Neli tähelepanuväärset kultuurisündmust Sindis
Viimase paarikümne päeva sisse mahub tervelt neli nimetamisväärset ettevõtmist, mis kõik on otseselt seotud Sindiga ega ole samal ajal üksnes väikesed kohaliku tähtsusega kultuurisündmused. Et kõik neli on toimunud väga lühikese aja kestel, siis seda enam väärib lühikokkuvõttena neid veelkord meenutada.
30. juulil ja 1. augustil esines Sindis Seltsimaja slaavi segakoor Slavjanotška oma kontsertkavaga neljandat korda toimuvatel Praha folklooripäevadel Euroopa südames, kuhu oli kokku tulnud paarikümne riigi 57 rahvamuusikat ja -tantsu harrastavat kollektiivi. Slavjanotškale oli see teine välisreis. Esimest korda käidi 2006. aastal Smolenskis, kus peeti välisvenelaste rahvusliku loomingu festival. Tookord tuldi tagasi laureaadi diplomiga. Kui Priit Kask ütleb, et viimati tegi Sindi Seltsimajast kauge välisreisi Sindi puhkpilliorkester koos Suure-Jaani puhkpillimängijatega Brandenburgi jõululaadale, siis on üle mitmete aastate Slavjanotška saavutus igati kiiduväärne samm. Pealegi sai see teoks suuresti liikmete endi kogutud säästude arvel.
12. augustil andis Sindi noortekeskuse esisel platsil kontserdi rahvusvaheline noorte rokkarite bänd, mis on kokku seatud Youthreality ühisprojektina. Norra trummar Bård Kristian Eide, kitarristid Tim Hathaway ja David Pinkston Californiast, kolmas kitarrist Adam Hartel Hollandist, laulja Heather Hathaway samuti Californiast ja juba mitmendat aastat Norra päritolu Kenneth Pärnust pole ehk rahvusvahelises mõõtmes tipptasemel tuntud nimed. Aga kui uskuda kunagise Sindi rokkari Vladimir Ljamtsevi sõnu, siis oli nende rokkstiili muusikaline esitustase väga hästi väljamängitud. Ei mängi hästi reklaamitud nimed vaid ikkagi inimesed, kelle käed instrumentidel liiguvad ja suu laulab. Kui sellele lisandub ka hinge siirus, millega tahetakse ausalt väljendada seda, mida heaks ja õigeks peetakse, siis on tegemist peaaegu ideaalse kompositsiooniga, millest paremat oleks raske otsida. Iseasi on muidugi see, kuidas kellegile rokkrütmid vastuvõetavad on, aga see on juba hoopis teine teema.
19. augustil juhatasid rahvusvahelist puhkpilliorkestrit selle peadirigent, poola rahvusest Adam Wolanski, Eesti nimekaima, Pärnu Noorte Puhkpilliorkestri dirigent Rein Vendla, Suure-Jaanist pärit metsasarvemängija ja Georg Otsa muusikakooli 2. kursuse õpilane Tauri Kiisma ning Valgevene dirigent Denis Klimovich. Rahvusvahelise orkestri Wersalinka lahutamatuks osaks on mažoretid, millele kahjuks hea eesti keelne vaste puudub. Aga kes on nende esinemist näinud, siis neile pole midagi vaja selgituseks juurde lisada. Wersalinka kontsertkava täidavad 12 tantsutüdrukut ja esinemine lõpetatakse alati vigurmarssimisega, mis on alguse saanud arvatavasti 17-18 sajandi Madalmaadest. Räägitakse, et õhtuti veini- ja õllevaatide kummutamise järel rivistunud sõdurid kõrtsi ette, kust marsiti tihti ka muusika taktis rivisammul kasarmusse. Võib oletada, et kõrtsis rüübatud joogid põhjustasid koduteel astuvate meeste ridades ootamatuid võnkeid, mis võiski sünnitada mõtte orkestriga vigurmarssimisest. Loomulikult pole tänapäevasel tatool midagi ühist sajandite taguse Madalmaaga. Küll aga on Wersalinka puhul tegemist väga kaunite Poola, Valgevene, Eesti ja teiste autorite suurepärase loomingu esitusega, mille juurde kuuluvad kuni 15 aastaste neidude graatsiline liikumine, osalejate maade lipud ja orkestri vigurmarssimine.
Kõige vahetumalt said Sindi inimesed kaasa elada 20. augusti õhtul toimunud sündmusele kui osaleti arvatavalt paari-kolmesaja inimesega maailma esimesel digilaulupeol ja tähistati nõndaviisi esti taasiseseisvumise 19. aastapäeva. Kanal 2 telesaate juht Arlet Palmiste iseloomustas Sindi osalemist sõnadega - fantastiline, imeline, võtab sõnatuks – juba enne laulude valla pääsemist. Ühtelaulmise produtsent Artur Talvik ütles ERR raadiosaates esinedes enne laulupeo toimumist: „Täna oleksin tahtnud Sindis olla!“ Ilmselt oli mõlema mehe ütlemiste põhjuseks teadmine, et Eesti Lipu Selts toob esinemise paika sadakond normaalmõõtmetes sini-must-valget kandelippu, mis loob kaunite üldtuntud rahvalikke laulude kõrvale emotsionaalselt võimsa tausta kuvandi. Järgnevatel päevadel ongi inimesed Sindi osalemist meenutanud just sellega, et lauldi esmakordselt nii suure hulga lippude all. Pole ülearune tunnustada seejuures Sindi Sõprade Seltsi aktiivi, kes sündmuse vedamise enda kanda võttis.
