Kalmistukultuur on kogu rahva kultuuri üks mõõdupuu. Püüame hoida oma kultuuri, et nii omad kui võõrad ei peaks häbenedes silmi maha lööma. Üha rohkem külastavad meie kalmistuid, mis on oma kujunduselt ja säilivuselt unikaalsed, inimesed Euroopast ja kaugemaltki. Selge sõnumi eestlastest kui barbaritest jätavad vedelevad tähised. Väärtuslik miljöö kujuneb üksikutest detailidest, ristidest, sepisaedadest ja kasvõi ainulaadsest plekist hauatähisest. Hävitades midagi, hävitame sammhaaval terviku. Ja veel - meist ei jää hea mulje, kui me poleerime oma elamise seestpoolt aga prahi viskame samasse, trepi äärde.
Nii kirjutas Eduard Rajari 2004. aasta mais Sindi Linnavalitsusele saadetud märgukirja lõppu.
Eduard Rajari inventariseeris Sindi kalmistuid aastatel 2003 ja 2004. Sindi I kalmistul töötas ta 2003-dal, II kalmistul järgmisel aastal. Teisel või luteri surnuaial uuris ta üksnes selle ajaloolist vanemat osa. Töö käigus nähtus mõndagi, millest tuleks edaspidigi kinni pidada. Ajaloolisteks kalmistuteks peetakse vanemaid kui 50 aastaseid matmispaiku. Need on muinsuskaitses arvel kui miljööväärtuslikud objektid ja osa tunnistatud mälestisteks.Vaatamata kaitse moodusele tuleb nendega ümber käia vastavalt muinsuskaitseameti poolt väljatöötatud metoodilisele juhendile. Kindel põhimõte sätestab, et kalmistud peavad säilitama oma ajaloolise väljanägemise ja üksikobjektide hoidmine peab olema tagatud.
Kui omavalitsus ei suuda tagada kalmistu miljöö säilimist, võetakse see mälestiste nimekirja ja kehtestatakse hoopis rangemad nõuded kalmistu kasutamiseks. 2004. aastal kirjutatud märgukirjas ütles Eduard Rajari, et Sindi I kalmistu jätab hästi hooldatud mulje ja ajalooline ilme on rahuldavalt säilinud. Samas tõdes ta, et siiski on varasemate pealematmistega ja uute kujundustega rikutud osa hauaplatse. Regulaarsus on rikutud kalmistu jõepoolses nurgas kuhu ulatub teisel pool kraavi luteri kalmistu. Seda tingib pinnareljeefsus, mis ei sega üldist muljet. Ta pidas heaks märgiks, et kalmistul ei vedele ühtki kõrvaldatud risti ja ristikivi. Kasutuselt eemaldatud ristid olid kogutud ühte kohta ja korrektselt ladustatult ei ei riivanud nende säilitamine silma. Siiski võinuks üks eemaldatud piirdeaed leida taaskasutamist.
Ka Sindi II kalmistu siseterritoorium jättis hästihooldatud mulje ja ajalooline osa oli rahuldavalt säilinud. Murettekitav oli regulaarsuse kadumine vaid 3. kvartalis. Ta leidis, et kaduma kippuvat regulaarsust oleks võimalik taastada, kuna on palju mahajäetud tühje alasid teede ja radade rajamiseks.
Negatiivsetele tähelepanekutele osutades nentis Eduard Rajari kahetsusväärset ja lubamatut tendentsi, mis ilmneb vana miljöö hävitamises. Algsetelt kohtadelt on kõrvaldatud rida riste, need vedelevad laiali mööda kalmistut, kohati on tühjadele aladele kuhjatud ristide aluskivide hunnikud. Vanade platside taaskasutusse andmisel ei ole järgitud nõuet, et kogu vana hauainventar peab jääma oma algsele kohale. Kohati on terve suguvõsa hauatähised eemaldatud ja asendatud uue kasutaja kaasaegse tähisega. Nii hävitatakse ajalooline, isikutega seotud teave ja mälestus kui ka kultuuriliselt väärtuslik objekt. Taoliselt on toimitud näiteks 2. kvartali platsil nr 61, kus Willemsi perekonna tähised asuvad naaberkvartalis hunnikus. Tookord tõi ta inventariseerimise ajal kalmistule tagasi äsjalõhutud malmristi, mis oli visatud kalmistut ümbritsevasse prahivalli. Muinsuskaitsjale tundus, et taoline barbaarne tegutsemine on soositud linnavalitsuse poolt. Sellise järelduseni viis linnavalitsuse poolt tehtud kalmistu skeemi kõrvutamine tegeliku olukorraga. Skeemil nägi ta tühjadeks märgitud platse, millel asusid raud-ja malmristid, osalt isegi nimede ja daatumitega. Lihtne oleks olnud neid jäädavalt hävitada ja keegi poleks suutnud tagantjärgi tõestada nende olemasolu.
Eduard Rajari ettepanekul tuleks võimaluse korral endised tähised panna oma algsetele kohtadele tagasi. Kus see pole võimalik, tuleks koguda ühte kokku ja korralikult ladustada nõnda, et oleksid ajalooliste eksponaatidena vaadeldavad. Aluskividega ristid asetada püsti omal alusel (jalal), murdunud ristidele teha alus, et need ei puutuks kokku maapinnaga. Sindi luteri kalmistul on vaba koht mõttelise 9. kvartali näol, "keele ots" vastu apostliku õigeusu kalmistut. Selliselt korrastatult oleks need eksponeeritud külalistele ja mälestuskohaks neile, kellelt on rist ära võetud.
Sama kalmistu vanemas osas seisis veel hiljuti puu najale tõstetud unikaalne juugendlik raudrist, mille alumisel sambaosal on pühendusega tekst: „Johannes Willems oma vennale…” ja ristile kirjutatud Jüri Willems. Seitse aastat tagasi tegi Eduard Rajari linnavalitsusele ettepaneku rist kaitse alla võtta. Nüüd on Willemsi sisseraiutud pühendusega käsisepisrist Eduard Rajari soovitusel viidud Sindi Muuseumisse, kus museaal võeti eksponaadina arvele.
Vahepeal on Sindi paisust hulga vett allavoolu kandunud ja tuntud muinsuskaitsja mitmel korral Sindi kalmistuid külastanud. 2004. aastal Sindi Linnavalitsusele saadetud märgukiri pole endiselt oma aktuaalsust kaotanud ja Eduard Rajari esitatud soovitustega tuleks edaspidigi väga tõsiselt tegeleda. Sama kehtib ka paljude teiste omavalitsuste kohta.
Samal teemal:
