Vana turu õuel valitseb pakane ja tühjus; Lillemüüja ei nurise ja on soojusega rahul

Kui ma kindla mõttega suundusin maavillasest lõngast kootud kinnaste, sokkide ja kampsunite müügilettide suunas, et kirjutada ülevaatlik turukommentaar neljapäeval ilmuva Maalehe jaoks, siis enne sihtpunkti jõudmist avastasin end ümbritsetuna paksudesse riietesse mässitud kähedal häälel pahandavatest turumüüjatest.

Nii sattusin ettekavandamatult esmalt hoopis toidulettide juurde. Paksude tekkide alla peidetud kartulitest ja teistest aedviljadest sain aimu hinnasiltidele kirjutatud nimetuste kaudu. Kas tekid suudavad nii tugeva külmaga ka kartulid külmavõtust säästa, selles ma ostjana eriti kindel ei olnud.

Külmaletid ja –kapid on targad ning saavad hästi aru, et nende tööd enam ei vajata. Sellepärast langeb ka külmlettidel, mis peaksid andma plusskraadides mõõdetavat parajat jahedust, temperatuur välisõhuga samale miinustemperatuurile. Tegin end päris rumalaks kui küsisin, millist mõju suur külm munadele tekitab. „Purunevad,“ sain vastuseks ühelt kähedal häälel kõnelevalt müüjalt.

Siiski on mõned ruumid Vanal turul hubaselt soojad. Lillemüüjad ei kurtnud, sest neil olevat +17 kraadi ja mõned teadjamad oskasid öelda, et ka turu kontoris olevat umbes sama temperatuur.

Väheusutav, et sellest katkisest uksepraost pääseks sadade kartulikottide viisi pakane turuhoonesse