Põltsamaa kihelkonnakooli ja perekond Beermanni roll Eesti lipu sünniloo juures on üldiselt vähe teada. Sellele viitavad faktid on ilmsiks tulnud suhteliselt hiljuti. Koduloo uurijad Heino Joost ja Einar Hiob avaldasid 2001. aastal raamatu “Gustav Beermanni radadel”. Raamatut koostades avastasid autorid Põltsamaa kihelkonnakooli vilistlase Carl Frey mälestused esimese lipu sünniloost Põltsamaal
1884. aasta 4. juunil Otepääl õnnistatud EÜS-i lipu õmbles Põltsamaal kihelkonnakooli õpetaja Gustav Beermanni tütar Emilie. Lipu riie osteti Leihbergi poest, mis asus majas, kus praegu asub Põltsamaa muusikakool. Emilie õmbles kangad lipuks kokku kihelkonnakooli näputööklassis. Gustav Beermanni puutöökojas valmistati lipuvarras. Lippu aitas toimetada Tartusse ja Otepääle, EÜSi liige Christoph Beermann, kes oli Emilie 19-aastane vend. Christoph oli ka üheks lipuhoidjaks õnnistamisel.
3. juulil etendus Põltsamaal näite-, laulu- ja pillimäng “Lipu sünd”, mis avas sinimustvalge värvikolmiku sünniloo. Lipu 125. sünnipäeva tähistamisel osalesid suuresti Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpilased, kelle kooli lõpuaktus ühendati vabaõhu lavastusega. Kuid näitemängu oli tuldud vaatama kaugemaltki.
Esimese lipu õmblemise meenutamiseks rullus üle Põltsamaa linna näite-, laulu- ja pillimäng "Lipu sünd”. Ajalooga seotud hoonete juures esitasid Põltsamaa Kultuurikeskuse näitlejad, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi laulukoorid ning orkester lipu saamisloo. Ühe sündmuse toimumiskohast astuti läbi linna järgmiste tegevuste juurde, saatjaks puhkpilliorkestri mürtsumine ja lehvivad lipud.
Kolmest osast koosnevate piltide esitamisega alustati ühisgümnaasiumi
hoone juures, mille seinale oli riputatud suur lina Tartu Ülikooli hoone kujutusega. Lavale asetatud laua taha kogunesid Tartus olevasse K. A. Hermanni majja rahvuslikult mõtlevad ärksa vaimuga inimesed, kes olid ühtlasi ka Eesti lipu sünnilooga üht või teistpidi seotud.
Järgmine klipp teatraliseeringust toimus endise Leihbergi poe ees, kus osteti muude ostude kõrval ka lipu õmblemiseks vajalikud riided.
Viimane peatus tehti endise kihelkonnakooli õuel, kus praeguse aadressi järgi Jõe tn. 3 hoonest väljus Emilie isiklikult koos valmis lipuga. Samas tõmbasid üliõpilased lipu hästi pika varda otsa, sest ka lipp ise valmis ääretult suurena.
Põltsamaa Ühisgümnaasiumi juures esines külalisena lipu ajaloolist tähendust käsitleva kõnega ajaloolane Mart Laar, kelle kõnet tasus tähelepanelikult jälgida.
Mart Laari kõne Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpilastele ja teistele kuulajatele 3. juuni hommikul koolimaja juures:
Armas, austatud koolipere ja eriti lugupeetavad 9. klassid - loomulikult. Täna on mul suur rõõm ja au paar sõna ütelda selle kohta, miks ma arvan, et see tähelepanuväärne päev väärib tähistamist nii Põltsamaal kui kogu Eestis. Kui vaatame tagasi oma ajaloole – kaugemale või lähemale –näeme seal suuri ja tähtsaid tegelasi, kes tunduvad meile just need, kes tegelikult Eesti ajalugu muutsid. Ajalugu lähemalt uurima hakates selgub, et need mehed ja naised, kelle nimed meile teada, on tõesti tähtsad ja olulised. Samas ilma paljude teiste meeste ja naisteta, kes võibolla niimoodi pole säranud ega silma paistnud, olid tegeliku töö tegijad, kelleta esimesed poleks oma ülesannetega hakkama saanud. Nii on lugu ka Eesti lipuga. Kus oleks see lipp praegu, kui neiu nobedad näpud poleks siitsamast Põltsamaalt seda kokkuõmmelnud. Eesti lipu lugu on seotud lahutamatult Põltsamaaga, mis rahvuslikul ärkamisajal oli üks olulisemaid rahvuslikke hariduskeskuseid. Põltsamaa kihelkonnakool kuulsa ja tuntud koolmeistri Gustav Beermanni juhtimisel andis tervelt ühe kolmandiku nendest meestest, kes 1884. a. 4. juunil lipu Otepää kiriklas pühitsesid. See oli väga suur number ühe väikese keskuse ja kooli kohta, mis näitab, et siin pidi valitsema tõeliselt tugev rahvuslik vaim. Siin mitte ainult ei õmmeldud seda lippu valmis vaid siit pärineb suur hulk noori mehi, kes selle lipu kõrgele tõstsid. Lipu õmblemise lugu, mis tõesti on olnud tükk aega saladuseks või mitte nii laialt teada, näitab meile ka seda, et sellised väikesed teod, väikesed asjad, rahvuslik pühendumus ka pisikestes asjades võib anda uskumatult häid tagajärgi. Meie Beermann, kes oli sündinud koolmeistri peres ja pidi juba varakult ema kaotuse tõttu kantseldama oma nooremaid vendi ja õdesid, oli selles suhtes juba oma saatuse paika pannud, et ka temast sai koolipreili, kooliõpetaja, selles samas koolis. Tegemist oli noore, nägusa, targa ja kõrgeandelise neiuga, kes pani ilmselt nii õpetajad kui ka kaasõpilased piltlikult praepannile särisema.
Lugedes Põltsamaal samal ajal tegutsenud teise tuntud mehe Eduard Bornöhe raamatut „Tasuja”, pole mingi imeavastada, et selleromantilise isiku ja romanitlise kauni neiu nimi oli samuti Emilie. Ega olegi tarvis paralleele kaugelt otsida, kes selle maakonna muusa siis ikkagi täpselt oli. Just selline oli see neiu, kelle algatus ja kelle tegutsemistahe Eesti lipu meieni tõi.
Eesti lipp on mitmeski mõttes originaalne. Teist sellist lugu maailmas ei leidu. Seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et seda lippu pole keegi meile ülevalt andnud, keegi pole käskinud seda pidada meie enda lipuks. See kasvas üles läbi rahva enda tahte, läbi selle, et rahvaleneed värvid, need sümbolid meeldisid, võttes need omaks ilma et keegi oleks käskinud rahvast seda teha. Selle tõttu on see lipp tõesti meie enda oma.
Teiseks see, et lipp, mille Beermann siinsamas Põltsamaal valmis õmbles, on siiamaani alles ehk üks väheseid lippe maailmas, kelle rahvuslipp, reliikvia, on siani säilinud. Ta on säilinud läbi nende kõikide raskete võõrvõimiu aastate, läbi aastate, mil võõras kommunistlik võim üritas kõiki rahvuslikke sümboleid hävitada, kaasa arvatud ka sedasama lippu. Tänu kolmele EÜS-i liikme vaprusele, kes lipu õigel ajal ära peitsid ja seda hoidsid varjus ainult enda teada. Kõigi nende aastakümnete jooksul käisid paljud läbi Siberi vangilaagrite, läbi nõukogude julgeoleku piinamiste ja ülekuulamiste. Nad ei reetnud seda lippu, sest nad mäletasid hästi tõotust, mis oli antud selle lipu pühitsemisel.
Kuni me hoiame lippu kõrgel, on see meie käes nagu Moosese sau, mis kaitseb ja hoiab maad ja seda rahvast. Kui me laseme tal langeda või viskame endast eemale, on ta nagu maoks muutuv kepp, mis meid võib salvata. Seda Piibli võrdlust kasutas esimest korda Rudolf Kallas just sinimustvalge lipu õnnistamisel Otepää kiriklas. See võrdlus saadab meie rahvast siiamaani ja on meie rahvuslikuks juhiseks. Hoidke oma lippu kõrgel, armastagem Eestit, olgem rõõmsad Eesti üle, naeratagem oma maale, sest siis oleme me kõik rõõmsad. Aitäh ja ilusat suve.
Vaata galeriid:
