Võib öelda, et Pärnus alustati ettevalmistustega Eesti lipu 125. juubelipidustuseks enam kui kolm aastat tagasi. Väärikate klubi liige Tõnu Simson tuli välja kindla kavaga hakata Eesti Vabariigi sünnilinnas pidama igal aastal lipu päeva. Mõte leidis ilma täiendava selgitustööta kiiresti suurt soosingut. Tookord oli vaid 7 sinimustvalget kandelippu ja marsisasmmu ei aidnud seada puhkpilliorkester. Ometi sai algus tehtud ja 2008. aastal toimunud riigi 90. aastapäeva tähistav lipu päev peeti juba väga suurejooneliselt. Lisaks linnavalitsuse arvestatavale materjaalsele toetusele sponsoreerisid nii eraisikud kui lipuvabrik ja Eesti Lipu Selts. Kuna Pärnus oli Väärikate klubi ja kodaniku algatusliku aktiivi näol tegemist hästi organiseeritult toimiva seltskonnaga, siis otsustas Eesti Lipu Selts pärnakate ettevõtmist oma võimaluste piires kõigiti toetada. Suurim kulutus tehti 90 kandelipu ostmisele. See arv sümboliseeris Eesti riigi juubelinumbrit. Lippude ja muude vajalike kulutuste tegemiseks eraldas Riigikantselei lipu seltsile piisavalt raha, mida ühing sai otstarbekalt kasutada seal, kus sellest näis kõige enam tulu tõusvat.
Käesolev juubeliaasta võeti veelgi suuremate plaanidega käsile. Juba möödunud aastal otsustas lipu selts osta veel 40 lippu juurde, et tulla 125 lipuga Pärnu pidustusele. 5 lippu muretseti tagavraks, mis võimaldas ka Tallinnas Pika Hermanni jalamil ja mujal peetavatel üritustel olla kohal oma lippudega.
Kuid lipu seltsi osatähtsust ei tohi ületähtsustada, sest Väärikate klubi kõrval tegutseb aktiivselt ka Eesti Ühiskonnaõpetajate Selts, mida juhatab Mari Suurväli. Ühiskonnaõpetajate seltsi initsiatiivil koostöös haridusministeeriumi ja lipu seltsiga korraldati üleriigiline esseekonkurss õpilastele. Port Arturi kaubanduskeskuse ajaloolisel punastest tellistest seinal riputati üles fotonäitus „Eesti lipp Pärnumaal”.
Vaatamata sellele, et 4. juunil püüdis ilmataat isiklikult võtta kogu ürituse toimumise oma meelevalda, õnnestus kavatsus vaid sel määral, et valas hoolega kogu päeva suurest toobrist vett kaela neile, kes söandasid kodust välja tulla. Ometi häiris taoline vembutamine väheseid. Vastupidi, üleootuste palju kogunes Elidsabethi kirikusse inimesi, kes soovisid osaleda lipu sünnipäeva pidulikul jumalateenistusel. Laulis Eliise koor imearmsatel häältel kauneid tuntud viise. Õpetaja Enn Auksmanni piiblitekst ja jutlus osutusid tavapäraselt paljutähenduslikult tugevaks sõnumiks kuulajate kõrvadele. Hoiatavaks kujundiks sai Moosese raamatust loetud lugu Aroni kepist, mis mahavisates muutus maoks. Seda õpetaja Rudolf Kallase mõtet 1884. a. 4. juuni päevast on käesolevatel juubeliüritustel korduvalt kasutatud nii Põltsamaal, Ogtepääl kui ka mujal. Tegemist on olulise tahuga meie elus. Hoolimatu suhtumine oma lippu, kui võimsaimasse rahva ja riigi sümbolisse tähendab tegelikuses kepi mahaviskamist, mis pöördub salvava maona meie endi poole.
Pärnu linna vapikavaler Helmut Aasamäe võttis kirikusse kaasa ajaloolise lipu, mis oli asetatud keset saali kõigile vaatamiseks. See eakas lipp lehvis Aasamäe emapoolse vanaonu Tõnis Hiobi käes 1918. a. 23. veebruari õhtul, mil advokaat Huugo Kuusner luges Endla teatri rõdult ette Manifesti eestimaa rahvastele ja kuulutas välja Eesti Vabariigi linnas, mis on annud kõige suuremal arvul rahvusriigi loojaid.
Vihma ja kõledat tuult trotsides kogunes rahvas aegsasti enne kella kuut Rüütli platsile. Pärnu Noorte Puhkpilliorkester Rein Vendla juhatusel mängis rõõmsaid lugusid Rüütli tänava suurte sirmide all. Koolinoortele ja erinevate seltside-ühingute liikmetele jagati suuri lippe, mis päästeti valla tuule meelevalda. Lipukandjad said rinda Lipuvabriku poolt kingitud kolmikvärvilised lindid. Monumendi kaare all juhatasid tseremooniat Birjo Piiroja ja näitleja Meelis Sarv. Laulsid M.Lüdigi nim. Meeskoor ja Pärnu Kunstide Maja Noorte Meeste Koor. Peakõnelejaks paluti Euroopa parlamendi saadik Tunne Kelam, kes on Eesti riiki väärtustanud kogu elu ja teeb seda jätkuvalt. Nõnda kehastus tema sõnavõtus Eesti lipu mõiste üheks tervikuks omariikluse tähendusega. Kõrv tabas erilist mõtet, kui ta rääkis vertikaalsest dimensioonist punktis, kus vaimne mõõde peab muutuma esmaseks materiaalsete väärtuste ees.
Oma lugupidamist lipusse väljendas abilinnapea Simmo Saar. Kolmanda kõnelejana kaarealla kutsutud Eesti Lipu Seltsi juhatuse liige piirdus vaid tervitustega vaprate pärnakate, lähedaste ja kaugete külaliste aadressil, kes hoolimata ilma tujukusest pidasid tähtsaks austada palju kannatama pidanud sinimustvalget lippu. Säästmaks inimeste ebamugavusi tuules ja märjas, jättis ta oma mõtte väljaütlemise ära, sest kohaletulnud ei vajanud sellele tähelepanu pööramist.
Mõttes soovinuks meenutada Atlanta Olümpiamängudele suunduvat Ameerika presidenti Clintonit, keda ajakirjanik lennukis usutles. Küsides, milline on presidendi meelisspordiala, vastas Clinton kõhklematult – kümnevõistlus. Kuid vastuses ei äratanud tähelepanu mitte niivõrd spordiala nimetus vaid see, mil viisil poliitik asja selgitas. Ta võrdles elu kümnevõistlusega. Elus lahterdatakse oma elu hermeetilistesse sahtlitesse, milles leiavad koha perekond, kodu, töö, truudus, kirik, ühiskond, rahvus jne. Seda kujundit edasi arendades võime küsida endilt, millise osa oleme valmis pühendama oma riigile ja rahvale. Kas on palju soovida mõned korrad aastas heisata Eesti lipp võimsaima sümbolina oma majale või lipuvardasse? Nurisemine, et riik pole alati täitnud rahva ootuseid, pole siinkohal õige lähtepositsioon, sest majanduslik tase ja küllusliku materjaalse heaolu taotlus pole samastatav rahvusliku ning riikliku väärikusega.
Esivanemate aateliste põhimõtete järgijaid on hulgaliselt ka tänapäeva noorte hulgas, kes kirjutasid esseevõistlusele saadetud töödes huvitavaid mõtteid, tähelepanekuid, seoseid, arvamusi ja seisukohti. Tublimaid autasustati sealsamas vihmas vabariigi väljakuulutamise monumendi trepil. Hõigati 16 õpilase nime. Enamik neist viibisd ka koos vanemate, õpetajate, sõprade ja kaaslastega kohal. Tunne Kelami käepigistusel anti üle aukiri ja trükis parimate esseedega.
Seejärel rivistuti pikka kolonni suurte ja väikeste lippudega. Suurte ja päris pisikeste inimestega rongkäiku alustava rahvahulga ette veeres hobuveok, et esilipp võiks liikuda endist aega meenutavalt. Orkester puhus ja tagus rütmi. Vihmaluugid olid endiselt avatud ja kiirendatud marsisammul liiguti läbi vanalinna tänavsate Ranna kõlakoja poole. Sedakorda küll asendus vabaõhulavale planeeritud programm etteastega Kuursaalis, kuid seegi hiigelsaal võinuks tuhatkond inimest mahutada.
Meelelahutust pakkuvate kollektiivide ja inimeste nimede nimetamine viiks kirjatüki lubamatult pikale. Pealegi on ajakirjanduses juba kõiki nimetatud. Lubatagu siiski esiletõsta. Pärnu vene gümnaasiumi esitatud eesti rahvatantse kirjudes eestlaste rahvariietes. Väga südnat soojendav oli juba möödunud aastal näha sama gümnaasiumi õpilasi suurte sinimustvalgete lippudega marssimas. Nendes ei pea keegi kahtlema.
Pärnu Endla teatri näitleja on koos harrastusnäitlejatega teinud ära suure töö, mille tulemusel toodi taas vaatajate ette Eesti lipu lugu läbi pika ajaloo. Küllap oli tegu vaeva väärt selgi põhjusel, et nii jõudis teadmine eestlaste väga vanast lipust ka ukraina, soome ja saksa külalisteni. See, mida meie peame endastmõistetavaks, vajab teistele rahvustele kannatlikku selgitamist. Isegi hõimuvelled soomlased raputavad pead ega saa hästi aru kuidas Eesti lipp on nede lipust nõnda palju vanem. Üllatav oli kogeda, et siin elavad paljud muulased peavad Eesti lippu kõigest mõnekümne aastase poisikese ealiseks.
Jättes pidulised sünnipäeva pidama, sõidutati märgunud lipud Sindi seltsimajja, kus asub nende alaline peatuspaik tugevate lukkude taga ja elektroonilise valve all. Kuid enne ladustamist laotusid veelkord lipud üle suure saali pinkidele kuivama. Erilised tänusõnad kuuluvad seega ka seltsimaja rahvale ja Priit Kasele, kelle hoole all lipud püsivad. Juba täna lehvivad samad lipud Lihula rahva rõõmuks ja 22. juunil ehivad Eesti Lipu Seltsi sinimustvalged kangad pealinna peaväljakut, et anda au Vabadussõja sangaritele avatava monumendi juures.
Vaata samuti:
