Teades, et kuulu järgi avanevad neljapäeval Pärnu Keskuse uksed, kibelesin uudistama, kui kaugele on ettevalmistustöödega jõutud, sest kõige pakilisemate tööde tegemiseks on jäänud vaid paar päeva.

Veebruari keskpaigas lootis keskuse juhatuse liige

Indrek Peedo, et avamispäevaks saab hoone ümbrus kivisillutise alla. Avamisnädala esimese päeva õhtuks polnud veel jõutud Hommiku tänava poolse otsaseina esisel kogu ulatuses kivisid ja plaate maha asetada.

Ka peasissekäigu välis- ja siseosa ukseesised ootasid plaatimise alustamist. Valmisehitamata tänavalõigul tuli jalale kuivemat alust otsida, kohati

lausa läbi veega segamini voolava liiva hüpata ja silmanurgast jälgida, et töötavatelt masinatelt mitte müksu saada.

Püüdsin vargsi Aida tänava poolelt avaratest ustest siseneda, sest sealtkaudu toimus vilgas liikumine. Ehkki keegi mulle tähelepanu ei pööranud, tahtsin viisakuse pärat küsida, kas iga võõras täna ikka siseneda tohibki. Esimese

juhusliku pöördumise peale sain võõrkeelse vastuse. Pikemat juttu ei arenenud, sest inglise keel talle ei sobinud ja nii astusin omapäi edasi. Administraator oli ilmselt muude tegemistega nii koormatud, et telefoni juures polnud aega istuda.

Esmalt märkasin äripindadel askeldavaid töötajaid,

kes monteerisid mööblit kokku, asetasid kaupu riiulitele, koristasid ja vedasid prahti välja. Samas sain aru, et ka maja sees on veel ehitajatel siin-seal midagi lõpetada.

Seejärel klammerdusin silmadega hoonemüraka sisearhitektuuri külge. Hoone sisemus näis tunduvalt avaramana, kui välisvaatluse põhjal võinuks oletada. Pealegi selgus otsekohe, et kaubanduspinnad asuvad viiel korrusel, mitte neljal. Eskalaator viis samuti nullkorrusele nagu ülespoolegi. Ka püsti jäetud aida seinte vahel arvasin olevat kaks korrust. Tegelikult on endisaegse ühekorruselise viilkatusega hoone sisemusse mahutatud kolm korrust. Vana ja uue hoone vahel kõrgub osaliselt läbi nelja korruse klaaskatusega vahekäik. Hoonesisesed

jalutustänavad on korruste vaheliste avade abil muudetud valgusküllasemateks ja avaramaks. Kõik see kokku muudab sisearhitektuuri huvitavaks ja lausa kutsub kõndima ning eskalaatoritele liikuma. Päris õige elamuse saab muidugi lähipäevadel, kui kogu kaubanduskeskus täies mahus korda seatakse. Kuid mingi põnevust tekitava aimduse leidsin juba nüüdki, kui poolsalamisi ringi luusisin.

Neljandal korrusel olev raamatupood näis kolmandalt vaadatuna juba päris

valmis olevat. Ka ülakorruse kohviku lauad paistsid läbi klaasi. Ilmselt on seal istudes kena läbi kaldpinnas klaaskatuse vaadata vanalinna katuseid. Eskalaatoriga ei hakanud sedakorda sinna trügima, sest teist eskalaatorit ei näinud ega teadnud, kust alla tagasi saab. Ülesliikuvalt eskalaatorilt oleks allakõmpimine üsna vaevarikas tegu. Pealegi tuleb midagi jätta ka järgmiste kordade jaoks, kui kõik on viimseni valmis seatud.