. Ainult Uno lahkus juba laupäeva varahommikul. Kas nad kahel ööl ka silma viivuks looja lasksid, jäi teadmata, sest mängulusti jätkus neil nii ööseks kui päevaks. Ansambel sai nime Udmurdi kontsertreisi ajal 2006. aastal. Valituks osutus Makmõr, mis udmurdi keeles tähendavat pohmelli. Ometi näis põgusa tutvuse põhjal, et nendel meestel pohmelli tunnuseid küll ei esine ja ansambli liikmed kuuluvad samasse Maarja nimelisse kammerkoori.
Põlva kammerkoor Maarja loodi 1989. aastal. Lauldakse peamiselt vaimulikke ja rahvalikke kompositsioone. Koor on tuntust kogunud külastustega Šveitsis, Soomes, Ahvenamaal, Rootsis, Norras, Poolas, Tsehhis, Krimmis, nüüd tänu pikalt merele toppama jäänud reisile ka Kihnus. Kõige eksootilisemaks paigaks peavad nad 7 aastat tagasi tehtud reisi Udmurtiasse, kus elu meenutas vähemalt veerandsajandi tagust aega: punanurkade seintel Nadežda Krupskaja pildid ja muu seesugune Nõukogude aega meenutav väljapanek. Mitu korda on käidud Saksamaal, kuhu tehti esimene kontsertreis 1992. a. Ühe sealse maa külastuse ajal loodi veel teinegi ansambel Anna minna, mis on terves Eestis väga hästi teada. Tegelikult on see Makmõrist vanemgi.
Kihnu külastamine oli mõeldud põlvalastele enese täiendamiseks. „Kihnu kultuur on täiesti omanäoline nähtus, mida pole mitte miski mõjutanud. Sama, mis on nähtav näiteks setutel, kes peavad vanu tavasid ja elamise viisi endist viisi omaseks,“ jutustas Liblik põhjusest, miks otsustati korraldada hariv reis Kihnu eluga parema tutvuse sobitamiseks. „Kohtusime ka Kihnu Virvega, et temaga ühiselt laulda. Kandsime Virvele ette tema tuntud „Vesiroosid“ võro keeles. Seega siis „Vesihäitsme“. Tõlke tegi meie koori fännaja Paavo Järg. Järg lisas juurde, et tõlkes laulmine ei olnud siiski esmaettekanne, sest Virve on käinud varem Oraval esinemas ja tõlge sai juba siis tehtud. „Virvele oli võrokeelses tõlkes laulmine muidugi päris tore üllatus, pealegi kui nägi liba-Virvet enda asemel laulmas,“ sõnas Järg.
Teine kõrghetk põlvalaste jaoks oli Mõnu talus peetud folkloorikontsert Kihnu naistelt. Väga elamusliku mulje jättis ka Kihnu tuletorni tippu tõusmine.
Pärast lühikest jutuajamist kogunes kammerkoor laeva tekile ja laulsid enne Pärnusse jõudmist veel „Tuljakut“, mille sõnade autor on Karl Ferdinand Karlson ja viisi komponeerinud Miina Härma, töötlusena mitmest eesti rahvaviisist. Kogu reisi vältel Kihnust Pärnu sarnaselt teekonnaga suvelinnast Liivi lahe suurimale saarele mängis ja tantsutas rahvast Makmõr. Vahepeal lubas aga Olev oma lõõtsa ka päris pisikeste laste kätte.
Pärnu sadamakailt lahkudes palus Jaanus Liblik kindlasti tänada kogu kammerkoori seltskonna nimel AS Kihnurand müügijuhti Marju Vesik'ut, sest saadud reisipakett sisaldas üksnes unustamatult meeldivaid elamusi.
