Pärnus austati Vabadussõjas langenuid ja muretseti valitsuse tegevuse pärast
Tartu rahu aastapäeval koguneti täna harjumuspäraselt Pärnus Alevi kalmistule, kus süüdati küünlad Vabadussõjas langenute kalmudel, asetati pärjad või lillekimbud Vabadussõja monumendi jalamile ja kõneldi soovist elada rahus rahutu idanaabri kõrval.
Säilinud tükk Amandus Adamsoni loodud Vabadussõjas langenute monumendist
Vabadussõjas langenuid austasid oma kohalolekuga tavalised inimesed meie keskelt, esindatud oli Pärnu Maavalitsus, Pärnu Linnavolikogu, Pärnu Linnavalitsus, Lääne Kaitseringkond, Kaitseliidu Pärnumaa Malev, Eesti Lipu Selts, erakonnad EKRE ja IRL. Laulis Pärnu Mihkel Lüdigi nimeline meeskoor.
Pidulikku tseremooniat juhatanud Kaitseliidu Pärnumaa Maleva kaplan Eduard Kakko soovis Eesti kodanikele tarkust ja rahu iga üksiku inimese südames. Alati ei ole seda hoiakut lihtne säilitada. Kakko sõnul on idanaaber vahetult peale Tartu rahu sõlmimist oma lepingupartneri suhtes käitunud autult. Tolleaegsete rahusõlmijate õigusjärglasena ei austa Venemaa ka praegu Eesti suveräänseid õigusi ja püüab igal võimlikul juhul ignoreerida oma lepingupartneri suhtes võetud igavikuliselt kestvaid kohustusi.
Leinaseisakul mälestati kõiki Vabadussõjas langenuid.
Pärnu maavanem Andres Metsoja tundis muret demagoogiliste mõttearenduste pärast, aga tõdes samas, et vabas riigis mõelda ja välja öelda just seda, mida mõeldakse, jääb lõpuks iga vaba kodaniku enda otsustada. „Kuid kõige tähtsam on meile, eestlastele, suuta Vabadussõjaga välja võideldud riiki edasi arendada kõige parema kohana elamiseks oma lastele, lastelastele ja järeltulevatele põlvedele - austades oma ligimest. Selleks on meil vaja leida rahu just nimelt oma südames ja kokku leppida iseendiga, mis on kohati keerulisem kui mõne riikidevahelise leppe sõlmimine. Jõudu ja jaksu lepingutest kinnipidamisel eelkõige oma peades!“
Pärnu Linnavolikogu esimees Krista Nõmm ütles poliitikat ja ideoloogiat kõrvale jättes, et aeg on piiramatu nende inimeste mälestamise jaoks, kelle pärast ning kelle tõttu sündis Eesti Vabariik. Selles mõttes on näiliselt ülipikana tunduv 94 aastat vaid täpike ajamõõdus. „Oleme igavesti neile tänulikud! Lennart Meri on väga tabavalt öelnud: Tartu rahu on Eesti Vabariigi sünnitunnistus! Head, inimesed, võitleme selle tunnistuse eest,“ kõneles Nõmm tagasihoidlikule hulgakesele, kes olid ennelõunast aega tulnud jagama langenud sõjasangarite mälestusega.
EKRE liige Heldur Paulson juhtis tähelepanu Eesti Vabariigi Põhiseaduse vääramatule seotusele Tartu rahuga: § 2 sätestab riigi maa-ala, territoriaalvee ja õhuruumi lahutamatult jagamatut tervikut; § 123 välistab võimaluse sõlmida põhiseadusega vastuolus olevaid välislepinguid ja § 122 kinnitab, et Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja (mitte sidesõna 'või') teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel. „Maakeeli öeldes on idapiir määratletud Tartu rahuga ja kõik ülejäänu sellest teiste riikide vaheliste lepingutega. Põhiseaduses ei ole öeldud Tartu rahulepinguga või teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Siin on kirjutatud ja,“ osundas Paulson, kellel olevat palutud emotsionaalse esinemise asemel kõnelda väga konkreetses sõnastuses.
Kuna valitsus on otsustanud põhiseadust ja riigi kodanikega nõupidamata 18. veebruaril sõlmida kehtiva piirilepingu asemel uue piirilepingu, siis tuletas Paulson meelde ka Karistusseadustiku seda osa, mis käsitleb riigireetmist.
- Eesti Vabariigi kodaniku poolt välisriigi, välisriigi organisatsiooni, välismaalase või välisriigi ülesandel tegutseva isiku abistamise eest Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse või territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevuses või riigisaladuse või salastatud välisteabe kogumise eest selle edastamise eesmärgil või selle edastamise eest välisriigile, välisriigi organisatsioonile, välismaalasele või välisriigi ülesandel tegutsevale isikule – karistatakse kuue- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega.
IRL-i liige Jaan Roosnurm tundis rõõmu võimalusest tähistada Tartu rahu 94. aastapäeva. „Täna võime olla tänulikud Eesti poolt esindanud härradele - Jaan Poska, Jaan Soots ja Aleksander Oinas.“ Samas avaldas ta muret praeguse valitsuse tegevuse suhtes ja kutsus rahvast üles tegutsema selle nimel, et Eesti Vabariigi nimel ei allkirjastataks praegust demarkatsiooni joont jäädava piirilepinguna. Roosnurm leiab, et tungiva soovi korral praeguseks ettevalmistatud piirileping siiski allkirjastada, tuleks see dokument panna rahvahääletusele. Ta soovis kõigil jääda Vabadussõjas võidelnute vääriliseks.
Pidulikul lipurivistusel ei osalenud mitte üksnes lipu seltsi liikmed. Lipu võisid võtta kätte kõik, kellele on oluline hoida oma riiki. Selle märgiks hoiti tugevates kätes meie rahva iseolemise soovi kõige paremini väljendavat sümbolit – sinimustvalget lippu. Tähelepanuväärne ja eeskuju vääriv on seegi, et kohale ei tuldud mitte üksnes ametitest tulenevate kohustuste sunnil. Seda kinnitasid näiteks endine Pärnu Linnavolikogu esimees Vahur Mäe ja samuti endine Pärnu Vene Gümnaasiumi direktor Vladimir Klevtsov. „3. jaanuari või 2. veebruari talvepäeval - olenemata ilmast - Vabadussõjas võidelnute mälestussamba juurde tulemine loob kogu päevaks mingi seletamatult hea ja auväärse tunde, millest jõudu ammutades saab ka järgnevatel päevadel energiat kogutud,“ rääkis Mäe koduteel. Klevtsov oli sõnades tagasihoidlik, aga tema juhitud gümnaasium on olnud üks riigi eeskujulikemaid lipukultuuri kasvatajaid.
Samal teemal:
