MÕTTETUD VALIMISED?
Andres Laiapea kirjutas 31. augustil lähenevate valimiste teemal internetiportaalis Terve Mõistuse Sündikaat. Kuna teema on kohalike omavalitsuste valimise eel aktuaalne, siis olgu kasulik artikkel TMS toimetaja loal ka siin veelkord ära toodud.
Et kohalikud valimised ei ole enam mägede taga, siis on käes paras aeg heita väike pilk sellele, millised on üldse kohaliku omavalitsuse ülesanded ja võimalused nende täitmiseks, sest ega hääleõiguslike isikute hulgas neid vist üleliia palju ole, kes seda tähelepanelikult on uurinud.
2005. aastal kasutas kohalike volikogude valimisel oma hääleõigust ainult 47% seda omavatest isikutest, sellest väiksem on olnud üksnes osavõtt eurovalimistest. Riigikogu valimiste puhul oli kõige madalam näitaja 1999. aastal, kui valimas käis 57.43% hääleõiguslikest kodanikest. Ei ole võimatu, et osavõtt kohalikest valimistest püstitab sel sügisel uue rekordi negatiivses mõttes, osutudes väiksemaks kui kunagi varem.
Kandidaate võidakse seada tänavu üles isegi rohkem kui paljudel varasematel kordadel, kuid see ei taga tingimata suurt valimisaktiivsust.
2005. aastal registreeriti 5685 kandidaati rohkem, kuid valimisaktiivsus tuli 5.7% väiksem kui 1993. aastal. Ja tüdimus igasugusest poliitikajamast on rahva hulgas viimasel ajal selgelt süvenenud. Juunis toimunud eurovalimistel juhtunu (eriti Indrek Tarandi fenomenaalne saavutus) oli pigem selle tüdimuse sümptom, mitte märk värske energia saabumisest.
Samas ei saa teha etteheiteid neile, kes valimas ei käi, sest valimas käimine on Eestis õigus, mitte kohustus. Paljudes demokraatlikes riikides on valimas käimine muudetud kohustuslikuks ja valimas mittekäinud isikutele tehakse näiteks trahvi, kuid meil see nii ei ole. Siin on igaühe enda asi, kas ta seda õigust kasutab või mitte, seaduse silmis ei oma see tähtsust. Mõned võivad küll selle peale pahandada, kui teised valimas ei käi, kuid need on lihtsalt nende isiklikud arvamused ja oma nina toppimine teiste asjadesse, sest on igaühe enda asi, kas ta talle seadusega tagatud õigusi kasutab või mitte.
Valdava osa elanikkonna suhteliselt leigest ja pinnapealsest poliitikahuvist tingituna on kohalike volikogude valimised kujunemas aga paraku populistide mängumaaks, kus koor riisutaksegi selliste loosungitega nagu, näiteks, Keskerakonna Pärnu piirkonna lubadus maksta eakatele ja puudega inimestele hinnatõusu kompenseerimiseks 1000 krooni ühekordset toetust. Sellised raha-kohe-kätte lubadused kipuvad olema need, mis toovad hääli, kuid kohalike omavalitsuste ülesanded on tegelikult loomulikult palju laiemad. Toetuste andmise korra kehtestamine on vaid üks nendest kümnetest asjadest, mis kuuluvad volikogu pädevusse.
Millega need tondid siis veel tegelevad?
Kõigepealt vaja valida muidugi vallavanem või linnapea, kes saab volituse moodustada valla- või linnavalitsus, mis kinnitatakse ametisse volikogu poolt. Valla- või linnavalitsus lahendab ja korraldab igapäevaselt kohaliku elu küsimusi ning valmistab ette volikogus arutamisele tulevaid küsimusi, lähtudes enda seisukohtadest või volikogu otsustest.
Elanike valitud esindajate pädevusse kuuluvad lisaks enda ja valla- või linnavalitsuse ning allasutuste tööd puudutavatele küsimustele (eelarved, arengukavad, põhimäärused, palgad jne.) ka kohalike maksude kehtestamine, koormiste määramine, laenude ja teiste varaliste kohustuste võtmine, kinnisasjade sundvõõrandamine, ehitusmäärused, planeeringud ja kõikvõimalikud eeskirjad (kaevetööde, heakorra, koerte ja kasside pidamise, avaliku korra, jäätmehoolduse jne.), rääkimata volikogu esindaja(te) valimisest vabariigi presidendi valimiskogusse.
Seaduse järgi on omavalitsuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist.
Need loetelud ei olnud muidugi täielikud, kuid peaksid andma vähemalt ettekujutuse sellest, kui ulatuslikult mõjutavad kohalikud omavalitsused kogu seda keskkonda, mis meid igapäevaselt ümbritseb. Raha kõige selle tarbeks ei korjata karbiga kohalike elanike uste taga käies, kuigi ka see pole välistatud, vaid saadakse osalt riikliku ümberjagamise tulemusel. Pudrumägesid ja piimajõgesid praegu kusagil loomulikult näha ei ole ning seetõttu peavad ka omavalitsused tegutsema nüüd säästurežiimil, tegema raskeid valikuid.
Suur abi võib omavalitsusele pandud ülesannete täitmisel olla koostööst kodanikeühendustega. Ja omavalitsus on ka see võimutasand, kus pääseb kõige kergemini löögile osalusdemokraatia. Vähemalt ühel protsendil hääleõiguslikel valla- või linnaelanikel, kuid mitte vähem kui viiel hääleõiguslikul valla- või linnaelanikul on õigus teha kohaliku elu
küsimustes valla- või linnavolikogu või -valitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks algatusi, mis võetakse arutusele hiljemalt kolme kuu jooksul, kusjuures algatuse esitajate esindajal on õigus osaleda algatuse arutelus volikogus või valitsuses. Enamasti piisab aga ilmselt lihtsalt mõne volikogu liikme poole pöördumisest, et ta soovitud teema volikogus tõstataks.
Euroopa Parlamendist rääkides kipuvad mõned väitma, et see on nii suur ja kaugel, et seal tehtavaid otsuseid ei suuda meie tavaliste Eesti valijate hääled kuidagi mõjutada. Riigikogu puhul on kombeks rääkida vildakast valimisseadusest ja erakondade tagatubade ülemäärasest mõjust, mille tõttu polevat üldse mõtet valimas käiagi. Kohalike omavalitsuste puhul, kui jätta kõrvale mõned suuremad linnad, ei kõla sellised ettekäänded aga enam veenvalt. Sellel tasandil peituvad poliitilise passiivsuse põhjused ikkagi inimese enda ükskõiksuses, et mitte öelda pohhuismis. Väliste ettekäänete otsimine, millega üritatakse seda vabandada, oleks silmakirjalik. Parem tunnistada ausalt, et lihtsalt ei viitsita. Kohustust ju ei ole.
