Mihkel Mathiesen oli Andres Mathieseni onupoeg
Esimesel detsembril 120 aastat tagasi sündis Sindis esimene eestlasest metsateaduse doktor, Eesti metsateaduse rajaja, professor Andres Mathiesen. Saabuva ümmarguse tähtpäeva eel tegi Sindi Muuseumi juhataja Heidi Vellend eile õhtul Sindi ajalooklubi kuulajatele ülevaatliku ettekande Mihkel Mathieseni elust ja tegevusest, millest on alljärgnevalt esitatud ettekande kokkuvõte.
Metsateadus kujunes välja 18. sajandil. Eesti selle ala teadlaste seas oli esimeseks meheks Tartu Ülikooli metsaosakonna juhataja professor Andres Mathiesen, kes 1934. aastal koostas maailma mastaabis tähelepanuväärse puuteaduse käsiraamatu metsateadlastele, aednikele ja loodusesõpradele, mille pealkiri on „Dendroloogia“.
Andres Mathieseni isa Andrei Mathiesen pidas Sindi Kalevivabriku postimehe ametit ligi 30 aastat. Lähikondlaste poolt kutsuti teda Endrekuks. See nimi on raiutud ka tema hauakivi tähisesse Sindi kalmistul.
Andres Mathieseni vennatütar Laine Loo kirjutab mälestusteraamatus oma vanaisast järgmist: „Vanaisa, Endrek Mathiesen, oli sündinud 1860. aastal ülejõel Matsi talus, mille tema isa oli sinna asutanud. Isa oli saunik, kuid suure hoolsuse ja tööga jõudis välja talu omanikuks. Ta suri 81 aastaselt ikka veel tööd tehes. Matsi meeste kohta räägiti, et nad on kõik töökad ja karsked, kohusetruud mehed. Minu vanaisa oli vabriku teenistuses, hobutranspordi eest hoolitseja ja posti vedaja. Enne kui regulaarne bussiühendus Pärnuga loodi, tõi vanaisa Pärnust kogu Sindi posti, sellepärast oligi ta tuntud „Postipapa“ nime all. Linna sõita tuli igasugu ilmaga, olgu pori ja vihm või kõva pakane. Suvel sõideti vankriga, talvel saaniga. Enamasti oli vaid üks sõit päevas (edasi-tagasi 26 km), kuid sageli tuli minna mingite tähtsate asjade pärast veel teinegi kord.“ Vanad inimesed on rääkinud, et Endrek oli fenomenaalse mäluga. Lisaks postisaadetiste kätte toimetamisele tõi ta inimestele koju kätte ka mitmesuguseid toiduaineid ja muid kaupu. Mitte kunagi ta ei teinud meelespidamiseks märkmeid aga ei eksinud ka sellepärast mäluga.
1904. aastal lõpetas Andres Mathiesen kohaliku Sindi ministeeriumikooli ja 1911. aastal kuulsa Pärnu poeglaste gümnaasiumi. Samal aastal astus ta Peterburi Metsainstituuti, kus oli võimalus saada riikliku stipendiumi. Instituudis õppis Andres Mathiesen kuni aastani 1915 ja lõpetas selle metsateadlase esimese järgu diplomiga. Juba üliõpilasena teenis ta endale lisasissetulekut metsatöödel Karjalas.
1915. aasta jaanuaris abiellus ta Hilda Lossmaniga, kes oli lõpetanud Riia Õpetajate Seminari ja töötas Eesti algkooliõpetajana. Kuid juba sama aasta eelviimasel päeval võeti Andres Mathiesen kolmeks aastaks sõjaväkke sundaega teenima. 1. mail 1918 asus ta tööle Võlla metskonna abimetsaülemana Pärnumaal, seejärel määrati Tori metskonna ja ühendatud Tori-Võlla metskonna metsaülemaks. 1919. aasta sügisel määrati ta Läänemaa maakonna metsaülemaks ja järgmise aasta veebruari keskel sai peadpööritavalt kiirelt ametiredelil tõusev noor metsateadlane Metsade Peavalitsuse juhataja Julius Kitsingu abiks, hiljem ka Peavalitsuse juhataja kohusetäitjaks.
Peavalitsuses töötamise aeg jäi Andres Mathiesenil lühikeseks, sest tema võimeid vajati teistsuguste ülesannete täitmiseks. 1919. aasta sügisel peeti vajalikuks avada peatselt tööd alustava Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas ka metsaosakond. Õppejõudude otsingul tegi ülikool vastava ettepaneku ka Andres Mathiesenile. 1920. aasta augustis algaski pidev pedagoogiline töö, mis kestis kuni 1944. aasta sügiseni. Juba 1921. aasta 1. septembril kinnitati ta dotsendi kohusetäitjaks ja 1924. aasta 1. juunil erakorraliseks professoriks.
1921. aasta aprillis anti endine Kastre-Peravalla metsandik Eesti Vabariigi valitsuse otsusega Tartu Ülikoolile kasutada. Järvseljale moodustati iseseisev Õppemetskond. Selle juhatajaks määrati metsaosakonna Andres Mathiesen, kes jäi nimetatud kohale kuni 1944. aasta sügiseni. Esimesest metsakaitsealast Järveseljal on tänaseks kujunenud eriline ja eriti väärtuslik ürgmetsakvartal, mis on ligi 90 aastat jäänud inimtegevusest puutumata.
Eesti Vabariigi looduskaitse sai alguse loodusuurijate seltside tegevusest. 1924. aastal sai Looduskaitse sektsiooni esimeheks metsateaduse professor Andres Mathiesen. 1928. aasta novembris kaitses ta oma doktoritööd teemal „Lisandeid puidumassi mõõtmiseks, eriliselt silmas pidades raskuspunktimeetodeid“ ja järgmise aast veebruaris kinnitati Andres Mathiesen korraliseks professoriks. Temast sai esimene eestlasest metsateaduse doktor ja professor. Aastail 1928 kuni 1937 oli ta Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna dekaan ja 1941–1943 ülikooli prorektor.
Kuna 24. veebruaril 1943. aasta Saksa okupatsiooni tingimustes kogunesid Tartus üliõpilased Vabadussõja mälestussamba juurde meeleavaldusele, siis selle eest vallandati ülikooli prorektor Andres Mathiesen ametist. Sellest kirjutab lähemalt Õpetajate Leht (19.12.08). 1944. aasta sügisel emigreerus Andres Mathisesen Rootsi, kus töötas algul lühemat aega metsakorraldustöödel. Aastail 1945-1947 leidis ta teenistust Rootsi Kuningliku Metsaülikooli juures arhiiviametnikuna ja 1947-1949 teadusliku stipendiaadina. Järgnevalt töötas aastatel 1949-1951 Kanadas Toronto Ülikoolis, kus tegeles Ontario provintsi metsade uurimisega. Stockholmi tagasipöördumise järel töötas Rootsi Puidu-uurimise Instituudis.
Andres Mathiesen suri Rootsis 3. mail 1955, tema põrm puhkab Stockholmi Metsakalmistul.
Heino Kasesalu kirjutab, et Andres Mathiesenil oli tütar Aino ja poeg Ülo. Aino lõpetas 1941. aastal Tartu Ülikooli botaanikuna ja temast sai rahvusvaheliselt tuntud teadlane. Ülo lõpetas 1949. aastal Rootsi Kuningliku Metsaülikooli ja oli hiljem mitmel juhtival kohal Rootsi riigimetsade valitsuse süsteemis. Andres Mathiseni teadlasekalduvused on edasi kandunud ka kolmandale põlvkonnale. 1993. aastal kaitses tema tütretütar Aili Käärik Briti Kolumbia Ülikoolis edukalt looduskitse alast doktoritööd.
Suure teadlase õpetused ja mõtted kestavad kauemgi kui metsad, mis tema elutööga seotud on olnud. „Mets ei ole kaup, vaid elav organism, mis nõuab alalist hooldamist ja pidevat majandamist,“ on öelnud Andres Mathiesen, kes õpetas arusaamist sellest, kuidas mets süsteemina käitub ja kuidas inimesed peaksid käituma metsaga.
Eksiilvalitsuse liige Mihkel Mathiesen
Samal ajalooklubi kokkusaamisel rääkis ajalooõpetaja Lembit Roosimägi ka teisest silmapaistvast Sindiga seotud mehest, Andres Mathieseni onupojast Mihkel Mathiesenist, kes sündis küll 1918. a 27. oktoobril Are valla Pärivere mõisas, kuid õppis Sindi koolis. Tema vanemad on kolmandast-neljandast põlvest saadik Sindi inimesed. Isa oli elektrik ja ema meditsiini õde.
Kuueklassilise Sindi algkooli lõpetamise järel asus õppima Pärnu poeglaste gümnaasiumisse, mille lõpetamise järel suundus Tallinna Tehnikaülikooli. Ta oli alates 1937. aastast Üliõpilasselts Liivika liige.
1944. aasta septembris lahkus koos perega Rootsi, kus osales aktiivselt sealse eesti organisatsioonide töös. Mihkel Mathiesen oli Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse liikmena teedeminister ja hiljem majandusminister.
Aastatel 1983–1988 oli Mihkel Mathiesen Eesti Rahvusnõukogu esimees ja Teataja vastutav väljaandja kuni 1992. aasta 13. oktoobrini, mil astus tagasi. Väljaande juurest eemaldumise põhjenduses lähtus ta asjaolust, et tema tunnetus ja hinnang vabaduse ohustamatuse suhtes praeguses Eestis erineb valdava enamuse Teataja juurde koondunud inimeste seisukohast. Kuigi seoses Riigikogu kokkutulekuga ja Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri ametisse vannutamisega lõpetas Heinrich Marki eksiilvalitsus oma tegevuse, oli Mihkel Mathiesen see mees, kes hääletas eksiilvalitsuse kaotamise vastu. 1992. aasta 15. septembril astus ta peaministrina Vabariigi Presidendi ülesannetesse ja nimetas ametisse 1938. aasta Põhiseadusele tugineva Eesti Vabariigi Valitsuse, mida nimetati siis lihtsalt Nõmme valitsuseks, kuna sündmus leidis aset ühes Nõmme korteris.
Poliitilistelt määratles ta ennast Rootsi moderaatide vaadetega, jäädes konservatiivse ja liberaalse suuna vahemikku. Mihkel Mathiesen oli ärilises mõttes väga edukas, mispärast austasid ja tunnustasid teda ka rootslased, kes seadsid teda oma inimestele suureks eeskujuks. Parimatel aegadel oli tema aastakäive 6o miljonit SEK-i.
Mihkel Mathiesen suri 2003. aasta 28. novembril Stockholmis. Matustel oli kahe suure pärja vahele keskele asetatud ka Sindi Gümnaasiumi lintidega pärg.
*
29. novembril toimub Sindi Gümnaasiumis oma kooli vilistlase Andres Mathieseni elu ja tööd käsitlev õppepäev 9.-12. klassidele, kus esitatakse õpilasettekandeid ja kuhu on kutsutud veel nimekaid esinejaid. Täpsem kava selgub juba lähematel päevadel. Kuulsate kooli vilistlaste seina täiendatakse sel puhul kahe Vello Paluoja poolt valminud portreega. Need on Andres Mathiesen ja Mihkel Mathiesen.
Samal teemal:
