Jaanuari viimasel neljapäeval asutatud MTÜ Pärnu fotoklubi kogunes eile taas, et koguda kokku need, kelle hobiks või leivateenimise vahendiks on fotograafia. Huvi näis olevat sedavõrd suur, et esialgseks kogunemiskohaks plaanitud Jazz Caffe jäänuks kitsaks. Õnneks leidis klubi juht Olev Mihkelmaa kiiresti uue kokkusaamise koha. Pealegi olevat Delfine hotelli konverentsisaali kasutamise osas väga soodsatel tingimustel kokkuleppele jõutud.
Sattusin naerust ja sõbralikusest pakatavasse seltskonda üsna juhuslikult, kuna algaja katsetajana polnud mul varem erilisi sidemeid fotograadidega ega teadnud sedagi, et Pärnus on olemas ka fotoklubi Must Ruut. Nende kodulehelt saab teada, et Must Ruut soovib piirduda paarikümne liikmega. Lugedes tuntud fotograafide nimesid, mõistsin kohe, et ega ma sinna poolekski hästi mahtunud. Tegelikult jääkski Pärnu suuruses linnas ühest fotoklubist väheks. Võimalik, et huviliste arvu suurenedes on mõeldavad veel mõned klubid.
Loodav Pärnu Fotoklubi haarab aga väga laia fotograafia huviliste ringi, millel puuduvad meisterlikuse kriteeriumid.
Esimesena üllatas vanuseline koosseis. Kõige noorem klubi külaline oli 9 päevane Joosep, kellel oli au koos oma vanemate Merle ja Oleviga kohal viibida. Vanuseliselt kõige vanemat ei püütud väljaselgitada. Siiski võis näha meest, kelle fotograafia alased kogemused küündivad 35 aastani, kuid hämaras valguses ei paistnud ka ta ise palju vanemana. Aga oli ka päris noori, kuid väga staažikaid professionaale. Nii tundsin end alguses üsna kõhedalt, kui vaikides asjatundjate tarku arutlusi püüdsin mõista. Ometi tundsin juba samal õhtul end iga järgneva seal viibitud tunni järel üha vabamalt. Ilmselt oli põhjuseks Olevi ladus naerusuine ürituse juhtimine, millele noored daamid sädeleva osavõtuga kaasa elasid ja vanemad härrad täiendavat asjalikkust lisasid.
Kahjuks pidi Tiiu veidi varem lahkuma, aga üks fotokunst, mida ta näitas, avaldas kindlasti muljet. Fotograafia on kunst, mille puhul jääb napiks läbi objektiivi piilumisest ja oskusest näpuga kaamera nupuklõpsatust tabada. Et mitte unustada, kordas ta veel ukselt teab mitmendat korda, et kõik kindlasti pühapäeval kella kaheks Punasesse torni tuleksid üht näitust avama. Kindlasti sinna ka jõutakse, sest kutse oli sedavõrd veenvalt esitatud.
Huvipakkuv oli jälgida slaidi demonstratsiooni piltidest, mida olid 8 või 9 liiget eelnevalt saatnud. Kahemõtteline nunna foto osutus lähemal vaatlusel hoopiski riiaka ilmeliseks lõunamaa temperamendiga mehe näopildiks. Mõtteainet pakkus ka kaks tulirelva vangla müüri ääres, mida silmitses ratastoolis istuja.
Kuna Romek ei jõudnud klubiõhtule tulla, siis jäid autori poolsed sõnad kuulmata, mida ta ise kaitsevärvides riietuses mehe kohta tahtnuks öelda. Kõigil oli võimalus oma pilti kommenteerida ja teistel arvustada.
Arvustamine kujunes omaette teemaks, millest koorus välja pikem arutlus sellest, kuidas kriitiliselt hinnata kaaslaste loomet nõnda, et keegi ei tunneks end halvustatult. Usun, see oli esimese suurema kohtumise üks vajalikemaid vestlusi, kuna paljud olid üksteisele tundmatud ja kunstiinimesed on teadupärast tundelisema hingega.
Fikseeriti ettepanekuid edaspidiste klubiõhtute sisustamise osas ja lepiti kokku, et juba 21. märtsil minnakse üheskoos Soomaale loodust pildistama.
