Mõttekojas kõneldi lähisuhte vägivallast
Neljapäeval, 8. novembril toimus Maarja-Magdaleena Gildi lakasaalis MTÜ Pärnu Naiste Varjupaiga kolmeaastase tänuväärse tegevuse ära märkimiseks ja valukohtadele suurema tähelepanu osutamiseks mõttekoda, kus kõneldi teemal “Lähisuhte vägivald meie keskel”.
Mõttekoja „ Kogukonna kodanikud“ tööst kutsuti osa võtma Riigikogu liikmed Andres Anvelt ja Annely Akkermann; Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna peaspetsialist Kaisa Üprus-Tali; Pärnu Maavalitsuse haridus-ja sotsiaalosakonna juhataja Epp Klooster; Pärnu abilinnapea Jane Mets; Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo piirkondliku politseitöö talituse ennetusteenistuse komissar Alar Abel; Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna Sindi konstaablijaoskonna politseinik, vanemkonstaabel Tambet Tali.
Kohal viibis ka Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži sotsiaaltöö korralduse osakonna lektor Anne Rähn koos sama õppeasutuse sotsiaalvaldkonna üliõpilastega, kes moodustasid tudengite fookusgrupi. Foorumi peamised ettevalmistajad olid Astrid Hindriks (MTÜ Kodaniku julgus), varjupaiga töötajad Helga Mitt ja Margo Orupõld, kellest viimane täitis ka moderaatori ülesannet.
Sissejuhatuseks meenutas Orupõld Pärnu naiste varjupaiga avamist 2009. aasta 2. novembril. Varjupaik asub Sindis, aga selle aadressi ei avalikustata. Maja sajal ruutmeetril on 12 voodikohta ja varjupaik on avatud 24 tundi kõigil nädalapäevadel. Alates möödunud aasta detsembrist on avatud ka nõustamistuba eneseabigruppidele ja individuaalnõustamiseks.
Helistadagi võib kogu ööpäeva kestel telefonil 53 081 620. MTÜ-s on viis liiget ja 68 toetajaliiget.
Sel aastal on abi saadud Hasartmängumaksu nõukogult, Pärnu Maavalitsuselt, Sindi Linnavalitsuselt, MTÜ-lt Kodanikujulgus, SA Eesti-Hollandi Heategevusfondilt Päikeselill, Punaselt Ristilt, Toidupank, naisühendustelt, paljudelt headelt üksikisikutelt, ettevõtetelt jne.
Ühendus on arvatud Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu vabaühenduste arenguprogrammi. Eraldi tutvustas Orupõld Riigikogu liikme Annely Akkermanni tegevust. ”Esimestel kordadel, kui Annely meie keskel viibis, istus ta vaikselt ja sõnatult, tegi üksnes märkmeid. Siis saabus üllatus, kuna saime tema töö tulemusena riigilt kopsaka toetuse,” tõi Orupõld konkreetse näite sellest, kuidas märkamatult märgatakse vägivalla all kannatavate inimeste abistamise vajadust.
Selle aasta tegemistest nimetas Orupõld emadele, lastele ja vabatahtlikele mõeldud talvesündmuseid Tervise paradiisis ning teater Endlas. Juunis toimus Eesti-Norra II koostöökonverents ja suvel peeti Rogosi mõisas ka suvelaagrit varjupaiga lastele, emadele ning töötajatele. Kuid tegevuse nimestik on veelgi pikem.
Kõnekat keelt räägib statistika. Näiteks 2010. aastal oli esmakülastajaid 56 ja järgmisel aastal 64 (37 naist ja 27 last). Käesoleva aasta kümne kuuga on olnud esmakülastajaid 26.
Arvutuslikud tehted ütlevad, et aastas kulus vägivalla ohvritel paranemiseks kokku 433 tuhat päeva ehk 1 186 aastat. Sellest olid ohvrid haiglaravil 26 tuhat päeva ehk 71 aastat. Ravimeid tarbib 84% ohvritest. Sellest siis esimene küsimus Akkermannile: „Kuidas mõjub lähisuhte vägivald majandusele?“ Riigikogu liikme vastusest selgus, et on asju, millest ei tahaks rahalises vääringus kõnelda. Vägivalla ohvri kannatusi ei saa ümber arvestada rahaliselt mõõdetavate kulutuste suurusesse.
Eestis on lähisuhte vägivallast avalikult rääkimine päevakorrale tõusnud viimase 10-15 aasta jooksul. Aastaid suhtuti sellesse teemasse tabuna või pere siseasjana, millesse perevälised inimesed ja asutused ei peakski sekkuma. Tasapisi on hakatud ka Eestis mõistma, et lähisuhte vägivald ei ole ainult ohvri ja vägivallatseja omavaheline asi, vaid vajab riigi sekkumist. Kas seadusandja on teinud kõik, et lähisuhte vägivalla eest karistus määrataks?
Anvelt leidis, et seni üksnes projektipõhiselt tegutsev varjupaik peab jõudma selleni, et riik ise hakkaks suuresti lähisuhte vägivalla tõkestamise teenust ostma. Perevägivallal on suurem haare, kui üksnes kahe inimese vaheline ebanormaalne suhe. See kandub edasi lastele ja sellega seondub otseselt ka koolikiusamine. Politseitöös sisaldub kõige suurem riskioht just pere tülidesse sekkumisel ja Anvelt tõi selle kohta ka hiljutisi kujukaid näiteid. Veel tõstatas ta küsimuse sellest, miks peavad mehe vägivallatsemise eest kodunt põgenema ema ja lapsed ja miks ei viida perest eemale vägivallatsevat pereisa?
Viimastel aastatel on lähisuhtevägivalla teateid politseile tulnud üha rohkem. Eeldatavasti ei ole selle peamine põhjus siiski inimeste suurem agressiivsus, vaid ka ohvrite teadlikkuse tõus ning probleemi lahendama asunud inimesele pakutava tugi- ja nõustamisteenuste areng. Kindlasti on paranenud ka politsei oskused nende juhtumite sündmuskohtadel tegutseda ning kriminaalmenetluste läbi viimine.
Abel pidas vajalikuks ühtlustada üleriigiliselt politsei reageerimise viise, sest erinevad prefektuurid suhtuvad praegu veel ohvrite abipalvetesse erinevalt. Ennetusteenistuja jutust ilmnes, et tegelikult on Lääne prefektuuri töös, mis puudutab perevägivalla juhtumeid, märkimisväärselt parem korraldus võrreldes mõnegi teise piirkonnaga.
Tali käsitles pikemalt perevägivallaga seonduvat problemaatikat väga praktiliste näidetega ja ilmse asjatundlikkusega. Sindi vanemkonstaabeli igapäevasest tööst tulenevad kogemused tekitasid politseinike suhtumise vastu usaldust ja veensid selles, et ohu situatsiooni suudetakse täiesti adekvaatselt hinnata ja osatakse ka olemasolevaid seaduseid ohvri kaitseks piisava tõhususega ära kasutada. Pole harvad juhtumid, kui mõni minut pärast esimest abipalvet helistab naine uuesti ja teatab, et olukord on normaliseerunud. Sellist järsku meelemuutust või olukorra paranemist ei saa Tali sõnul kuidagi tõsiselt võtta ja politsei peaks vaatamata väljakutse tühistamisele siiski kohale minema. Pole ju teada, kas naine helistas uuesti mehe ähvardusel ja seepärast tuleks politseil kasvõi jõuga uks avada, et hinnata oma silmaga situatsiooni tõsidust. Veel ütles ta, et olemasolev kord võimaldab vägivallatseja 48 tunniks arestida ja kuni 12 tunniks saab politseinik kehtestada viibimiskeelu. Samas tõdes Tali, et mitte kõik poliitikud ei suhtu perevägivalla temaatikasse ühesuguse tõsidusega ja eriti kahetsusväärne on mõne küündimatu asjatundmatus, mis piirdub üksnes küüniliselt mõjuvate ilkumistega. Selles nägemuses tunnustas ta eriti Andres Anvelti elutervet lähenemisviisi, mis tuleneb ilmselt ka pikaajalisest tööst politseis.
2005. aastal loodud riiklik ohvriabiteenus lähtus lähisuhte vägivalla ohvrite vajadustest. Selle tagamine eeldab kriisisituatsioonis politsei poolset turvalisuse pakkumist ja arstiabi, samuti psühholoogilist ja juriidilist nõustamist ning varjupaiga- ja tugigrupiteenuse olemasolu. Vajatakse majanduslikku toetust, ühiskonna mõistvat suhtumist, toetavat seadust, teavituse kättesaadavust, oma õiguste teadmist ja ametnike professionaalset käitumist. Kaisa Üprus-Tali tahtnuks ohvriabi teemal oma teadmistele ja kogemustele toetuvalt väga paljust kõnelda, aga ühe olulise asjana rääkis ta ka sellest, et ohvrit abistama ei sobi mitte iga psühholoogi kutsega inimene. Tegemist on sedavõrd spetsiifilise valdkonnaga, kus vajatakse tõepoolest erilise ettevalmistusega spetsialisti.
Räägiti veel paljust muustki ja kindlasti vääriks iga foorumis osalenud külalise mõtteavaldus kokkuvõtvat sõnastust. Kõneldi sellestki, et mitte alati pole lähisuhte vägivalla ohvriks naine ja samasugune kohtlemine võib tabada ka meest – nii füüsilise kui vaimse ahistamisena.
Vast kõige sügavama mõttelaengu andis „Elava raamatukogu“ poolt pakutud lugude valik. Hakatuseks tutvustasid kolm naist end napisõnaliselt ja siis said kuulajad otsustada, kelle jutustust soovitakse kuulda ning kelle juurde tahetakse kuulajate ringi istuda. Heimi „raamatu“ pealkiri oli „Piirideta vägivad“, Helju „Elu kui eksam“ ja Keit „Ohvristumine, see on imelihtne“. Kõik nad jutustasid oma loo ja vastasid vestluses paljudele küsimustele. Kõneks ikka füüsiline, seksuaalne ja vaimne vägivald.
Samal teemal:
