Taaskohtumise pühitsemine

Täpselt Laidoneri ajastus

Huvitav on teada mälestusmärgi "Taaskohtumine" autorite, Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuritudengite, Juhan Kangilaski ja Maria Freimann eesnimede kokkulangevust abielupaar Laidoneride nimedega. Mälestusmärgi loojate sõnul kujutab monument Laidoneride taaskohtumist sümboolsel väraval pärast kauast eemalolekut. Freimanni inspireeris Laidoneri kirjade lugemine ja Kangilaski sõnul pani koju naasmisest ning väravast mõtte idanema foto, millel näeb mõisa trepil istuvat Mariat koos oma mehega.

Ideekonkursi hindamiskomisjoni lõppprotokolli kommentaari väljavõttest saab teada, et noorte kavand oli lihtne, leidlik ja delikaatse lahendusega. Väga õnnestunult valitud silueti alus, stiil ja hoiak iseloomustavad täpselt Laidoneride ajastut. Kujund toob teatava ajastuvaimu pargi kohale. Valgustatud silueti varjude liikumine lisab mängulisust. Teose ažuursus töötab väga mitmekihiliselt ja ei varja vaadet mõisale, muudab teose interaktiivseks, kuna saab sellest ka läbi astuda. Ühtlasi seob teostus abielupaari visuaalselt koha ja pargiga kokku. Mälestusmärk ei sulge mõisatelge, mille pikendamine on arutamisel.

Nelja meetri kõrgune taies valmistati graniidist ja oskuslikult suunatud valgustuslahendusega on mälestusmärk pimedal ajal põnevalt vaadeldav. Kuna Johan Laidoner oli 1929. a 13. detsembril asutatud Tallinna Rotary klubi asutajaliige ja charter-president, siis kavandasid samad autorid mälestusmärgi kõrvale ka mälestuspingi, mis ehitati valmis Tallinna Rotary abiga.

Kunstiteose avapäeval tänati lisaks idee autoritele veel projekteerijat OÜ Lootusprojekt, ehitajat Restor AS, endist Viimsi vallavanemat Haldo Oravas't, Laidoneri seltsi esimeest Trivimi Vellistet jt. asjaosalisi.

Mälestusmärgi püstitamine läks maksma pisut alla 100 000 euro, mis jaotus Viimsi valla eelarvevahendite, Siseministeeriumi kaudu eraldatud riigi toetuse ja Tallinna Rotary Klubi vahel.

Riigi koidiku esimestes kiirtes

Mälestusmärgi avamisel viibinud president Toomas Hendrik Ilves nimetas oma sõnavõtus kahte seika. Neist esimene oli kindral Laidoneri kui sõjavägede ülemjuhataja päevakäsk number 1308, mille ta avaldas ametist lahkudes 28. märtsil 1920: „"Kui meie rahva ja sõjaväe keskel jääb püsima see üksmeel, mis meid Vabadussõjas on ühendanud; kui meie jääme truuks oma demokraatlikule põhimõttele; kui jääb püsima vastastikune usaldus valitsuse, rahva ja sõjaväe vahel, siis võime rahulikul pilgul igale välisele ohule vastu vaadata." President osundas, et need sõnad kehtisid siis, Eesti riigi koidiku esimestes kiirtes, aga sama päevakohased on need ka praegu, kui Eesti riik on peagi 96-aastane.

„Tugeva kaitsetahte püsimise eelduseks on meie igapäevane hool oma riigikaitse eest ning nende naiste ja meeste eest, kes kaitseväes, kaitseliidus, aga ka politseis ja piirivalves Eesti riiki igapäevaselt kaitsevad,“ sõnas Ilves.

Teisena pidas president kohaseks Maria ja Johan Laidoneri mälestusmärgi juures mõelda üksteise hoidmisele, mõistmisele ja armastamisele. „Nende kahe inimsaatuse - Maria Kruszewska ja Johan Laidoneri - üheks kasvanud lugu on osa Eesti ja Poola, meie rahvaste ja riikide saatusest 20. sajandil. Ent eelkõige on see lugu vaprast naisest, kes leidis endale Eestist teise kodumaa ja jagas lõpuni oma mehe traagilist saatust ning ohvitserist, kes võitles oma maale kätte iseseisvuse, aitas seda hoida, kuid pidi siis ometi oma riigi kadumist pealt vaatama,“ lausus president, kes viimaks meenutas Maria Laidonerile kuulunud sõnu: "Minu mees oli minu õnn ja õnnetus. Kui keegi peaks minust rääkima, öelgu, et ma väga armastasin oma meest. Muu ei ole oluline."

Poliitiline testament

Kaitseminister Urmas Reinsalu ütles, et soomlastel on Mannerheim, poolakatel Józef Piłsudski ja eestlastel Laidoner. „1918. a jõulude eel Laidoneri asumine vägede ülemjuhataja ametisse tähendas olulist pööret Vabadussõjas. Tema sõnastatud strateegia kiiretest mobiilsetest rünnakutest maismaal tõi Eesti Vabariigile võidu. Laidoneri suutlikkus koondada sada tuhat meest ja naist Eesti rahvaväkke ja panna see tööle võitluses ülekaalukate vastaste vastu, oli see alus, millele Eesti Vabariik ehitas üles terve inimpõlve rahuaega ja rahvusriigi kaitstuse,“ rääkis Reinsalu, kuid tuletas meelde ka vanglamüüride vahel kirjutatud poliitilist testamenti Laidonerilt. Ülemjuhataja kahetses oma elule tagasi vaadates, et ei saanud tõsta relva vaenlase vastu nendel päevadel, kui Eesti kaotas oma vabaduse.

Laidoner ja Piłsudski

Tervitusega esines ka Poola suursaadik Grzegorz Marek Poznanski. Mälestusmärki vaadates tundus talle, justkui jalutaksid Maria ja Johan endiselt Viimsi pargis. „Tihti kõlas selles pargis ka poola keel nii presidendi kui välisministri külastuskäikude ja teiste kohtumiste ajal. Kindral Laidoneri suhted Poolaga olid tunduvalt laiemad kui seda nende abielu tingis,“ rääkis Poznanski. Laidoner hindas Poola sõjaväe rajajat marssal Józef Piłsudskit. Laidoneril ja Piłsudskil oli ühesugune nägemus Euroopast - eriti Kesk ja Ida-Euroopast. Suursaadik tuletas meelde, et 2011. aastal avasid Poola president Bronislaw Komorowski ja Eesti president mälestustahvli Józef Klemens Piłsudskile.

Elusaatus

Vägede ülemjuhatajale ja tema abikaasale pühendatud mälestusmärgi pühitsesid vaimuliku talitusega EELK peapiiskop Andres Põder ja Viimsi Püha Jakobi koguduse õpetaja Mikk Leedjärv.

Perekond Laidoneride elusaatus kulges Viimsi mõisas, kus elati kahekümnendate algusest kuni küüditamiseni Venemaale aastal 1940.  Laidoner suri Vladimiri vanglas 13. märtsil 1953. aastal ja maeti nimetusse hauda. Maria Laidoner pääses tagasi Eestisse 1961. aastal. Ta suri veidi enne 90. sünnipäeva, 12. novembril 1978 ja on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.

Samal teemal: