Varnja palvela Alatskivi lossi salapäraste uste taga
Loetud päevad enne aastavahetust külastas kõige teadmisjanulisem osa Sindi Gümnaasiumi personalist üht ainulaadsemat paika kogu Euroopas, mida tutvustatakse tunnuslausega “Üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri”.
Kolkja külalistele pakutakse kõigepealt teed ja sibulapirukaid
Maitsev tee ja soojad sibulapirukad
Euroopa suuruselt neljanda järve Peipsiveerel kohtuvad eesti talupojatavaga baltisaksa ja vanausuliste kultuur. Eilne päev viis Pärnumaa huvilised kokkupuutesse siiski peamiselt kahe viimati mainitud kultuuriga: Bessonovski sibulasordi aretuse, Varnja palvela ja Alatskivi mõisaga.
Eestimaa idaserval oli loodusmaastik sama värvitu ja ühetaoliselt valge nagu Sindi lumistelt tänavatelt teele asudes. Seepärast polnud põhjust bussijuhiga pahandada, et teekond kellaajalises arvestuses kavandatust oluliselt pikemaks kujunes. Õnneks jõudis bussirahvas ikkagi tunnike enne päeva pimenemist Kolkja vahele. Ajalooürikutes on asupaika esmakordselt mainitud 1592. aastal. Esimesed starovetsid ehk vanausulised saabusid Peipsi läänekaldale rohkem kui 300 aastat tagasi. Kuulsa peipsi sibula ajalugu ulatub aga üle-eelmisesse sajandisse. Sibulakultuurist rääkis meile väga põhjalikult Konstantin Avvo, keda hüütakse ka Kolkja Kostjaks. Mees ootas koolituspäevale hilinenuid väga kannatlikult ja oli külalistega äärmiselt sõbralik, kui buss viimaks Kala-sibula restorani hoone ees peatus.
Aega viitmata astusime Kostja järel pikal sammul mööda külatänavat, mis lõppes Pauli taluga. Tillukese palkehituse uks oli avatud ja meie saabudes astus taluperenaine tänavale, mille ääres oli laud ja laual haurav samovar. Perenaine asetas lauale korvid sibulapirukatega, mis polnud jõudnud veel vaatamata välisõhu krõbedatele miinuskraadidele mitte kuigipalju jahtuda. Tee oli sedavõrd maitsev, et suhkru lisamine võinuks üksnes maitset kehvemaks muuta.
Igikestev sibulakultuur
Kaugelt tulnud teeliste esimene maitseelamus sai kohe täiendust sama meeleoluka kogemusega sibulakasvatusest, millest Kostja teadjamehe põhjalikkusega koolituspäeval osalenutele kõneles. Ta viis meid paksu lumevaibaga kaetud lagendiku äärde, kus mehe jutustuse järgi võis aimata sibulapõllu väljanägemist. Kostja käes oli tavatult pika varrega labidas, millega lükkas lume mullalt kõrvale. Külmumata maad väheke kaevates tõstis ta liivaseguse mulla labidal uudistavate pilkude ette ja kõik nägid pinnast, milles õige peipsi sibul kasvab. Kuidas siis vanausulised traditsiooniliselt siiruviirulisi aiasaadusi kasvatavad ja müüvad?
Kevadeti kaevatakse peenrad ümber. Seal, kus eelmisel suvel oli peenar, jäetakse järgmisel aastal peenarde vahele vagu. Kuna vahed täituvad sageli veega, tõstetakse peenrad hästi kõrgele. Peenar aetakse kõrgeks õhutamise tarvis, sest sibulaid ei kasteta mitte kunagi. Sügisel asetatakse peenravahedesse saepuru, prahti, puulehti, varem kasutati ka rohkem sõnnikut. Nende kohale tehakse kevadel kõrge sibulapeenar. Kostja ütles, et sibulate kasvatamisel ja kuivatamisel toimub töö käsitsi. Ei kasutata mineraalväetisi ega putuka- ja umbrohutõrje vahendeid. Putukatõrjet tehakse soolalahusega ja rohitakse käsitsi. Sibulapeenarde äärtele külvatakse ka porgandiseemneid. Nii saab maad paremini ära kasutada. Teadlaste sõnul olevat sellel ka hea putukavastane koostöömõju, sest porgandid peletavad eemale sibulakahjurid ja sibulad pärsivad porgandikahjurite levikut.
Kostja sõnul haritakse tänapäeval Peipsi äärsetel maadel üksnes viiendikul sellest alast, millel 30 aastat tagasi sibulaid kasvatati. „Veel lähiminevikus müüsime sibulat Venemaale, peamiselt endise nimetusega Leningradi. Nüüd puudub nii suur turg ja realiseerimine muutunud keerukamaks,“ rääkis suurte kogemustega sibulakasvataja. Kui Kostja sibulatalu saagikust võib olenevalt aastast mõõta koguni tonnidega, siis väikeste kasvatajate saaki arvestatakse nii mõnesaja kiloga. Suved on erinevad ja seepärast võib sibulate üles võtmine toimuda juulis, aga ka hiljem – augustis.
Kuivatamine toimub kindlate reeglite alusel. Esmalt kuivatakse kuni 3 päeva päikese paistel, hiljem paar nädalat saunas 20–30 kraadiga. Niiskuse välja ajamiseks tõstetakse kahel-kolmel korral sama aja kestel soojus kuni 40 kraadini. Kostja jutustusest selgus, et nõnda on vanausuliste saabumisest alates koguaeg ühtviisi sibulatega ümber käidud.
Peipsi sibul on sootuks erinev poolakate sibulast
Peipsi sibul peab võistlema Hollandist, Poolast ja mujalt sisse toodava sibulaga. Pealegi üritatakse teinekord ostjat petta ja müüakse näiteks Poolast ostetud sibulat Peipsi ääres kasvatatud siiruviirulise pähe. Kuidas teha vahet õige ja petukauba vahel? „Peipsi sibul on esmalt kibe, seejärel magusamaitseline,“ ütles Kostja ja võttis ühe väikese mugula näppude vahele, näidates ümmargust ja kuldkollast sibulat, mis võib olla ka pisut lapik. Poola sibul on piklik.
„Peipsi sibul on saanud esimese Eesti toiduainena kvaliteedikava,“ rääkis Kostja, kelle sõnul kinnitas Veterinaar- ja toiduamet mullu Peipsi sibula riikliku toidukvaliteedikava. Sellega määratletakse "Peipsi sibulat" ja "Peipsi tippsibulat". Lapiku, lapik-ümara või lapik-ümar koonusekujulise tippotsaga mugul kaalub 25-150 gr. Koore värvus on roosakaskollane, roosakaspruun või kollane. Taimede kasvatamiseks kasutatavad seemnesordid on Venemaalt pärinevad "Bessonovski" ja "Jõgeva 3", mis aretatud Jõgeva Sordiaretuse Instituudis.
Sihipärane sibulakasvatus sai Peipsi lähedastes piirkondades hoo sisse 19. sajandi keskpaigas pärast seda, kui kohalik rahvas asus kasvatama Penza oblastis Bessonovka külas aretatud sibulasorti, mis kohanes ilma vaevata ja andis püsivates kogustes suurepärase kvaliteediga saake.
Varnja palvelas
Sibulajutt kuulatud ja väärtuslik toidus kaasa ostetud, suundusime rikkaliku ikonostaažiga kaunistatud Varnja palvemajja. Väliselt jättis punastest tellistest ehitatud torniga hoone siiski arhitektuurilises mõistes pigem kiriku mulje. Viimane kirikuõpetaja lahkus igavikku 8 aastat tagasi ja nüüd toimuvad teenistused ilma õpetajata. Meid võttis vastu kaheksakümne aastane erksa vaimuga koguduse õde, keda üks külastajatest iseloomustas naise silmadest kiirgava sära tõttu tõeliselt siira usklikuna.
„Eestis elab tuhandeid staroveeretseid. Suurim hulk asub Peipsi kallastel Varnjast Mustveeni. Üheksast kogudusest üks vanimaid ongi Varnja,“ rääkis vana koguduse liige, kes teab hästi kõiki aastaid ajaloost nimetada ja oskab muudki detailides jutustada. Kolkja kogudus asutati juba 1710, sest esimesed vanausulised saabusid Eesti pinnale üsna pea pärast patriarh Nikoni algatatud usureforme ja 1667. aasta Moskva kirikukogu, millega uued õigeusu tavad sisse seati. Uuendustega kaasaminemisest keeldujad tembeldati raskolnikuteks ja asetati karistuseks kirikuvande alla, millest vabaneti alles aastal 1971.
Tohtri kutsega pikalt elatud elus leiba teeninud naisel on vaatamata kõrgele eale säilinud lisaks kadestamisväärsele mälule ka kaunis lauluhääl. Et külalised veenduksid palvela saali heas akustikas, laulis ta arhailises vene keeles ühe jõuluaegse laulu. Ta lubas hoida käes ja lehitseda vanu raamatuid, mida vastavalt igale kuule ette loetakse. Pikemalt jutustas ikonostaažist. Kahjuks on kahel korral palvelasse sissemurtud ja väärtuslikke ikoone kaasa viidud. Mõlemal korral ei õnnestunud vargaid tabada. Viimasel vargusel saeti isegi rauast trellid läbi. Praeguseks on tühjad kohad asendatud kodudest toodud ikoonidega. Samuti on tellitud uusi töid. Hoonet on uuendatud ja kõik jätab hoolitsetud mulje.
Juhuslik vaimulik viisijupike pani mõtlema
Akendest paistva valgusega õhtupimedust kaunistav Alatskivi loss jätab suursuguse mulje. Paljudes tubades liikumine on omamoodi elamus. Keldrikorrusel asuvad käsitöökojad. Külastasime tekstiilikoda ning savi- ja klaasikoda, kus võis osta mälestuseks sealse kandi suveniire.
Teise korruse külalistubadesse on Alatskivi valla ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga tehtavas koostöös ennast alaliselt sisse seadnud Eduard Tubin.
Kammersaalis peetakse loengud ja toimuvad kontserdid. Saalis on klaver, mis kuulunud omaaegsele Eestimaa Kommunistliku Partei juhile ja hilisemale Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Johannes Käbinile. Teada on, et juba 17-aastase komnoorena alustas ta Venemaal koos teiste mõtte- ja eakaaslastega muu tegevuse kõrval ka usuvastaste ürituste korraldamisega. Mõneti irooniliselt, kuid ikkagi hinge minevalt mõjus selle teadmise juures see, kui Sindi Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe istus viivuks sellele mehele kuulunud klaveri taha ja mängis vana vaimulikku meloodiat „Ma kummardan sind armuvägi“ (sõnad: Gerhard Tersteegen; viis: Dimitri Bortjanski). Laul on ühtviisi omaseks saanud nii ortotoksele kui protestantlikule kirikule ja ühendab erinevaid kultuure ja usulisi kogukondi veel sajandeid pärast laulu loomist.
