Meeste vastuvõtuks oli seinale kinnitatud kõigi nelja fotod, mille ette nad esmalt istuma paluti. Poisid pidid nimepidi kõik ära tundma. Ilmnes, et Sindi lasteaias teatakse mehi päris hästi. Kõige paremini siiski oma lasteaia vilistlast. Nii sai liikumisõpetaja Helle Tõkke ilma eksitamisteta vastavalt laste juhatamisele iga foto alla õige nime kinnitada.

Allar Raja käis lasteaia ajast kõik aastad Sindi lasteaias. Sten-Erik Anderson, keda nimetatakse neljase paadi pesamunaks, on samas lasteaias käinud ühe aasta. Allari kasvataja oli Kadi Reiu, kes praegu töötab õpetajana Lepatriinu rühmas. Sten-Erik Andersoni kasvataja oli Elve Peenoja, kes praegu on õpetaja Pesamuna rühmas. Veel olid kohal Päikesejänku, Midrilinnu, Naerukillu ja Nublu rühma poisid.

Elavat huvi tekitasid poistes kaks ergomeetrit, millel kõik soovisid oma jõudu proovida. Kaasa võetud kaks aeru said kohe täiesti uue rakenduse kui Allar neist ühe tõstekangina pea kohale tõstis ja poisid samal ajal sellest tugevalt kinni hoidsid. Allarile tulid appi ka teised paadikaaslased ja siis seisid sõudjad nagu postid „võimlemisriista“ hoides. Poistele oli üllatuseks, et Allar töötab politseinikuna. Selle tõendamiseks lubas Allar oma töötõendi käest kätte liikuma.

Sõudjatele kingiti mälestuseks neli täiesti originaalset pilti neljasest meeskonnast sõudepaadis. Allarile valmistasid pildi vene rühma Päikesejänku lapsed. Nende pilt oli eriti nutikalt valminud: fotodest tehtud väljalõigetena kleebiti kõigi nelja sõudja näopildid joonistusele. Sten-Erik sai pildi Midrilinnu rühmalt. Pildile joonistatud kuldnokad soovisid paatkonna pesamunale tuult tiibadesse. Kuid Helle Tõkke tõi arhiivivaramust välja veel mõne fotod kaugemast ajast. Vanadel fotodel olid lasteaiaealised Allar ja Sten-Erik päris hästi äratuntavad. Sõudjatega kaasas olnud medalite laud sai lasteaiast veel ühe väikese täienduse – külalistele kingiti elu kindlustavad „medalid“, millel lasteaia logo. Need on muidugi helkurid.

Helle Tõkke ütles, et poiste ja tüdrukute nädalaid hakati Sindi Lasteaias sisustama 1997. aastal rammumehe ja missi valimistega. „Mõte sündis ühel pedagoogilise nõukogu arutelul, kus me panime paika aasta tegevuskava ja otsisime uute ühisürituste korraldamise võimalusi. Siis oli traditsioonide kujunemise aeg. See on üks traditsioonidest, mis jäi püsima. Siiski on seegi aegade jooksul läbinud muutuseid,“ rääkis lasteaia direktor Viivi Palmissaar. Misse ja rammumehi enam ei valita, aga tüdrukute ja poiste nädalad kestavad edasi.

Minevikust jutustades rääkis Palmissaar sellest, et lasteaias on õpetajad pidanud väga tähtsaks lapse oskust kõndida, sirges reas rivistumist, kolonnis sammumist. „Ei saanud neid nimetada võistluseks, aga lapsed pidid läbima kombineeritud raja tasakaalu harjutustega, tegema kukerpalli, ronima varbseinal üles alla, demonstreerima jõudu mingi eseme tõstmisel, sooritama kätekõverdusi. Poistel poiste harjutused, tüdrukutel tüdrukute harjutused. Sinna juurde kuulus enda esitlemine. Pidi oskama tervitada, ennast tutvustada,“ rääkis Palmissaar. Tüdrukud esinesid siis oma programmiga ja poisid oma programmiga. Poisid tutvusid nädala jooksul nn mehelike ametitega ja tüdrukud omakorda naiselike kutseoskustega. Ühel päeval nädalas tehti väljasõitu. Tüdrukud läksid näiteks juuksurisse või küünetehniku juurde. On käidud ka kutsekoolis kokandusega tutvumas. Poisid on vaadanud sõjandust ja tutvunud pääste temaatikaga. Politsei on käinud mitmel korral rääkimas oma tegemistest. Lapsed on käinud ka ise politseil külas. Kaitseliit on ühel aastal näidanud oma tegemisi. Poisid sõid sõdurisuppi.

Tüdrukute nädalat toimetatakse naistepäeva paiku ja poiste nädal langeb vabariigi aastapäeva ajale. Käesoleval nädalal alustati Paikuse politseikooli külastamisest. Poisid nägid lasketiiru, tulevaste politseinike sõiduõpetust ja politsei muuseumit. Neljapäeval oli külas muusikakool. Poistenädal lõpetati spordipäevaga. Sedakorda tehti palliviskeid, kaugushüppeid, igasuguseid täpsus- ja osavusharjutusi. Iga poiss sai näidata, mida ta lasteaias käimisega on omandanud.