Minu raamaturiiulis asub hästi nähtaval kohal ja kõige käepärasemas asendis luulekogu „Emalaulud”. Luuletused emast ja emale on väljaantud 1972. a. Sellest ajast saadik olen vähemalt kord aastas lehitsenud seda raamatut ja sügava hardumusega lugenud, kui kaunilt on värsimeistrid osanud kirjutada oma emast. 1891. a. kirjutas Jakob Tamm:

Sa õpetasid, ema,

mind raamatut lugema;

meil oli lauluraamat

ja testament käsil ka.

Sa istusid voki taga,

su kõrval ma istusin.

Sa ketrasid, aga mina

su kõrval lugesin.

Ja tuli mul sõna ette,

kus tähti ei kogenud keel,

siis ütlesid sina selle,

ja mina kordasin veel.

Ma kordasin sõna ja läksin

siis uue kallale sääl...

Vokk vuras ja jalglaud vehkis

ja helises minu hääl.

Usutavasti pole teatud hetkedel, mille hulka kuulub ka oma emale mõtlemine, mingit põhjust häbeneda hinges pakatavaid liigutavaid tundeid.

Helen Exley ulatuslikku tsitaadikogu emaarmastusest on müüdud nüüdseks kindlasti kaugelt üle 4 miljoni. Eesti keeleski on trükitud miniatuurne raamat, mille 368 leheküljel leidub hulgaliselt ilusaid mõtteid emast. Nii tillukest raamatut käes hoides tunneb ennastki justkui väikese marakratina. Aga 7 aastane Sam Hunt leiab, et emad pandi maa peale laste eest hoolitsema.

„Ema on inimene, kes nutab, kui sa teed midagi paha ja nutab veel rohkem, kui sa teed midagi head,” koges 14 aastane Robin Dibiase.

„Kõige eest, mis ma olen või kelleks loodan saada, võlgnen tänu oma inglist emale,” avaldas saladuse Ameerika president Abraham Lincoln.

„Minu ema hoolitseb minu eest. Tema juures olles tunnen ma, et olen päeval ja ööl kaitstud,” ei kahelnud 9 aastane Martha Van Kees.

On leidnud kinnitust uskumatuna näiv tõsiasi, mis registreeriti Guinessi rekordite raamatus pärast seda kui teatati, et kõigest 123 naela kaaluv õbluke naisterahvas Mrs. Maxvell Rogers tõstis Tampas Floridas üles 3600 naela (1,6 tonni) kaaluva universaalauto ühe otsa, mis oli tungraua purunemise tõttu pojale peale vajunud. Naisel rebenesid mõned selgroolülid. Kujukas näide kirjeldab jõudu, mille võib mobiliseerida ennastunustav emaarmastus. Võibolla just sellepärast leidis Helen Thomson, et iga vanema inimese sees on laps, kes igatseb oma ema järele.

„Ka siis, kui olen väga vana, mäletan ikka veel neid kuldseid päevi, mille sa mulle kinkisid,” lõpetab Helen Exley kinkeraamat Pam Browni tsitaadiga.