Oluline ja vähem oluline
Määratu hulga heade, vahel ka mõttetute soovituste seast võib leida ka väga taibukaid nõuandeid, mis aitavad just noortel inimestel asetada peamisi asju vähem olulistest esiplaanile. Kujukas ja mõtlemapanev näide on võetud ühelt juhtimisalaselt koolituselt.
Eakas professor kutsuti 15 juhtivale ärimehele pidama loengut õigest aja planeerimisest. Tema loeng oli üks viiest ühepäevase õppuse loengute sarjast. Õpihimulised õppurid olid ootustuhinas põnevil ja valmis tegema märkmeid sellest, mis neid veelgi edukamaks võiks muuta. Professori käsutuses oli vaid üks tund oma teadmiste jagamiseks. Selle asemel, et pikka väsitavat loengut pidada, võttis vana professor puldi alt klaasnõu ja asetas selle enda ette. Seejärel sokutas ettevaatlikult tosina jagu umbes tennispalli suuruseid kruusakive anumasse nõnda, et rohkem sinna ei mahtunud. Aeglaselt pilku tõstes küsis: „Kas nõu on täis?” Vastuseks kõlas ühest suust kooris: „Jaa!” Viivukese pausi järel küsis professor: „Kas tõesti?”
Siis kadus ta uuesti puldi varju, võttis teise nõu, milles oli killustik ja valas hoolikalt peeneks purustatud materjali suurte kivide vahele. Professor vaatas jälle publikut ja kordas sama küsimust: “Kas nõu on täis?” Seekord tundus taibukatele õpilastele, et õpetaja võib neid eksperimendiga üle kavaldada ja vastasid kahtlevalt: “Tõenäoliselt ei ole!”
“Hästi,” ütles professor ja kadus taas puldi taha. Tõstis väikse ämbri liivaga klaaspurgi kohale ja lasi peenel liival valguda kivide ning killustiku vahelt läbi kuni põhjani. Professor küsis: “Kas nõu on nüüd täis?” Seekord vastasid ettevaatlikud õpilased kooris: “Ei!”
“Hästi,” vastas professor ja nagu oleksid üllatunud õpilased seda oodanud, võttis ta kannu veega ning kallas vee liivale, killustikule ja suurtele kividele kuni anum oli täitunud pilgeni.
Pikalt õpilastele otsa vaadates, küsis professor lõpuks: “Mida olulist saab sellest eksperimendist järeldada?” Julgeim neist arvas, et mõnele väiksemale ülesandele leiab ka siis aega kui ajakava on täielikult hõivatud. Kuid taoline vastus ei rahuldanud teda ja professor selgitas, mida tõeliselt võiks sellest eksperimendist õppida. „Kui me suuri kive esimesena nõusse ei pane, siis ei mahu nad hiljem mitte kunagi sinna sisse,” tuli elukogenud õpetlaselt tark järeldus, millega nõustusid vastuvaidlematult kõik kuulajad.
Lõpuks esitas professor peamise küsimuse: “Mis on meie elu suured kivid, kas tervis, perekond, unistuste täitumine, naudingute otsimine, enese täiendamine, mingi asja kaitsmine, puhkus või veel miskit hoopis muud?”
Eksperimendi mõtet kokkuvõtvalt sõnas ta, et tähtis oleks oma elu suured kivid kõigepealt paika panna, sest hiljem osutuks väga raskeks neile koha leidmine. Kui elu alustades üksnes pisiasjadele tähelepanu pööratakse, siis elu koosnebki pisiasjadest ja kunagi ei jätkuks aega tähtsamaga tegelda. Mõttekas on pöörata tähelepanu põhiväärtustele ja panna need esimesena oma elu haprasse nõusse!
Sõbraliku viipega ruumist lahkudes jättis professor 15 ärimeest veidi pettunult oma elu üle järele mõtlema....
