Kaitseliidu Pärnumaa Maleva Pärnu Malevkond korraldas jüripäeva õhtul kogunemise Pärnu Vabaduse pargis asuva II maailmasõjas langenud eesti meeste mälestusmärgi juures, et sellega tähistada veteranipäeva.

Tarvi Markson ja Salmar Saar kannavad Kaitseliidu pärga; Vabaduse pargis

Mälestusmärgi ette asetati Kaitseliidu pärg, toodi lilli ja süüdati küünlad. Malevkond seisis auvalves. Lühikeste sõnavõttudega esinesid Kaitseliidu Pärnumaa maleva kaplan Eduard Kakko ja Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku juhatuse esimees Jüri Kask.

Mälestusmärgi juurest suunduti tõrvikute ja lippudega Munamäele. Marsihelisid mängis puhkpilliorkester Saxon. Munamäe lõkkeaseme juures kõneles Toompea malevkonna kaitseliitlane Trivimi Velliste.

Head kaitseliitlased!

Jüripäev on eesti rahvakultuuris põline priiuse päev – jüripäevaks oli valgus saanud võitu pimeduse üle, soojus külma üle. Muinasajast saadik oleme jüriööga sidunud meie vabadusejanu. Vabadus aga on iga elusolevuse jaoks hindamatu aare. See kipub küll meelest minema, kui vabadust on palju. Just nii nagu kipub ununema tänumeel värske õhu ja puhta vee pärast. Sest need tunduvad nii enesestmõistetavad.

Jüripäev on väga oluline ka meie uuemas ajaloos – meie riigi sünniloos. Nagu me

teame, kuulutati Eesti Vabariik kõigepealt välja just siin lähedal, Endla teatri rõdult 34 758 päeva tagasi. Ent paraku ei antud meile armu, vaid tungiti sedamaid kallale. Algas Eesti Vabadussõda. Meie vanaisad lõid vaenlase maalt välja. Aga mis sama oluline, nad asusid otsekohe riigile alusmüüri rajama.

Sõja ajal, sõdurite jaoks lausa kaevikute ääres toimusid üldvalimised. Esimest korda ajaloos sai riigirahvaks muutunud eesti rahvas endale parlamendi – Asutava Kogu. See astus kokku jüripäeval 1919. Täna 94 aastat tagasi.

Meie esimene vabaduse põli sai kesta ainult 7890 päeva. Meie nüüdne vabaduse põli on juba 27 päeva võrra pikem eelmisest ja aina pikemaks kasvab. Meie priius põlistub tõepoolest, ta teeb seda tasapisi.

Siiski oleme ühtekokku olnud kauem võõra võimu all kui vabad. Alles 30. novembril A.D. 2021 saabub meie priiuse suur pööripäev. Siis saame ütelda, et oleme riigina vabad olnud kauem kui alistatud. Aga sinna on rohkem kui kaheksa ja pool aastat! Vahepeal saabub Vabariigi 100. sünnipäev.

Kas me jõuame nende oluliste verstapostideni ilma suuremate sekeldusteta? Täpset vastust sellele küsimusele ei tea keegi. Kuid ajalugu on kinnitanud, et harva ulatatakse suuri väärtusi niisama hõbekandikul. Luuletaja Hando Runnel – tänapäeva Juhan Liiv – on ütelnud: kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks.

Seega, ükskõik kui palju nurinat me vahetevahel oma riigi kohta ka ei kuule, peame meeles pidama: isegi see pisku, mis meil täna on, pole sugugi iseenesestmõistetav. Isegi sellest on võimalik uuesti ilma jääda. See võib juhtuda, kui välised ohud kasvavad ühel hetkel ootamatult suureks ja meie oma sisemine tugevus asendub mingil hetkel sisemise haprusega.

Head sõbrad!

Kaitseliit on peaaegu niisama vana kui Eesti riik. Ja Kaitseliit on alati koondanud oma maa paremaid poegi – samuti tütreid, kui isamaa on olnud hädaohus. Viimane ere kogemus pärineb alles kuue aasta tagusest aprillist Tallinna Tõnismäel ja selle ümbruses. Pronksiöö oli näitlik õppetund – nii nagu seda oli pea üheksa aastakümmet tagasi ka 1. detsember 1924. Kunagi ei maksa olla liiga lihtsameelne ega kergeusklik. Olgugi, et mesimagusa jutu rääkijaid on olnud alati ja neid jagub ka tulevikus. Ikka leidub neid, kes ütlevad: ei maksa näha tonti seinal.

Muidugi, loota tuleb kõige paremat, aga tark on siiski igaks juhuks valmistuda ka halvimaks.

Ei maksa unustada, et üks meie naaberriik on asunud jõuliselt uuendama oma relvajõude, s.h. eriti oma kiirelt teisaldatavaid üksusi, mis paiknevad vahetult meie piiri taga. Eesti ajalooline mälu on pikk ja paraku ei saa me endale lubada kergemeelset hoiakut.

Meie riigikaitse püsib teatavasti kahel sambal – usutav iseseisev kaitsevõime ühelt poolt ja solidaarsusel rajanev liitlaste ühiskaitse teiselt poolt. Me peame harjuma mõttega, et NATO pole mitte seal kaugel, vaid meie ise olemegi NATO. Aga kui meie liitlastel peaks tekkima mulje, et soovime kellegi seljas liugu lasta või seanahka vedada, siis võivad meie päevad ühel hetkel loetud olla. Sõda ei mõista nalja!

Pidagem meeles – kõiki müüre on võimalik uuesti üles ehitada, isegi Berliini müüri! Tehkem omaltpoolt kõik, et seda siiski ei juhtuks! Hoidkem ja arendagem oma Kaitseliitu! Olgu Kaitseliit, Naiskodukaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred meie vabaduse kõige parem taimelava!
Olgu Kaitseliit esiisade vaimu vankumatu edasikandja!

Loitku eredalt ürgne jüriöö tuli! Valgustagu see tuli Eesti vabaduse teed!

Tule süütamine

Kõne järel laulis Pärnu Mihkel Lüdigi nimeline Meeskoor Evelin Mei juhatusel ja päikeseloojangul kell 20.57 astusid tõrvikuhoidjad spetsiaalsete tuld suunavate torudega varustatud lõkkeaseme juurde, kus olid halud korralikult puuriidana virna laotud.

Pärast tule paisumist astusid lähemale Sigrid Viklund ja Tiiu Sepp, kellest esimene elab juba 26 aastat Rootsis ja teine Maardus. Sõbrannad tulid teatrist ja olid pisut õnnetud, et polnud varem sellisest suurepärasest sündmusest midagi kuulnud. Oleksid soovinud meeste laulu veel rohkem kuulda ja kiitsid Kaitseliidu ettevõtmist.

Õhtu ametlik lõpetamine toimus küll juba kell 21.45, kuid Kaitseliidu Pärnumaa Maleva Pärnu Malevkonna pealik Tarvi Markson valvas tuld koos meestega kuni kella kolmeni öösel. Temaga ühs pidasid vahti Salmar Saar, Marko Miiter ja Ralf  Mitt.

*

*

Samal teemal: