Lihulas tegutsevad Eesti Evangeelne Luterlik Kirik; Eesti Kristlik Nelipühi Kirik ja baptisti kogudus
Ettekavatsemata viisil ja juhuslike asjaolude kokkulangevuse tõttu sattusin esimese jõulupüha õhtul Eesti Kristliku Nelipühi Lihula koguduse jõulujumalateenistusele, mida peeti ühiselt koos lähedal asuva baptisti koguduse inimestega. Siiski polnud jumalateenistusele minek juhuslik, sest soovisin sihilikult külastada mõnd väikest maakirikut, mis erineks välisilmelt ja liturgilise sakramendi poolest sellest, mille
nägemine kõrgete tornidega sakraalhoonetes on teleekraani vahendusel liialt domineerivaks muutunud.
Õhtupimeduses köitis esimesena tähelepanu moodsa valguslahendusega ja esteetiliselt vaoshoitult kuid samal ajal piisavalt kutsuvalt kujundatud kristliku sümboliga hele hoone. Hoonesse sisenedes ei osanud aimata, et tegemist on eelmise sajandi 50-date aastate tüüpprojekti järgi
ehitatud 8-korterilise elumaja välismüüridega. Jättes üliriided vestibüli, astus noorem mees juurde ja ulatas laululehe, millele oli kirjutatud „Kiitkem sündinud kuningat“, lisaks sain kingitusena CD nelikute Sõnajalgade lauludega. Avarasse kuid madala laega saali sisenedes juhatasid teed pingiridade juurde põrandale reastatud värvilised tulukesed ja ruumi tagumises osas katsid perenaised lauda pühade toiduga.
*
Heldur Aas, Valdur Kalt, Meelis Allsalu, Janek Shleicher
Pärast seda kui pastor Markko Põld oli öelnud jõulujumalateenistuse avasõnad ja koguduse vend lugenud Piiblist jõuluevangeeliumi teksti, astusid enam kui poolesaja kirikulise ette 6 last, kelle laulud olid sama sütitavad nagu nende juhendaja Liivi Moore kaasa elamine laste esinemisele.“Väike trummipoiss“ (inglise keeles: The Litle Drummer Boy) ei kuulu traditsiooniliste vanade
jõululaulude hulka, aga võiks julgelt nimetada üheks nüüdisaegseks jõuluhitiks. Vahvaks ja eriliselt rütmikaks trummipõrinaks muutis laulusõnadega vahelduv „pa-ram-pa-pam-pam“. Selle lauluga laste osa lõppes ja Liivi Moore andis neile võimaluse jääda suurde saali või tulla temaga kaasa teisele korrusele omaette olemisele. Enamik väljus kuid lahkudes võttis iga üks kaasa põrandal oleva tulukese. See oli väga kaunis silmapilk.
Üleval olevas toas istuti mattidele või sirutati end täies pikkuses välja, peaasi, et sai end vabalt ja mõnusalt tunda. Suurele ekraanile kantud videopildis jooksis midagi põnevat, mille sisuga põhjalikumalt tutvumiseks jäi aeg napiks, sest eelistasin suures saalis toimuvat jälgida. Küll jõudsin siiski imetleda Liivi Moore tõlkemeisterlikkust, mis polnud üksnes kuiv monotoonne teksti emakeelde ümberpanemine, vaid pigem näitleja
võlukunsti valdamisega tegelaskujude sõnade ja sündmuse arengu edasiandmine.
Jumalteenistuse peaesinejaks oli kutsutud Pärnu koguduste vaheline ansambel Valge vene, mis tegutseb alates aastast 2002. Ansambli juht Valdur Kalt ütles, et nende esinemisi tuleb kokku poole tuhande ringis. Ansamblit on kutsutud lisaks kiriklikele esinemistele korduvalt Pärnu vanglasse siis kui selline asutus veel alles oli, aga ka hoolekodudesse, asutuse pidudele, sünnipäevadele ja mujale. Ansambli repertuaari kuulub lugusid, mida on loonud Valdur Kalt, aga ka nende kunstiline juht Meelis Allsalu. Veel kuulub ansamblisse Heldur Aas ja Janek Shleicher, kellest viimane ei kuulu küll ühegi kiriku liikmeskonda, aga nimetab end koguduse sõbraks. Kõik neli meest mängivad keelpille: bass, mandoliin, suupill ja kitarr. Sellel jumalateenistusel
said kirikulised ka kõiki lugusid kaasa laulda, sest tekstid olid üldtuntud ja laululehtedel leidus samuti vanu jõululaule, nagu „Neil karjastel väljal...“, „Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav...“, „Oh mis hõiskamist ja rõõmu...“. Loomulikult kõlas ka jõulu signatuuriks muutunud koraal „Püha öö“.
Peajutluse pidas sama koguduse teine pastor Konstantin Arpiainen, kelle abikaasa Kristel oli samuti eelnevalt jõuluevangeeliumit lugenud. Kostja, nagu teda ühtses perekondlikus ringis sõbralikult kutsuti, rääkis väga lihtsalt ja selgelt selliselt, et sõnum pidi olema kergesti mõistetav täiesti erineva haridustaseme või vaimulike teadmiste poolest erineva ettevalmistusega inimestele. Muuhulgas tunnistas ta, et täieliku usuni jõudmiseks kulus tal ümmarguselt tosinkond aastat.
Omaette teema on möödunud aasta 1. juunil Lihulas avatud Lõuna-Läänemaa Perekeskus, mida haldab üksinda sama kogudus. Tegevus on sihitud noortele mitmekesise tegevuse leidmiseks. Samuti peetakse silmas täiskasvanuid ja väikelastega peresid, kelle jaoks on olemas koosviibimise ja –tegutsemise koht. Perekeskuse perenaine on Liivi Moore, kelle sõnul lisaks sellele, et soovist koondada
lapsi, keda pahatihti kummitab tegevuse puudus või lihtsalt igavus, saavad perekeskuses ka korralikult toitlustatud.
Toitlustamisega alustati juba eelmise aasta veebruaris. Praeguseks on külastanud maja 50 lapse ringis. Kuna koolist tulevad lapsed peavad bussile pääsemist ootama mitu tundi, siis tullakse meeleldi perekeskusesse, kus leiab huvitegevust ja saab kehakinnitust.
Markko Põld selgitas, et kogu kiriklikku ja perekeskuse tegevust rahastatakse kaupluses Lootus mööbli, kodutehnika ja riiete müügist saadava tuluga. Kaup saadakse Rootsist, kus on väljakujunenud pikad sõprussidemed. Üks neist on Nyköping – see on linn, mis asub ca 150 km Stokholmist lõuna pool. Teise koha nimetus on Valla, kust samuti saadetakse regulaarselt kaupa. Nende tegevuse edukust ei ole pärssinud ka majanduslanguse aastad. „Meil läheb pidevalt tõusvas joones järjest paremini,“ ütles pastor. Materiaalselt on toetanud ka Lihula Tarbijate Ühistu, AS Narma, Oja kauplus. Lisaks lööb perekeskuse juhatuse tegevuses kaasa neli vabatahtlikku.
Head ja tulemuslikku tegevust on märgatud ka riiklikul tasandil. Mõttelist toetust on osutanud Justiitsministeeriumi ja UNISEF-i
ametnikud, koostöö abi saadud Haapsalu politseilt ning Tallinna laste ja perede nõuandekeskusest. Hea koostöö on kohalike koolide ja MTÜ-dega.
Pooleldi varjatud nurgas märkasin seinal rippumas tänukirja, mis adresseeritud Liivi Moore nimele. Allakirjutanute rida aga oli üsna pikk: Lääne maavanem Neeme Suur, MTÜ Kodukant Läänemaa juhatuse esimees Anu-Lii Jürman, SA Läänemaa Arenduskeskuse juhataja Andres Huul, Läänemaa Külade Ühendus - Tarvo Pikkaro. Tänukirja selgitavas osas on sõnad: õhinapõhise tegutsemise eest kodukoha elu edendamisel, Uuemõisa loss, 26. novembril 2010.
Perenaise hinnangul on kogukonna toetus selgelt tunnetatav. Ta selgitas täiendavalt, et perekeskuse nägu kujundab tegelikult kogukond tervikuna: „Juhul kui teenused osutuksid viljatuks, puuduks ka mõttekus sellele tegevusele kulutusi panustada.“
Ilmselt näitab Lihula rahva kogukondlikku koostöö valmidust kõige erinevamates valdkondades seegi, et ka kolm valla keskuses tegutsevat protestantlikku kirikut teevad pidevat omavahelist koostööd. Nõnda, nagu 16. sajandil aset leidnud reformatsiooni tulemusel tõusid koos mõnede teiste liikumistega esile põhiliselt tuntuimad luterlik, baptistlik ja nelipühilik kirik, on nüüd peetud Lihulas oluliseks ka ühiseid ettevõtmisi korraldada. Juba jaanuaris peetakse Lihula kultuurimajas luterlaste, baptistide ja nelipühilaste uue aasta ühine jumalateenistus.
*
Ansambli juht Valdur Kalt on ka vokaalsolist
Nelipühi kiriku liiikmete keskmine vanus jääb alla neljakümne
Aivar Raudver oli autoroolis siinkirjutajale teejuhiks
Samal teemal:
