Margit Peterson. Foto: Pilleriin Järve

Kuuldes, et Margit Peterson on võtnud nõuks oma lugejaid tervitada kolmanda luuleraamatuga "Veerekese Pääl", meenub mulle meie mullusuvine vestlus nädal enne teise luulepõimiku „Avali aegadesse“ ilmumist. Toona toonitas ta Einsteini sõnadega, et elu olevat nagu jalgratas. Selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda! Sedakorda liigub Margit eluäärtel, nagu ta ise ütleb. Sellest ka järjekordse ilmutise pealkiri.

Margiti inspiratsiooniallikas vuliseb elus eneses, millest ammutab loomingulist sõnavara. See ei ole ainult kõrvalt vaatleja kirjeldus, mis saadakse üksnes elunähtuseid luulemõõdikule maha kirjutades. Sotsiaaltöötajana oma igapäeva vajadusi kindlustades asuvad ühiskonna valupunktid Margitil kindlasti pidevalt käega katsutavas läheduses ja nii ühilduvad luulelised mõtted sageli tema isikliku elukogemusega, ega muutu eluvõõralt tuututavaks hädapasunaks.

Margit peab luulet hetkelise hingeseisundi peegelduseks ja teadagi omame me kõik mingitel ajamomentidel mitmesuguseid hingeseisundeid. Ta on korduvalt jutustanud öösiti ilmutatud luuletustest, mis sageli peletavad une silmist ja sunnivad kesk magusamat magamise aega kätt kirjutusvahendite järele sirutama. „Tihtilugu on see just valu, mis sunnib kirjutama. Silmad jäävad valusaks kui näen raske tõve küüsis väänlevat ühiskonda, kes sageli on olnud ise peamine oma viletsuste põhjustaja. Muidugi on eriti valus lähedase häda või koguni tema kaotus.“

Loodetavasti peatselt trükist tulevasse kogumikku on kokku nopitud luulelisuse romantilisem serv, mille sisu katval kaanel ilutseb Pärnu fotograafi Eimar Kulli kogust saadud pilt, ülejäänud illustratsioonid on teinud Pärnu enda tütar, üliandekas Hanna Aleksandra Soobik. Autor soovib oma kolmanda luuleraamatu "Veerekese Pääl" välja anda Hooandja abil.

Samal teemal: