„Issake – veoautos sõita, ja see rukkipüüli leib!“ Aga kõige rohkem vaimustavaid märkuseid kuulsin eilsel Kihnu külastusel ikkagi just päevi näinud veoauto lahtises kastis sõitmise kohta. Tagaluuk oli maha lastud ja vajaliku suurusega trepp kenasti juba enne laeva saabumist külaliste peale võtmiseks valmis seatud. Kõrged kastiservad varjasid kabiini ja alles sõiduajal tekkis kõrval istuval vanahärral küsimus auto margi kohta? Arvasin, et küllap ta mõni viiekümnendate GAZ ikka on. Nähtavasti panin oma kaaslasegi ilmse väära vastusega uskuma, sest rohkem küsimusi ta ei esitanud. Polnud ka imestada, enamik IRL-i väärikate klubi inimesi mäletab mõndagi poole sajandi tagusest elust armsal Eestimaal.

Mäletamist mööda polnud siis veel koolijütski, kui ema võttis mind esimest korda „Külvaja“ kolhoosipõllule kaasa. Lustisõit algas GAZ-51 lahtisesse kasti tõstetud lahtistel pikkadel pinkidel istumisega tolleaegse 3. Majavalitsuse hoone eest, mis asub Munamäe vastas. Sõit Koonga kandi põldude vahele polnud toona üldsegi mitte nii siledat teed pidi nagu nüüd Kihnu väga hästi hooldatud teedel. Kast ja puidust istmed põrusid istumise all mis hirmus, sest rehvid veeresid esmalt mööda ümarakujulisi tänavasillutise kive, hiljem konarlikul asfaltbetoonil või auklikul külavaheteel. Nüüd on aeg palju märkamatult muutunud ja Kihnu külastajatele möödunud aegu meentuav moodne Saksa tehase MAN veok VW pärineb hoopiski läinud sajandi lõpukümnendi esimestest aastatest.

Samal kombel, nagu ma ei osanud eile hetkeliselt tajuda pisikeses asjas poole sajandiga toimunud muutust, võivad hakata märkamatult ununema suuremat sorti asjad meie möödunud aegade elutegevuses. Erksama kujundina visandub kaugem minevik taas värskelt nähtava pildikesena mälurakkudes, kui sellele ise tähelepanu pöörad või lased sama teha asjatundjate abiga.

Väärikate klubi südasuvine pärimuskultuuri käsitlev õppepäev Liivi lahe väikesele saarele asetas kõige õpihimulisemad inimesed mõneks tunniks „täiesti äraspidise aja ja ruumiga paralleelmaailma“. Nüüd, kui pärimusaastast pool on jäänud selja taha ja teine pool ootab veel avastamist, oli selleks ka päris paras aeg. Läks hästi, et seltskonna teejuhiks oli suurte teadmistega kohalikku päritolu Annely Akkermann, kes oskab rutiinse giidile omase pähe õpitud teksti asemel jutustada lendleva kergusega kõigest, mis juhukülastajat võiks huvitada sama juhusliku kadakapõõsa või rändkivi juures seisatades.

Kui muljetamise alguses meenutasin lapsepõlves kogetud raudkivisillutisega kaetud Pärnu tänavate ebamugavaid elamusi autosõidul, siis tegelikult olid need kivid Kihnu meeste üks peamisi tuluallikaid, mida koguti paatidesse ja linnale maha müüdi. Kihnu paate mäletan lapsepõlvest hästi veel ajast, mil nad sageli peatusid Pärnu suure silla kohal madala puitkai ääres. Siis ei vajanud linn ammugi enam Kihnu saare väärtuslikke graniitkive tänavate tolmuvabamaks muutmiseks ja Pärnus käidi muu kauba ning asjaajamiste pärast. Kuigi nüüd ei kohta enam suure silla juures värvilistes körtides Kihnu naisi paadist maha astumas, on nad endiselt jäänud truuks oma esivanematelt pärandatud rahvariidele, mille praktilist väärtust osatakse hinnata kaugelt rohkem kui muuseumi eksponaadina. Annely kergitas autosõidul kördi äärt ja näitas lumivalget pitsilist alusseelikut. Ta ütles, et kördi materjal ei võta mustust külge ja pestakse ainult alusseelikut, millel kõrti läbiv tolm ja mustus peatub. Muuseumis selgus, et körte hakati värvilisena valmistama alles pärast tööstuslikku võidukäiku, varem olid nad lihtsalt halli karva.

Kui tavalises kirjakeelses vestluses ei taba kõrv Annely kõnes kihnlasele omapärast aktsenti, siis teise põlise elanikuga kohtumisel saab ka suure maa inimene nautida kihnu keele ainulaadset kõla. Nii juhtus ka siis kui Kihnu muuseumi juhataja Maie Aav kõnetas meie teejuhti. Kohati arusaamatut juttu kuuldes võis seejuures kogeda meeldivat tõdemust, et murdekeel on taas järjest enam eluõigust saamas ja koolideski ei ütlevat enam õpetajad, et murdekeel võiks olla vigaselt kõneldud eesti keel. Kindlasti peab murdekeel asetsema meie esivanemate ühisloominguna kõige väärikamal kohal.

Annely teadis öelda, et ka rahvusringhäälingu 7-minutilised kihnukeelsed uudised Vikerraadios on inimestele sageli keelelise kõla poolest rohkem huvi pakkuvad kui mõnegi sõnumi sisu. Kuulatakse keelt ja uudis jääb kuulmata. Usun, et päris nii see ei ole. Meenub siinkohal üks enda vanaema jutustus Pärnu kunagise nahksilla juures toimunud kahekõnest Kihnu naise ja linnahärra vahel. Viimane kuulnud põrsast kotis üürgavat ja küsinud, mida too laps nutab. Kihnu naine kärmelt vastu, et nägevat oma ristiisa. Selle ja mitmete teiste näidete varal sai mulle juba väikese poisikesena selgeks, et kihnlased on vaheda keelega ja tark rahvas, keda niisama narritada ei maksa. Pigem väärivad sügavat austust ja lugupidamist. Või, nagu ütles üks reisiseltsilistest: „Ütlemata vahva Kihnu saar ja kihnlased!“

Pärimusaasta teemalise õppepäeva lõpetamine Kihnu muuseumi ees ühispildi tegemisega

Õppepäeva meenutav pildigalerii