Peeter Põldsam; roomajate loomaaed Vana-Tallinna tänaval
Vana-Tallinna tänava ääres olevat endist Pärnu postipaki maja hõivavad juba kolmandat kuud harrastusherpetoloog Peeter Põldsami minizoo roomavad loomakesed.
Margit kuningboa haardes
Eesti ainulaadse terraariumi ruumikitsikus Akadeemia tänava kortermaja keldrikorrusel leidis käesoleva aasta alguses lahenduse ja mai keskpaiku uude elupaika ümberasunud seltskonna külastamine on muutunud ka huviliste jaoks märksa paremaks. „Kelder oli ikkagi kelder ja paljudes tekitas trepist alla astumine väiksesse umbsesse ruumi võõristust,“ räägib Põldsam, kes samas lisab juurde, et ega uutes ruumideski pinnaga eriti laiutada saa. Siiski on 234 m2 põrandat avardanud eksponeerimise võimalusi kahekordselt ja võimaldanud uusi isendeid näitamiseks välja panna.
Näiteks Uus Gineast pärit puupüüton. Roheliste suurte lehtede vahelt polegi kerge sama värvusega roomajat esmapilgul tabada, sest madu on end kenasti ümber oksa kerinud.
Minizoo peremehel pole võimalik pikemalt kõnelda, sest üha uued tänavalt sisse astuvad külastajad tuleb vastu võtta. Palju on soomlasi, aga ka Venemaalt ja Lätist saabujad leiavad Tallinna värava lähedal asuva kitsukese tänava üles, et haruldasi roomajaid uudistada. Haruldusi on siin tõepoolest palju. Enamikke pole ei Tallinna ega paljudes teisteski Euroopa loomaaedades, on Põldsam varjamatult uhke oma kogu üle. Põldsami sõnul ei leidvat ühestki Euroopa zoopargist võrk- ja tiigerpüütonid, sarvikrästikut, Texase lõgismadu, Kesk-Aasia kobrat, kuningboad, Texase lõgismadu, gekot või roheleeguane ja teisi.
Siinses minizoos puuduvad loodusest tabatud loomad ja kõik isendid on saadud erinevatest Euroopa uurimislaboritest. Siiski tuleb ette ka erandeid. Põldsam astub puuri juurde, kus elab Pakistani kobra. Tema looduslikud kodupaigad asuvad Pakistanis ja Indias. Kummalisel kombel avastati kaugelt maalt saabunu Tallinnas sadama laohoonest, kuhu ta võis sattuda mõnelt kaubalaevalt maha tulles.
Huvipakkuvad on vihmaussidest pisut suuremad mõne päeva eest munadest koorunud Sri Lanka kobrad. Kobrade pulmaaeg kestab kevadest juunisse ja nüüd ongi inkubaatoris munadest väljumise aeg. Et paremini neid näha, võtab Põldsam mõne kobra poja pitside vahele ja näitab neid lähemalt. Maailma ühe mürgisema maoga peab olema hästi ettevaatlik, sest juba munast väljudes on mürgine hammustus väga ohtlik, mis halvab närvide tegevust. Roomajate kohta täpse arvestuse pidamist peremees vajalikuks ei pea, aga umbkaudu on loomaaias umbes poolsada erinevat isendit ja lisaks sündivad järeltulijad. Viimastest enamik leiab uue kodu kas erakätesse või teistesse loomaaedadesse. Peamiselt rändavad nad Hollandisse, Saksamaale või Suur-Britanniasse, aga ka mujale.
Teises väikeses karbikeses hoiab ta parajasti rästiku poegi. Need on Ehitajate tee ääres asuva firma territooriumilt ära viidud rästiku pojad. Rästik olevat sünnitanud parajasti teisaldamise ajal. Põldsamit on ikka appi kutsutud, kui mõni Eestimaa madu on sattunud kuidagi ebasobivasse paika inimeste lähedusse.
Siis avab Põldsam ühe suurema klaasvitriini ukse ja võtab puurist välja paari meetri pikkuse ja umbes 6 kg raskuse kuningboa. Aastaid on tal 12, aga mõningatel juhtudel pidavat tema liigikaaslased elama kuni neljakümneseks.
Kuna kuningboa pole mürkmadu, siis lubatakse tal ka vabalt ruumis liikuda ja inimesedki ei oska teda karta. Vaatamata sellele, et ta on Lõuna-Ameerika džunglite üks hirmuäratavamaid roomajaid, tahavad külastajad ilusate värvidega looma oma kaela riputada. Tegelikkuses ongi kuningboa arvatust palju ohutum. Toiduks valitud saagi surmab ta oma kehakeerdudega ohvri keha ümber mässides ja iga järgmise hingetõmbega veab silmuse üha jõulisemalt pingule. Sellisel viisil lämmatab kuningboa kinnipüütud saagi. Pärnulanna Margit ütleb end olevat esimest korda selles minizoos ja soovib väga tunda kauni kuningboa raskust ning liikumist oma kehal. Loomaaia peremees teeb selle talle võimalikuks ja naine saab oma tahtmise. Küsin, kas on ka kerget hirmu? „Ei, aga väike värin on siiski sees,“ tunnistab Margit, kes parema meelega sooviks, et mao pea oleks talle nähtav, mitte ei liiguks selja taga. Tema kõrval seisev mees aga viib pea ettevaatlikult kuklasse kui boamadu läheneb kuninglikku suudlust pakkuma.
Kirjanduse järgi asub kuningboa meeliskeskkond Lõuna-Ameerika vihmametsades, kuid Argentinas või Peruus armastavad nad ka poolkuivasid savanne. Väga suurel areaalil elavad maod erinevad üksteisest suuruse, värvuse ja mustrite poolest. Kesk-Ameerika enamikel aladel sirguvad kuningboad kolme meetrini, kuid Venezuelas ja Trinidadi saarel võivat kohata kuni kuue meetriseid isendeid.
Ruumis on muutki põnevat ja kindlasti meelitab tänavu suvel neljateistkümneseks saanud Niiluse krokodill end imetlema. Kui viimastel aastatel mahtus krokodill vaevu paaril ruutmeetril end välja sirutama, siis praegune 26 ruutmeetrine ala on tema jaoks ehmatavalt harjumatu avarus, millega tuleb tasapisi kohanema õppida. Pool krokodillile eraldatud ruumist on veega täidetud. Krokodillile uue basseini ehitamine ongi olnud suurim uuenduslik investeering. Väikeloomaaeda majandav MTÜ Baltic Herpetological Society sai projekti taotluse põhjal vajaliku rahaeraldise keskkonnainvesteeringute keskuselt.
Niiluse krokodill võib elada saja-aastaseks ja kasvada nii umbes neljameetriseks. Kümneaastaselt sai ta juba poole oma täispikkusest kätte ja pikka aega oligi mureks talle sobiva eluaseme soetamine. Alguses oli minizoos koguni kaks krokodilli. Mäletatavasti sattusid Tipp ja Täpp Eestisse salakaubana ning riik konfiskeeris tillukesed krokodilli põngerjad. Tallinna loomaaia direktor Mati Kaalu soovitusel leidsid krokodillijõmpsikad endale kodu Pärnu eraloomaaias. Neist üks hukkus kaaslase rünnaku tulemusena kuna oli olnud seljavigastuse tõttu väetim.
Kõige tagumise ruumi seina ääres asub parajalt suur bassein punakõrv ilukilpkonnade jaoks. Basseinis on ka väike parveke, mille peale saavad veekilpkonnad jalgu puhkama minna.
Kas enamiku elust roomajate keskel viibinud Põldsam on ka mürkmadude hammustusi oma nahal kogenud. „Jah, neid juhuseid tuleb ikka ette,“ jutustab madude peremees ilmse rahulikkuse ja muheda huumoriga. „Läksin üht rästikut metsas pildistama, aga kuna ta ei püsinud paigal ja tahtsin temast paremat näopilti saada, siis hoidsin teda nii kaua enda läheduses kuni madu vihastas ja mind säärest salvas,“ kõneleb Põldsam ühest juhtumist. Aga see pole ainus kord. Teist juhust meenutab ta tänutundega, et käest salvamine võttis mehe küljest hetkega seljavalu.
Samal teemal:
