Olen lõplikult veendunud selles, et paljude juhuste kokkulangevust ei saa pidada juhuseks. Kindlasti pole seegi juhus, et kõikjal, kus tegemist kultuuriväärtustega, võib alati kohtuda Sindi lasteaia mudilasrühmadega. Olgu siis kohtumispaigaks seltsimaja, raamatukogu või kunstinäitus. Täna astusid lasteaiarühma „Mürakarud” lapsed Sindi muuseumi uksest sisse. Lasteaedniku vabandava selgituse järgi olevat nad küll puht juhuslikult tulnud mõttele muuseumist möödudes auväärse ajalooga hoonesse siseneda, kuid ilmselt on taolised juhuslikud kavatsused juba ammu teadlikult laste kasvatamise programmi sisestatud.
Tore on lõpetada jalutuskäik ajaloolisel Wöhrmanni puiesteel tänava lõpus asetsevas muuseumihoones.
Muuseum täidab kultuuriloolisel maastikul asendamatut osa, et suurendada elukestvuse ulatust ajas ja ruumis paljudes kordades avaramaks. Nii rikastub inimese üürike elu esivanemate ja nende eellaste elatud eluvõrra märksa tähendusrikkamaks. Praegu muuseumit külastavad pisikesed tüdrukud ja poisid saavad ajaloohõngulise aimduse aegade oludest. Sellise aimduse süvenev teadmine kujundab ajapikku sirguvate inimeste arusaama kaugest teekonnast, mida eelkäijad on läbinud. Loodetavasti suudavad nad sellise hinnalise mõistmisega suureks kasvanutena paremini samme seada tulevikurajal.
Niisugused mõtted koondusid tänaste muljete põhjal, kui istusin muuseumis arhiivi dokumentide virnade vahel. Küllap lisas mõtisklusele ainet seegi, et täna on sünnipäev muuseumi juhataja Heidi Vellendil, kes jätkab tööd muuseumis, mis asutati Olga Kalda initsiatiivil juba rohkem kui veerand sajandit tagasi.
Palju õnne Heidi Vellendile!
