Anne Velliste, Raija Hakala, Pekka Hakala, Trivimi Velliste Pärnu Muuseumi ees
Pekka Hakala (71) huvi Eesti vastu sai alguse Georg Otsa kuulamisest. 1987. aastal astus Pekka Georg Otsa tekilt esmakordselt Eesti pinnale. Kümmekond aastat tagasi meelitas lõunakaarelt mereranda soojendav päike ja lai peene liivaga supelrand Vaasa mehe Pärnusse.
Pohjanmaa maakonna lääneranniku Merenkurkku ahtaimas kohas asuv Vaasa linn on Pärnu kõige vanem sõpruslinn. Sõprussuhted loodi juba 1956. aastal ja need on poole sajandi kestel hästi ajaproovile vastu pidanud. Seda mitte üksnes ametlikke liine pidi, vaid ka mitmekülgsete isklike heade suhete tasandil.
Seekord tulid Pekka ja tema abikaasa Raija juba väga suure perega. Kolme põlvkonda esindava suguseltsi noorim võsuke on kaheaastane Sanni. Kuulates kõiki nimesid, keda ükshaaval tutvustati, tabas kõrv selles loetelus meeldivat kõla: Jussi-Pekka, Veli- Matti, Hanna, Joanna, Annina, Nella, Sanni, Carolina, Vimi. Enamik seltskonnast suundus randa, et nautida haruldast rannailma võimalikult palju.
Pekka ja Raija kohtusid Eesti moodsaimas muusemis oma teejuhi Trivimi Vellistega, kes tunneb end sellises kohas koduselt. Otse loomulikult tutvustas muuseumi nõukoja liige märgatava entusiasmiga hoone eeskoja klaaspõranda all olevat kunagise hansalinna peaväravat, mille kaudu toimus keskaegne kaubavahetus Pärnu ja ülejäänud Euroopa vahel. Lae all rippuv 14. sajandist pärit koge fragment, mis leitud Pärnu jahisadamast, kirjeldab ehedalt koos unikaalse linnavärava rajatise hästi säilinud osadega ammust
aega Eesti riigi sünnilinnas. Kuigi siinset lähiümbruse 11 tuhande aasta pikkust elulugu on põnev uudistada, jättis soomlastele siiski kõige vapustavama tundeelamuse suhteliselt hiljutine õuduste tunnistaja. Seismine küüditamisvaguni sisemuses kõrvuti elusuuruste mannekeenidega, kes kujutavad Venemaa poolt riiklikult korraldatud massilist inimsusevastast terrorit, jättis Pekka sõnul kustutamatu jälestuse idanaabri kuritegudest.
Suured ekspositsioonipinnad neelasid märkamatult hulga aega, ilma et oleks suudetud juba esimesel külastusel kõigesse põhjalikumalt süveneda. Siiski äratasid veel tähelepanu neli legendaarset kirja, mille president Päts kirjutas Venemaa vanglas 80-aastaselt ja mille üks leedulasest kaasvang malelauda peidetult vabasse maailma toimetas. Peamine oli üldmulje, mis endaga kaasa viiakse.
Pekka muretses lastelaste pärast, kes rannast tulevad ja nii saadi päeva teisel küljel kokku palavat päikest varjava Koidula Park Hotelli hoovipoolsel õdusal terrasil, kus lahke pererahvas lubas kolm lauda üheks tervikuks ühendada.
Soome sõpradele meeldib Rüütli tänav. Nad märkavad selle linna peatänava puhul sama tendentsi, mis ilmneb Vaasaski. Kaubandus- ja teeninduspinnad nihkuvad järjest rohkem väljapoole kesklinna, mille tulemusena ajaloolised keskused muutuvad inimtühjaks. Nii pole sugulusrahva hinge, keele ja ajaloo kulgemises suuri erinevusi ka kaasajaga külgnevates asjades.
Suur pere on jälle linnas kokku sanud ja koos tuttavatega pildile sättinud
Justkui mingit tunnustust või kiitust otsides kordasin küsimust sellest, mis ikkagi on peamiseks magnetiks Pärnu külastamisel. Veli-Matti on käinud ka Riias, aga võrreldes suurt linna Pärnuga olevat pärnakad keeleliselt väga lähedased ja külalislahked. Kui Lätis tuleb rääkida inglise keelt, siis Pärnus saab soomlane enam-vähem kõikjal ka emakeeles hakkama. Asi pidavat olema isegi parem Tallinnast, kus varem oli soome keele valdajaid rohkem. Samas pole Raija sõnul Pärnu juuksurid eriti jutukad, kuigi keele valdamisega ei näikse neil probleeme olevat. Võimalik, et jutukuse vähesus ongi eestlastele rohkem omane, arvas Raija, kellel sobiks juuksuri juures viibimise ajal rohkem rääkida.
Küsides siinsete ebameeldivuste kohta tõi Raija näite mõnest suurest kaubanduskeskusest, kus klienti suhtutakse mõningase hoolimatusega. Näiteks ei sobivat teenindamise ajal taskutelefoniga kõnelemine ja üksnes käeviibetega vastamine. Kassaski võiks olla tema meelest peatähelepanu suunatud ostjale. Tegelikult on kogu seltskond väga tagasihoidlik ja tänulik kõige hea eest, mida Pärnu pakub ning mingeid pretensioone neil pole. Mõned täheldatud ebameeldivused on pigem küsija järjekindluse tõttu välja pigistatud. Rohkem rõhutati siiski seda, et viimase 10 aastaga on asjad Pärnus palju paremuse suunas muutunud, mille märkamiseks pole tarvis teha erilisi otsinguid.
Pekka on nooruses alustanud vaimuliku hariduse omandamisega, kuid siiski veerand sajandit juhtinud ettevõtlust. Soomes on tohutult eraettevõtlust, kus ei kapselduta ühele ärile, vaid püütakse aja muutudes pidevalt end sobitada uude tegevusse, mis tooks kasu ja aitaks vee peal püsida. Kui eestlased tavatsevad juba mitmendat aastakümmet president Meri soovitusel oma Nokiat otsida, siis soomlased ise 90-datel ilma teinud müügiartiklit samasuguse sümbolina enam ei tähtsusta. Mis võiks soomlase enda jaoks olla praegusel hetkel nende rahvusliku uhkuse Nokia? Sellele jäävad nad vastuse võlgu ja õigupoolest ei näigi see neile olulise küsimusena, sest tegutsetakse vaikselt oma asja ajades vastavalt turu muutustele ja vajadustele ilma suurelt kõlavaid asju taga ajamata. Võibolla see ongi üks märkamatu võti, millega avatakse oma Nokia parimaid valikuid. „Soomlase töömoraal on luterlik,“ ütles Pekka lühidalt.
Lauas istujatele eestlastele oli omamoodi üllatuseks Pekka tunnistus, et pikaajalise Skype´i kasutajana sai ta alles üsna hiljuti selle leiutise Eesti ja eestlastega seotud päritolust teada.
Pekkat huvitas, millisena paistab Soome keskmise eestlase jaoks. Mulle meenus paarikümne aasta tagune aeg, kui teise Eesti aja saabudes vastas Marju Lauristin noorte küsimusele sellest, kuhu Maarjamaa oma teelahkmel peaks pürgima. Toona ütles professor, et tuleb saavutada Soomega sarnanev elujärg. Tundub, et seda taset soovitakse siiani saavutada, sest enne Nõukogude okupatsiooni oli Eesti mitmete majandus- ja elujärje näitajate poolest isegi põhjanaabritest eespool. Nõnda on pilk Soome saavutustele kõigiti põhjendatud mõõduvõtt.
Kuidagi ei saanud vestluslauas mööda ka poliitikast ja seda eeskätt suhetes idanaabriga. Veli-Matti naeris heasüdamlikult ja Jussi-Pekka noogutas nõusolevalt, kui nad kirjeldasid sõjaväeteenistuses toimunud taktikalisi õppusi. Õppuste kaitselahingutes arvestatakse ikka idast tuleva ohuga ja mitte kusagilt mujalt. Eriti on ohutunnet suurendanud uue pealekasvava põlvkonna seas hiljuti Soomet väisanud Vene kindralstaabi ülem Nikolai Makarov. Kõrge sõjaväelase sõnul kulgevat Venemaa ja NATO huvide piir mööda Läänemerd ja Põhjalahte, kus Soome ja Balti riigid jäävat Venemaa huvisfääri. Kuna nimetatud varjamatut seisukohta kinnitas oma sõnadega ka Kremli peremees Putin, siis see on soomlasi külma dušina mõjuvalt kainestanud. See sai vestluslauas üheselt mõistetavaks.
Miks aga eestlased 1944. aastal end saksa mundris kaitsesid, seda mõistavad soomlased sõnadetagi ülihästi. Hanna ütles, et Sofi Oksanen ja Imbi Paju tõid 2009. aasta märtsis Soomes avaldatud teosega „Kõige taga oli hirm“ eestlaste käekäigu palju selgemini nende teadvusse. Selle läbi tunnetavad soomalsedki endi seisundit paremini.
„Oleme soome ja eesti velled, seda tuleb hoida ja see oleks peamine,“ ütles Pekka ühisest lauast tõustes.
