Pool aastat tagasi trükist ilmunud Pärnu luuletaja Margit Petersoni luulevihik „Õitsvate pärnade alleel“ saab järgmisel nädalal debüütkogumikule uue täienduse. „Avali aegadesse“ on tema teine luulevihik. Vahepeal jõudis ta sõprade abiga trükki toimetada „Sõnaga näkku“, mis koondab samade kaante vahele paljude Pärnumaa autorite luuleloomingu, k.a. Margiti enda loomevaliku.
Kiirelt ja viljakalt toimetav sõnakunstnik ei loo lüürilisi lembelugusid või –laulukesi. Sõnadega mängeldes kõneleb ta elust enesest nõnda nagu see talle silma paistab inimeste olemise ja suhete sasipuntras. Sotsiaalne luule, nagu ta ise ütleb, moodustab Margiti loomingu keskse telje, mille ümber kõik ülejäänu keerleb.
„Elu on nagu jalgratas — selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda,“ tsiteerib kirka olemisega naine Albert Einsteini, keda eeskujuks võttes rühib Margit vaatamata elus eksisteerivatele karjuvatele vasturääkivustele ja ebakõladele edasi nii sõnade ebatasasel maastikul kui ka isiklikus elus, mis polegi alati igal sammul eriti meeldiv astuda.
Pisike plika
nägu neetidest auklik
paljajalad
liivasel trepimademel
istub nuuksudes
(käed ümber põlvede)
vana kaubalao
varisemisohtlike rusude
vahel
pilk tühjusse
suunatet
Üksik( mürgine)
tattooämblik õlavarrel
ainsamaks kaaslaseks
Eemalt taarub ligi
elatanud onkel
peopesad graffitisiniseks
värvunud
ja ulatab piigale
sarvedega kaheksapöördelise
märjukese
samal ajal õgides silmadega
naisinimese poolpaljaid kassirindu
Ometi säilitab Margit kõigil päevadel säravat elujaatavat hoiakut ja ulatab abivalmi käe teinekord endalegi märkamatult. Olgu selleks fooriristmikul liig vaevaliselt teed ületav kaasliikleja või krampides äärekivi vastu pead peksev haige ligimine. „Ma ei saa tänaval kõndides neist ühestki ükskõikselt mööduda ja püüan abistada,“ jutustab Margit, tuues näiteid Pärnu linna tänavail kogetust. „Olen õnnelik, et sain jaanuaris tööd ratastooli haige hooldajana – kuigi palk on naeruväärselt kasin, võtaksin meelsasti veel mõned enda hoole alla,“ kõneleb Margit lendleva kergusega tööst, mis viib kokku tõsiste raskustega. Aga just raskustele vastu seismine ja selle käes abivajajaid aidates tunnebki ta elust rõõmu. Seda teades muutuvad Margiti kirjutatud sotsiaalsed värsid lugeja jaoks enamaks kui üksnes halli mure kirjeldus. Tema sotsiaalse sisuga luule kutsub lugeja kaasa mõtlema ja otsustama kuidas õigesti edasi toimida.
Raamatu järelsõnas ütleb Piret Bristol, et hoopis erinev osa on sotsiaalselt tundlikud luuletused elust tänase Eesti Vabariigi õõvastavates tagahoovides, kus lokkavad vaesus, viletsus, rõvedus ja harimatus. „Luuletaja räägib sellest üsna otseütlevalt,
Metafoorideta,“ kirjutab Bristol, kelle arvates asub Einsteini moto raamatu alguses omal
kohal, sest tegemist on tõepoolest dünaamilise raamatuga.
Margiti õetütar Maire Tohv on kogumiku illustreerinud kõnekate piltidega. Sõnavoolia leiab, et kunstnik on tabanud tema sõnumi sisu väga täpselt. Sõbrannade juttu kuulates heidan uuesti pilgu raamatut illustreerivatele originaalpiltidele ja kiidan kurva näoga kutsut kujutavat pilti. Mõtteis viirastuvad eelnevalt loetud stroofid:
Kesklinna jõekäärus
lamab
õuekoer
aukus silmadega
kurb pilk
tühjusse suunatet
rebenenud kaelarihm
kõneleb
"olin kord pereliige"
keeles
Pildid tegi Maire segatehnikas, kasutades selleks pliiatsit ja akvarelle. Modellina kasutas iseendast tehtud fotosid, mida hiljem kunstniku käega soovitud viisil kujundas.Trükikulusid kokkuhoides vähendati illustratsioonide värvikust, aga tulemust hinnates võiks arvata nagu oleks see olnudki kunstniku algne kavatsus, sest töö näib ilma värvikirevuseta isegi paremini luulevormiga haakuvat. Maire alustas kunstikalduvustega juba väga väiksena, aga tugeva tõuke sellega edasiminekuks sai ta Pärnu Kunstide Majas Tiina Saidla juhendamisel. „Oled andekas, mine Tartu Kunstikooli, ütles Saidla,“ rääkis Maire täna heade sõnadega oma õpetajast, kes andis vajaliku otsa kätte. Pärast kunstikooli läbimist astus raamatu illustraator Pärnus asuvasse Saksa Tehnoloogiakooli, mille lõputunnistuse võtab ta juba homme kontserdimajas vastu. "Õpingute kõrvalt täiendasin oma kunstialaseid oskusi iseseisvalt arvutigraafikat õppides."
Margiti luulekogumiku illustreerimine oli Mairele juba kolmas raamat. Esimesena tegi ta illustratsiooni raamatu „Väike deemonite ja vaimolendite leksika“ kaanele ja ümmargused päisliistud.
Millest Margiti hing veel räägib ja millest ta võiks tulevikus kirjutada? Ta räägib hoogsalt ja vaimustunult kui oluline on tema jaoks Eestimaa. „Möödunud aastal oli võimalus Soome tööle asuda, aga ma ei läinud, hing on nii kinni kodu juures, kus ma elaksin pigem vähesest kui lahkuksin võõrsile,“ selgitab luulevaim nii usutavalt, et oleks kurjast tema sõnu mitte tõena võtta. Margit ei luuleta küll rahvusromantismist, aga elab ühe jalaga möödunud aegades. „Ma ei oskagi seda hästi seletada. Tegelikult tunnen end väga noorena kuid hing elab möödunud aegade Eestis. Mulle lähevad korda vanad mööbliesemed, mida olen jõudumööda endale soetanud ja mul on inimestega seda parem kontakt mida vanematega kokku puutun,“ pajatab Margit avasüli sisemaailma kaemusi ja kuulates toob see usutleja trükis oleva kogumiku esimese luuletuse juurde:
Mineviku saladuste salakambris
seitsme kuldroostese luku taga
valgub joovastus ihust
voogava siidina maadligi
Hinge haprad sõrmed
süübivad igaviku kangasniitide
elukeermeisse
Hetkeks sulandud üheseks
maa- ja taevapiiri
violetse päikesepõimikuga
Tallad kõnelevad ajukäärude
kõnelemata keelt
Arvustusele pealkirja kirjutades tabasin end mõttelt kui hästi see sobib hetkel Margiti väikese elukorraldusliku muutusega. Nüüd kui raamat on trükis, kolib ta õitsvate pärnade alleelt (millest debüütkogumik saigi nime) Jakobsoni „Vaeste patuste alevisse“ – paika, mis nime poolest Margiti enda ütluse kohaselt talle väga meeldib ja kus ta lapsena sagedasti vanaonu juures aega veetis. Seega läheb Margit tagasi lapsepõlve maile.
Samal teemal:
