Märkmeid IRL Naiskogu IREN sügiskonverentsilt
Eile Riigikogu konverentsisaalis toimunud IRL Naiskogu IREN sügiskonverents oli avatud lisaks erakonna oma liikmetele ka kõigile teistele poliitikast huvitatuile.
IREN on Eroopa Parlamendi Euroopa Rahvapartei fraktsiooni Naisühenduse (EPPW) liige, kelle viimastel aastatel heaks tavaks muutunud konverentsid pakuvad alati kasulikku ja kaasa mõtlema kutsuvaid teemade käsitlusi.
IREN-i tööd juhtiv Annely Akkermann ütles, et kõnelejate valikul lähtuti sedakorda kohalike omavalitsuste valimiste aastast ja ees seisvatest Euroopa Parlamendi valimistest. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper analüüsis naiste positsiooni tänavusel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Tunne Kelami nõunik ja tema büroo juhataja Kadri Kopli selgitas Euroopa Parlamendi toimemehanisme. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson tutvustas Euroopa Liidu ees seisvaid väljakutseid. Viimasena esines arvamusliider Andres Arrak.
Annely Akkermann ei toeta sookvootide loomist Eesti oludes
20. novembril toimunud hääletusel toetas europarlament otsust, millega EL-i börsidel noteeritud ettevõtete nõukogudes tagataks aastal 2020 naiste esindatus vähemalt 40 %, riigi osalusega äriettevõtted peaksid sama eesmärgini jõudma 2018. aastaks. Direktiivi eelnõu jõustumiseks peab see saama ka EL-i Nõukogu heakskiidu. Naiste õiguste komisjoni raportöör Rodi Kratsa-Tsagaropoulou sõnul olevat seaduse muudatus konkurentsivõime parandamiseks hädavajalik, et börsil noteeritud ettevõtted muutuksid ning kaasaksid kõrgelt kvalifitseeritud naisi oma otsustusprotsessidesse.
Selle teadmise taustal oli huvitav kuulata ka Mari-Liis Sepperi analüüsi naiste positsioonist viimastelt kohalike omavalitsuste volikogude valimistelt. Sepperi sõnul olid ainsad linnad Narva ja Kohtla-Järve, kus volikokku pääsenud naiste osakaal oli meestest suurem. Volinik näeks heal meelel, et kasutatakse nn tõmbluku moodust ja nimekiri koostatakse vaheldumisi mehe ja naise paigutumisega nimestikku. Samas toodi kuulaja poolelt näide Keilast, kus nimekirja esimeses osas oli 10 naist ja nende järel 10 meest. Sellele vaatamata osutus valituks ainult 2 naist.
Üle riigi kandideeris 8877 (60%) meest ja 5912 (40%) naist. Üleriigiliselt osutus kandideerinud meestest valituks 22,8% ja kandideerinud naistest 15,5%. Naiste osakaal erakondade nimekirjades üle Eesti oli kõrgeim Keskerakonnal, järgnesid Sotsiaaldemokraadid, Reformierakond, IRL ja EKRE. Suuremate ringkondade vaatel oli naiste ja meeste osakaal esinumbrite seas vastavalt 17% ja 83%. Tartus oli naiste osalus esikümnes kõige madalam IRL-il - 10% ja kõige kõrgem sotsidel - 50%.
Sepper järeldab, et edukusnäitaja järgi osutuvad mehed valituks lihtsamalt, sest meeskandidaadid on tuntumad ja asuvad nimekirja päises. Mehed on tema hinnangul potensiaalsed võitjad.
Annely Akkermann ei pea Eesti oludes naistele täiendavate eelistuste loomist otstarbekaks. Tema hinnangul on määravama tähtsusega inimese kompetentsus ja võimekus kindlal ametil töötamiseks, mitte isiku sooline kuuluvus.
Andres Arrak küsis kas Eesti on lolli mänginud
Juristi hariduse ja majandusteadlase kutsumusega Andres Arrak nimetati tunamullu õigustatult Postimehe arvamusliidriks. Majanduspublitsisti heaks isikuomaduseks on lihtne ja humoorika varjundiga kõnepruuk, mille abil ta oskab raskemini mõistetavaid keerukusi ka keskmise taibuga inimestele arusaadavaks teha. Arraku seisukohad olid muidugi tuttavad neile, kes on järjepidevalt ajalehti lugedes hoidnud silma peal tema poolt kirjutatud arvamusveergudel. Teisi kuulajaid pani Arrak oma ootamatute küsimuste asetustega aga ahhetama ja keset esinemist ka valjuhäälselt kommenteerima või lihtsalt heatahtlikult muhelema.
Põlvamaa talutares tegutsev mees hindab pere väärtust, mis toetub tuhandete aastate kogemusele, aga viimased sadakond aastat linnadesse ümberasunud inimeste jaoks on toimumas selle kaduvväikese perioodi sees põhimõttelised muudatused. Unarusse jäetud laste tegemine on vahetatud välja meeletu tarbimise vastu ja põhjuseks tuuakse raha vähesus nagu ei sünnikski lapsed armastusest vanemate vahel. Selle asemel, et toitu noppida oma maalapilt, on hakatud kõike poest ostma. On harjutud võimalikult vara pensionile minema ja rikkalikult tasustatud pensioni põlve nautima. Heaoluühiskonna mudel on juba tükimat aega pankrotis ja kurb lugu ei taha veel paljude teadvusse jõuda.
Arvamusliider peab oluliseks küsimust, kas vahe rikastega väheneb enne, kui Eesti tühjaks jookseb ja teeb erakondadele etteheiteid visiooni nappuse pärast. Valimisprogrammides jäetakse väljaütlemata, kuhu Eesti tahab liikuda. Arrak teab lähiminevikust vaid kahte tõsise tulevikunägemusega inimest: üks neist on surnud ja teine ratastoolis.
Eestis on tööga hõivatud inimeste arv riigis paarikümne aastaga vähenenud 26%. Tootlikus on madal kuid rahvas tarbib järjest suuremal hulgal mõttetuid kaupu, kusjuures elanikkond vananeb. Eesti ei erine ülejäänud arenenud maailma hädadest, aga pööre võiks toimuda meie ühises ajus. Küsimus on väärtushinnangutes: kas kõpitseda isatalu juures või kulutada ennast välisreisidele lõunamaa soojadesse paikadesse, kus rannaliiv on kollasem, taevas ja meri sinisem ja pole lund?
Samas kuulume Arraku hinnangul viie rikkama riigi hulka mitte ainult Euroopas vaid kogu maailmas. Kuna oleme säilitanud tihedama sideme maaga, on olukord Eestis võrrelduna Euroopaga oluliselt parem. Eelisteks on suhteliselt happevaba õhk ja viljakas mullapind. Puhtast joogiveest unistavad miljardid inimesed. Meie seda probleemi ei adu.
Ometi pole Arraku analüüsi põhjal Eesti rahval lähema kümnekonna aasta jooksul palgatasemes suurt edasiminekut loota. See selgus on jõudnud just eriti noorte teadvusse, et lähikümnendil elukvaliteedis murrangut ei toimu ja arvamusliider küsib irooniliselt: „Kas mängisime lolli ja magasime oma šansi lihtlabaselt maha?“ Ta heidab ette reisimisi ja muid tarbetuid tarbimisi. „Investeerisime küll, aga mitte tulevastesse tehnoloogiatesse. Eurotoetuseid kulutati mõttetult hiiglaslike taristute rajamisele, aga ei panustatud piisavalt haridusele. Iirimaa paigutas euroraha valdavalt haridusse. Veel hiljaaegu polnud neil mitte ühtegi lõpuni ehitatud kiirteed.
Arrak kiidab küll eestlaste tublidust, et esimese tosina majandusaastaga suudeti kasvatada tootlikust 60 %, aga peab seda ilmselgelt väheseks. Endiselt toodetakse lubamatult odavaid kaupu. Arrak esitab pildikese Eestist, kus puu langetamise järel veeretatakse see sageli sama ümarana väljapoole riigipiiri. Soomes saetud puust valmistatakse väärisvineer, millest omakorda tehakse „antiiki“. Toodangut kilodes realiseerides jätkub neil raha nii õpetajate kui medtöötajate tasustamiseks.
Möödunud aasta andmete põhjal tekitatakse Eestis ühe tunni kestel 11 euroga mõõdetavat väärtust. Seevastu soomlane loob sama ajaga 40 euro eest väärtust, rootslane 45, taanlane 49 ja iirlane 51 määral. Nii kuulumegi majanduslikult heaolult viie vaesema sekka. Leedukate 10 ja lätlaste 8 euro väärtusega tunni tootlikus lohutab meid vähe ka siis kui teame, et Balti riikidest veel kaugemale jäävad Bulgaaria ja Rumeenia.
Miks makstakse põhjanaabrite juures sama töö eest rohkem palka? Põhjuse leiab töö tootlikkuse erinevustes ja see tekitabki kiusatust üle lahe mett limpsama lennata. Noorte naistega juhtub seal mõndagi ja Eestisse jäänud meestest saavad poissmehed. Üldjuhul kasvavad võõrsil Euroopa kodanikud, kellel Eestiga vähe ühist. Arrakule teeb muret, mis võimaldaks Eestile uut hingamist. Ta ei silma meie poliitilisel maastikul erakonda, kes näeks tervikpilti ja aduks küsimuse olemust, et pakkuda välja lahendust. „Nii probleemi teadvustamine kui ka pakutavad lahendused ei saaks olema kindlasti mitte populaarsed.“
Noori ei saa väevõimuga Eestis hoida. Sellepärast soovitab Arrak rohkem väärtustada Eesti elukeskkonda, kus leidub kõige kihvtimaid paiku elamiseks, jätkub loodust, maad ja vett. „Soomes on 3 korda kõrgem palk, kuid see ei võrdu samades kordades elukvaliteedi vahega!“ Arraku sõnul unustagu nooremad kui 40-aastased riiklik pension. Soomes lõpeb riiklik pension võibolla Eestist 5 aastat hiljem. Seega on enesepettus käija Soomes pensioni teenimas.
Arraku sõnul on Eestis 300 tuhat vanaduspensionäri ja 640 maksumaksjat töötajat. Kuid mõnes Euroopa riigis, näiteks Itaalias, läheneb suhe üks ühele. Nii ei pea riigipension enam üle paarikümne aasta vastu, sest praegu makstavate pensionide raha kogutakse tänastelt töötajatelt, kelle hulk aina väheneb. Sellise süsteemi kokkuvarisemine on vältimatu, kuna sotsiaalse kindlustatuse heaolu mudelid loodi ajal, mil ühe pensionäri kohta töötas 5 kuni 6 inimest. Madalast sündimusest tingitud vananeva ühiskonna oludes tuleb riigipensionist suu puhtaks pühkida, väidab Arrak.
„Minu vanaisa isa suri ära nõnda, et polnud pensionist aimugi.“ Arrak ütleb, et selle järele puudus vajadus, sest kolm-neli põlvkonda elas sama katuse kohal ja kogunes kõigil söögikordadel ühise laua äärde. Perekond täitis üheaegselt majandusüksuse, lasteaia ja vanadekodu rolli. Vähelapseline või lastetu linnapere pole enam jätkusuutlik, sest kõik toetub peretraditsioonidele.
Elukutsevalikuni peaksid õpilased jõudma hiljemalt põhikooli viimases klassis. Euroopa tava näitab seda, et keskmiselt 60% põhikooli lõpetajatest asub ametit õppima ja 40% suundub üldkooli. Näiteks Šveitsis astub gümnaasiumisse kõikidest põhikooli lõpetanutest veelgi vähem, kõigest 17%. Eestis on suhe vastupidine: 30 ja 70. Arraku kinnitusel peaks reaalainete, ehk matemaatika osakaal olema märkimisväärselt suurem, sest selle valdkonna inimesed on otsesemalt seotud tootmisega.
Kuid on ilmnenud tõsiasi, et reaalained osutuvad noorte jaoks raskeks. Arraku sõnul läheb Eestis reaalaineid edasi õppima ainult neljandik. Ta toob välja ootamatu ja mõneti jahmatava põhjuse, milleks on puudulik lugemisoskus. Näitena vahendab publitsist vestlust ühe Tallinna matemaatikaõpetajaga, kelle jutust selgus, et matemaatikaga tekkivat viiendas klassis raskusi õpilaste suutmatuse tõttu keskenduda pikematele tekstiülesannetele, mida peaks mõttega süvenenult lugema. Viierealise teksti lõppu jõudes unustatakse juba esimene lause... Kuidas sellise taipamatuseni jõutakse?
Internetti kasutama harjunud noor võõrandub ilukirjanduse lugemisest. Kohustusliku kirjanduse lugemiseks antud „Gilgameši” originaali asemel tutvutakse lühikoomiksiga või laaditakse internetist alla selle lühikokkuvõte. Lugemiseks ei piisa häälikumärkide tundmisest ja oskusest sõnu lauseks lugeda. Lugemisoskus tähendab enamat ja loob eelduse mõtteloovuseks, ka matemaatiliste ülesannete lahendamisel.
Saalist küsiti muuhulgas: miks võim ei arvesta sageli vaimuga ja milleni see viib?
Samal teemal:
