Pildike Suur-Reedest
Pirita kloostri vaimulik Vello Salo kirjutas 2002. aasta 26. märtsil Eesti Päevalehes „Vaikne nädal Kolmandas Eestis“ Suur-Reede tähenduses, mis haarab kaasa mõtlema veel kümmekond aastat hiljemgi.
Esivanemad on muu ilusa hulgas meile pärandanud sõna ristiinimene. See sõna ei vajakski selgitamist, ent kui palju on väärt pelk teadmine, et keegi kandis minu eest rasket risti? Paljud ei vaevu prügikasti viima paberitükikestki, mis kallis ligimene on maha pillanud. Kroonu köiest me parem ei räägigi.
Austame neid, kes langesid sõjas – ”andsid oma elu meie eest”, tavatseme ütelda. Ma ei tea teistest, kuid mina küll ei läinud sõtta oma elu andma, vaid ikka vaenlase elu võtma. Kuidas keegi; igatahes minule näib sõjas langemine võrratult kergem kui kogu elu kestev töö teiste heaks. Ent see ongi ristiinimese ideaal: aidata teisi alati, hoolitseda teiste eest, kanda teise inimese risti.
Suure Reede teenistused tuletavad meelde kannatuse müsteeriumi. Nad tuletavad seda meelde otse kombataval kujul: siin on nähtav ja käegakatsutav rist, siin on ristile naelutatud inimene. Muidugi, kui tahame seda näha ega käi kaarega ümber Kolgata.
Pirita uude kloostrisse tullakse pärima: misasja need nunnad siin ometi teevad? Kui need vastavad: ”Üritame inimesteks saada,” ollakse pooleldi pettunud. Ei osata veel hinnata, et peale kehakultuuri keskuse on Pirital ka vaimulik keskus. Terves kehas terve vaim? Või tühja sest vaimust?
Samal teemal:
