Mati Michelis: minu hobiks on karikatuuride joonistamine
Naljakuul Sindi Linnaraamatukogus avatud Mati Michelis’e karikatuuride näitus jääb avatuks suure suve saabumiseni.
Mati Michelis
Tegemist on sama mehega, kelle peas idanes naljakas mõte hakata Raplamaal Eidaperes korraldama naisekärutamise võistlusi. Uuel sportlikul kombel takistusrajal kiireima tulemuse nimel kaasat väntsutada on toimunud juba seitse aastat. Kuid enamvähem seitse korda seitse aastat on Mati Michelis oma isa eeskujul joonistamist harrastades keskendunud hobi korras karikatuuride loomisele.
Ka kõige tõsisemad mõtted, arvamused ja seisukohavõtud kannab ta paberile naljatlevate varjunditega pildikesi joonistades, mida ta ise nimetab kritseldamiseks.
Mati jutust kooruv meenutus oma isast kõneleb mehest, kes olnud poja õpetamisel väga nõudlik ja järjekindel. Oma mälupildis mäletab ta sellist seinalehte nagu „Signaal“, millele isa joonistatud
karikatuure paigutati. „Ei olnud kerge lehma joonistada, aga isa oskas nii kaua rääkida, kuni paberilt hakkas samasugune elukas vastu vaatama nagu karjamaal nähtud,“ räägib Mati ja näitab laenutussaali seinal olevat lehmaga karikatuuri, mis pole siiski mitte alla kümneaastase poisikese tehtud töö, vaid aastakümneid hiljem. „Kui olin kümnene, sain oma joonistuse eest esimese auhinna, sõitsin 1968. aastal raadiomajja ekskursioonile,“ jätkab Mati vestlust ja kiidab isa visadust noormehe õpetamisel. 12-aastaselt jättis isa maa peale oma kogemused, mis ta oli suhteliselt lühikeseks jäänud aja jooksul suutnud lapsele edasi anda ja sealt alates pidi noormees jätkama arenemist iseõppimise teel. „Mul puudub vähimgi akadeemiline kunstialane ettevalmistus, küllap sellepärast ka väga isikupärane käekiri,“ selgitab harrastuskarikaturist, kes on järjekordsel näitusel välja pannud umbes 150-st säilikust viiendiku. Tegelikult on harrastuskunstnik joonistanud palju rohkem, aga varajasematel aastatel ei tulnud ta selle peale, et seinalehtedele või ajalehele antud töid hiljem tagasi küsida. Pärastpoole hakkas ta neid tagasi küsima.
Näitusele toodud tööd on paarikaupa raamitud klaasi alla. Varem on ta näituseid korraldanud Raplas, Järvakandis, Eidaperes ja Kehtnas. Mati karikatuurid on viimastel aastatel saanud värvi juurde ja see on vist ka ainus, milles ta on hakanud pisut jäljendama teenekat veterankarikaturisti Eduard Tüüri, humoristi-karikaturisti Raimo Aasa ja veel mõnda teist, kes on uue suunana hariliku musta joone kõrvale asunud karikatuurile lisama ka värve. „Kui mõte on peas küpseks saanud, siis ei võta joonistamine palju aega, aga järelviimistlemine võib muutuda teinekord palju aegaviitvamaks, eriti pikema vaheaja järel joonistades kui tunnen näiteks proprtsioonides ebakõla või midagi sarnast,“ räägib harrastuskunstnik ka oma loometehnika köögi poolest.
„Karikatuurid sünnivad hetkedel, kui tunnen, et mul on midagi öelda. Sageli on teemaks Eesti päevapoliitika, milles olen ka ise osalenud. Kuulusin aastaid Raplamaal Kehtna vallavolikogu koosseisu. Olen sealsele valla lehele teinud kaastööd just karikatuuride näol. Uue korra alguses oli mingi Viiteleht Kehtnas, vist aastatel 1993-’96. Viiteleht korraldas ka karikatuuride konkurssi. Seal olid mõned rahalised preemiad, mida õnnestus saada. Sageli sündisid karikatuurid otse volikogu istungi käigus selle põhjal, mida kuulsin,“ räägib Mati, kes nüüd elab juba kaheksandat aastat Sindis ja on korduvalt mõlgutanud mõtteid ka siinse eluolu jäädvustamisele läbi karikatuuride. „Tundub, et teemasid jätkub... Linnuriigis aeti valgustuspostid püsti, aga lampe pole veel külge riputatud. Siis tekkiski ulakas mõte joonistada postidele kurepesad.“
Kas elu pahupoole karikatuursed kajastused pole ka pahandusi kaela toonud? „Olin 1976. aastal Vene sõjaväes pool aastat utšepkas, kus tegin kommunismi saabumisest ja kvaliteedimärgist karikatuurid. Asi võttis sellise pöörde, et mind oleks äärepealt saadetud dispatti (distsiplinaar pataljon). Ülekuulamine toimus tõlgi vahendusel, aga õnneks anti lõpuks armu ja „karistus“ piirdus üksnes kohustusega asuda halbasid sõdureid joonistama. Igal kuul välja antavale seinalehele pidin ettekirjutuste järgi joonistama. Nii ma neile kritseldasingi erinevaid sarže.“
Kuid tsiviileluski on tulnud ette juhust, kus keegi tunneb end puudutatuna – kuigi pole ei nime ega asukohta nimetatud. „Ju siis läks karikatuur täkkesse - kuigi olen ise lootnud, et minu joonistusi võetakse ennekõike siiski sõbraliku saržina,“ arvab Mati, kelle olekust ei loe mitte kuidagi kiusliku või pahatahtliku inimese iseloomujooni välja. Pigem on ta väga sõbralik ja oma väljaütlemisteski rohkem tagasihoidlik kui ründav ning kõikjalt vigu otsiv.
Mäletan, et nõuka ajal kohtas karikatuure palju rohkem, paremini peegeldas tegelikku elu ajakiri Pikker. Kuidas on olukord praegu? „Nüüd ilmub juba kolmandat aastat ajakiri Pilkaja, 12 korda aastas ja 24 leheküljelisena, lisaks kaaned. Sel kuul ilmus 25. number. Loen ja vaatan sellest ajakirjast karikatuure ka ise.“ Väikest juubelit tähistavas Pilkajas tisteeritakse Hugo Hiibuse raamatut "Piibu ja pliiatsiga", milles humorist jagab inimesed kolme seltskonda: „Üks osa ei naera. Tunnistab ausalt – ei saa aru ega armasta ka nalja. Teine osa itsitab kogu aeg. Need olla debiilikud? Kolmas osa naerab vaid põhjusega, hea nalja peale. Neile nalja tehaksegi.“
