Kui sajas sünnipäev on inimese elus suur juubelipäev, siis iga järgmine aasta on veel suurem sündmus, sest üksnes väga vähestele on antud võimalus nii pikalt elada. Ehkki silmanägemine ei küündi enam eriti kaugele, siis mineviku mälestused ulatuvad täie selgusega kõige varajasemasse lapsepõlve, mida ta heal meelel meenutas ka täna oma külalistele.

Kui volikogu liikmed Lia Oras ja Mati Mettus kummardusid elavaid lilli kinkides sügavale tema kohale, sirutas Marta oma käe kergeks põsepaituseks välja, milles väljendus siiras tänumeel meelespidamise eest. Sama tänulikkus peegeldus ka tema kergelt naeratlevate silmade heldinud vaates. Elutoas oli kena pukett lilli asetatud vaasi juba enne meie külaskäiku. „Üks noor tütarlaps käis siin,“ lausus Marta. Küsisin, kas linnapea? „Jah,“ vastas juubilar. Usun, et iga elatud aasta üle saja on järjekordne juubel ja see on ilusalt soe elamus olla nii väärikas eas inimese külaliseks.

Lia istus Marta kõrvale ja nad võtsid üheaegselt teineteise käest kinni, sest mõlemad on elanud paarkümmend aastat naabritena lähestikku. Juttu oleks jätkunud kauaks ja Martal näikse jaksu veel piisavalt olevat. Tütretütar Maarja ütles, et vanaema püüab olla ka praegugi veel köögis abiks.

Kohmetusin, kui Mati arvas, et mul on küsimusi, millele sooviksin vastuseid. Ega olegi nii hõlbus alati jutuotsa avada, aga kimbatusest aitas Marta oma sõbraliku lahkusega kiiresti vabaneda.

Tagasihoidliku välimusega elamu ehitas Marta koos abikaasa Elduriga Rahu ja Pärna tänavate nurgale peamiselt oma kätega. Kuid Sindis pole elatud mitte kogu aeg. „Sündisin Pottsepa karjäärist umbes 5 km kaugusel Kõpu külas, mis asub Seliste vallas, olin viie aastane, kui isa sõjas kadunuks jäi,“ rääkis Marta, kes oli paljude talutööde kõrvalt leidnud aega käia siiski ka 5 talve Kõpu algkoolis. „Elduriga abiellusin 1940. aastal, abielu registreeriti Tori Vallamajas, aga tema on juba läinud,“ ütles Marta, kelle jutt elavnes uuesti seepeale, kui nimetas oma tütre Lilia, tütretütre Maarja ja tütre-tütre-tütre Dajana nimesid. Tori vallas, Raudsepa talus, kus tuli teha teenijatööd, tutvuski ta oma tulevase abikaasaga. Abiellumise järel tuli võtta perenaise amet oma õlgadele Jaagussaare talus, mis oli tol ajal Riisa külas suur ja uhke koht. Kolhoosi ajal aga tuli minna raskele metsatööle appi oma mehele. Vaatamata pikkadele pingutavatele tööpäevadele on Martale meeldinud kudumine ja heegeldamine. Veel 5-6 aastat tagasi kudus ta oma perele kindaid ja sokke.