Ariel Marksalu ja Margit Peterson
Juhtmõte
Margit oli enne meie kohtumist raamatu ootevalmilt lauale asetanud. Kaanel Ariel Marksalu joonistatud Pent sellise välimusega, kuidas noor hobikunstnik loetu põhjal raamatu peategelast vaimusilmas nägi. Nagu ikka, oskab Margit igat minutit talle antud ajast kasulikult täita. Nii seegi kord. Raamatut avades lugesin esimese asjana kaunis käekirjas kirjutatud pühendust, mis võinuks olla ka juhtmõttena esilehele trükitud: „Sellise maailma oleme me ise loonud!“ Pisikeselt juurde joonistatud naeratav ikoon meelitas järgmisi lehti sirvima, et saada kujundusest üldmuljet.
Hea Tegu hea tegu
Sisuga õnnestus tutvuda juba siis, kui raamat oli kirjastuses Hea Tegu parajasti toimetamisel. Eilsest jutuajamisest nüüd kokkuvõtet kirjutades lugesin facebookist, et „Segaverelisel“ on täna sünnipäev. Raamat ilmus trükist täpselt kuu aega tagasi. Kuulsin Margitilt, et päev enne kuuvanuseks saamist võttis kirjastus käsile järgmise 500 eksemplari trükkimise. Kas „Segaverelisest“ võiks saada bestseller? Sama kirjastus on trükkinud ka kõik Margiti senised luulevihikud ja needki pole jäänud raamatukaupluste riiulitele tolmu koguma. Segavereline on kirjastuse Hea Tegu esimene kõvakaaneline raamat ja köidetud selliselt, et romaani oleks mugav lugeda. Kuid mitte ainult see pole raamatu juures hea. Ka tekst on paarisajale leheküljele paigutatud õhuliselt, mis jätab lugejale piisavalt hingamise ruumi. Raamatut lugemata võib tekkida isegi ennatlik küsimus, kas nii väikese mahuga raamat ikka kannab romaani nimetuse välja? Harjumuspäraselt arvatakse romaanid olevat ikka märksa paksemad ja lehed äärest ääreni peent kirja täis tipitud.
Olles raamatu terviklikult kaanest kaaneni läbi lugenud, imetlen Margiti sõnakasutuse oskust. Ka vähene tekst annab romaani mõõtmed välja. Tekstis puudub tühi sõnade vaht. Lugejat väsitamata lendab aeg käest tegelaste ellu sisse elades ja lugemisele pühendatud tunnid muutuvad märkamatult autoriga kaasa mõtlemise hetkedeks, mis paneb korduvalt ja korduvalt elu üle väga tõsiselt mõtlema.
Pliiats noore kunstniku käes täiendab teksti
Sõnade ahmimisele vahepalukesteks on Ariel Marksalu joonistanud pliiatsit ja kustukummi tarvitades lisaks kaanepildile veel kümme pilti. Ariel on lõpetanud Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi ja õpib praegu Tallinna Ülikoolis dirigeerimist. Ainsa neiuna mängib ansamblis POSÕ. Sellele tähtede kombinatsioonile annab meie vestlusega veidi hiljem liitunud Ariel mitmeid huumoriga küllastatud nime sisu tutvustusi. Margit on elanud samas alevis, Lavassaares, kus Ariel sündinud. Nad on ammused head mõttekaaslased, kuigi vanusevahe umbes kahekordne. Kunstniku talendi avastas Margit neiu juures mitte palju aega tagasi. Raamatu illustreerimisel pole oluline üksnes pildi tegemise oskus. Tähtis on ka autori mõtte täpne tabamine, et seda võimalikult üheselt üle kanda pildi sisse. Margiti sõnul on see tal kohati ka erilise telepaatilise sidemena õnnestunud. Oma sõnade kinnituseks väitis Margit, et Raimondi voodielamus Vivianiga meenutab kunstniku poolt kujutatud kehas ja näos talle ammusest ajast üht väga konkreetset meest. „Olin seda pilti esmakordselt vaadates täiesti šokis,“ tunnistas Margit ja palus selle pildi kindlasti sisse panna.
Ariel ei ole joonistamist õppinud, küll selgub jutuajamisest, et tema emal on käsitöölist kunstimaitset. Võibolla seepärast, et puudub klassikalise joonistamise tehnika kogemus, valmivad Arieli pildid n.ö. tagurpidi tehnikas. Ta ütles, et portreede puhul alustab alati silmadest ja mitte näo proportsioonide paika panekust. „Silmad on hinge peegel ja seepärast alustan kõige tähtsamast,“ selgitas Ariel, kes ei pea vajalikuks ka kõige sügavamaid intiimseid hetki selgitada vaatajale robustselt toorel viisil. Ta suudab sama mõtte ka hoopis teistsuguses pildis ühemõtteliselt edasi anda. Ja see meeldibki kõige rohkem Margitile, sest raamatu keskseks eesmärgiks pole lugejas seksuaalseid kirgi äratada, vaid kirjeldada elu sellisena nagu me seda oma ümber päev päeva kõrval kohtame. Seksuaalsusel on seejuures määramatu jõud meie elu sageli suunata nõnda kuidas ise ei tahaks.
Märkamatud märgid ei jää siiski märkamatuks
Põnevalt konstrueeritud romaanipikkune jutustus ei ole Margiti sõnul raske mõttetegevuse tulemusena valminud fantaasialend. „Olen kohtunud väga paljude inimestega. Romaanis moodustavad kuuldud killukesed tervikliku mosaiigi sellest maailmast, milles me elame. Kirjutama asudes teadsin eesmärki, aga mitte seda kuidas sündmustik täpselt kulgema hakkab. Igal kirjutamise päeval sain teada, kuidas edasi. Minu ülesandeks on olnud peamiselt kirjutamine, mitte järgnevate arengute nuputamine,“ kirjeldas Margit oma romaani kujunemise lavatagust tausta.
Vaatamata ennast unustavalt kaasa elama kutsuvale lugemisele märkasin mõningaid märke, mis võinuks hoolimatuma lugemise korral ka märkamatuks jääda. Need märkamised ei toimunud kummalisel kombel mitte peategelase juures, vaid teiste oluliste romaanitegelastega. Alles pärast poole romaani läbilugemist tabasin Viviani mõtiskledes küsimast: „Mida ma siin elus nii valesti teinud olen?“ Ilmselt oli sellise tõdemuseni jõudmine autori poolt ajastatud taotluslikult nii nagu tegelikus elus. Küsimus esitatakse ikka suure hilinemisega ja siis, kui kuidagi väga kitsaks läheb.
Olin läbilugenud kolmveerand raamatut, mida võinuks võrrelda tinglikult ka sama pika elutee läbimisega meile antud elust. Alles siis võttis Alain taskust piibli, väikese mustade kaantega raamatu, pani käe sellele ja palus mõtteis perekonnalt andeks. Valede tegude äratundmisele jõudmiseks kulub sageli väga pikk tee. Või kui seda teataksegi, siis viivitatakse selle tunnistamisega lubamatult kaua. Hea kui üldse jõutaksegi andestuse otsimisele. Samas oli vapustavalt hea teada, et noor perepoeg suutis isa vigu lepitada mõistva suhtumisega. Taas sooja jõudu eneses tundev Pent ütles oma väikestele vendadele elutargalt: „Me kõik teeme elus vigu. Uskuge!“ Ja lõpuks, üsna viimastel lehekülgedel mõistab Viviangi valusat kogemust: „Eks oleme mõlemad ju tegelikult patused, kes vähem, kes rohkem.“
Õnnelennul märgist mööda
Mälu värskendamiseks googeldasin sõnal 'patt'. Algteksti mõistes on tegu märgist mööda laskmisega. Lihtsamini selgitatult on patt eksimus. Just need eksimused, mis sageli näivad paljutõotavad, ahvatlevad, kiremöllu tekitavad ja pilvedesse tõstvalt naudidavatena, võivad mingil hetkel osutuda mõrumaitselisteks eluviljadeks, millest otsitakse väljapääsu või lepitakse olevaga.
Margit on kirjeldanud paljude elude sasipundart väga teravate tähelepanekutega ja ilma inimeste viletsust osatamata jäänud üksnes vaatlejaks, keda saadab pidevalt väga eluterve mõistmine.
Samal teemal:
