Pille Tahker: mida teha, et meie kõigi unistuste Eesti ja tegelik Eesti muutuksid aina sarnasemaks?
Täna pidas Pärnu Vanalinna Põhikool oma kodutänava naabruses asuvas kõrge torni ja kukega varustatud hoones Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistava piduliku kontsert-aktuse, kus hümni eeslauljana laulis 4. klassi õpilane Elbe Reiter, musitseeris Rein Vendla põhikooli õpilastest koosnev puhkpilliorkester, tervitussõna ütles kooli direktor Pille Tahker ja peakõnega esines Pärnu Linnavolikogu juurde loodud riigi 100. juubeli tähistamise erikomisjoni esimees Trivimi Velliste.
Elbe Reiter, 4 klassi õpilane laulab Eesti Hümni
Riigi sünnipäev sümbolite tähenduses
Eeskõnelejana esinenud ajalooõpetaja Madis Somelar pidas iseseisvuspäeva tähistamist kiriku võlvide all märgiliselt väga tähenduslikuks, sest 1884. aastal Otepää kiriklas õnnistatud sinimustvalge lipp, millest sai hiljem Eesti riikluse suurim sümbol, on samuti religioosse sakramendiga ühendatud. Kooli huvijuht Marje Vaan ütles, et Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistavat aktust pidas nende kool kirikus esmakordselt. Lisaks sümboolsele tähendusele oli sellel ka väga praktiline külg, sest kogu pooletuhandeline koolipere mahtus samaaegselt ühte ruumi ära. Tavaliselt tuleb sarnaseid sündmusi tähistada kooliaulas kolme vahetusega.
Eestikeelses riigis
Riigi sünnipäeva ootuses kooli tervitanud Pille Tahker tunnistas meie maa ja rahva väiksust maailmakaardil, kuid tõdes seejuures sellest tähtsamat: „Meil on säilinud oma emakeel, oma kultuur, omad traditsioonid.“ Koolijuhi hinnangul on 1,4 miljonit inimest kindlasti liiga vähe, et võiksime oma riiki, emakeelde ja kultuuri kergekäeliselt suhtuda. Sest just nimelt keel, kultuur ja emakeelne haridus ongi alustaladeks ühe iseseisva riigi säilimisele. „Kindlasti soovime me kõik, et ka tulevikus on riigikeeleks eesti keel, et tagatud on eesti keele areng ka teaduskeelena ning meil kõigil ja ka järeltulevatel põlvedel oleks võimalus tegutseda eestikeelses kultuuriruumis,“ kuulis kogu kool sõnumit, mida Tahker tahtis punases kirjas iga üksiku silmade ette kirjutada.
Ta jätkas president Lennart Meri seisukohaga sellest, et Eesti tugevus on eelkõige Eesti rahva terve mõistus, õppimistahe, hea haridus: ainult heale haridusele ja kõrgetele teadmistele tuginev väikeriik võib püsida ja püsima jääda teiste suuremate riikide keskel.
Tahker meenutas koduperenaist Ilse Metsamaad, kellelt mõne aasta eest küsiti: miks on Eestis hea elada? Saue perenaine vastas, et meil on väike riik, kus igaüks loeb ja on oluline. Metsamaa selgitas täiendavalt: „Me ei ole siin anonüümsed, meie kõigi panus oma riigi arengusse on oluline ja märgatav. Iga inimene siin on tähtis, olemasolevat hoidmaks ja arendamaks.”
Tahker tundis koos oma kooliperega uhkust selle üle, et täna tuntakse ja tunnustatakse Eestit maailmas hariduse-, majanduse-, tehnika- ja teadusvaldkondades. „Infotehnoloogia arendamises oleme kindlasti maailmas esimeste hulgas. Me võime olla uhked oma sportlaste, muusikute, kunstnike saavutuste üle, kuna on saadud maailmas tunnustust väga kõrgetel tasanditel ja neid on peetud hinnaliste autasude väärilisteks. Eesti riigi ja inimeste saavutusi tuuakse suurematele riikidele eeskujuks ning meie juurde tahetakse õppima tulla.“
Aga ometigi on Tahker märganud tänaste noorte vähest huvi oma riigi käekäigu vastu. „Liialt sageli kuulen soovi asuda elama välismaale, kus eeldatavasti ootavad ees paremad elutingimused, aga kas ikka ootavad ..... ja kui sageli me mõtleme, et iga lahkunud eestlasega jääb jälle üks inimene vähemaks kes eesti keelt kõneleb, ja meie kultuuri või riiki arendab.“
Koolijuhi sõnul võiksime aastapäeva eel endalt küsida mida olen teinud ja mida ma veel teha saaksin oma riigi edu heaks ning selleks, et meie kõigi unistuste Eesti ja tegelik Eesti muutuksid aina sarnasemaks? „Sest milline on meie kodu ja homne Eesti, on meie endi, eelkõige aga teie – tänaste noorte inimeste, teha. Need teod ei pea olema suured või kõigile inimestele nähtavad - olulised on armastus oma riigi ja huvi selle säilimise ja arendamise vastu, käitumine vastutustundliku ja hooliva riigi kodanikuna. Teie ülesanne täna, head õpilased, on eelkõige vastavalt oma võimetele õppimine, panustamine isiklikku arengusse ning omandatud teadmiste ja kogemuste rakendamine oma riigi hüvanguks. Sest see ongi aluseks tugeva ja arenenud Eesti riigi säilimisele.“
Iseolemise väes
Trivimi Velliste osundas vajadusele mõtiskleda oluliste asjade üle kõigil, kes täna sellesse pühakotta kogunesid. „Oleme siin selleks, et luua sidet sellega, mis kunagi olnud, mis on praegu ja mis saabub tulevikus. Nagu katedraali või pühakoda ehitatakse kivi kivi haaval, nõnda valmib meie ühiskond, kus me elame, ühe inimese kaupa. Iga üksik inimene on tähtis. Kui unustame iga üksiku, haihtub kogu tervik,“ sõnas Velliste ja jätkas teadmisega, et kõik olevused siinses ilmas püüdlevad valguse ja vabaduse poole – olgu jutt linnust puuoksal või inimlapsest hällis. Igaüks tahab oma elu ise määrata niipalju kui tema võimuses. See tõde ei kehti mitte ainult üksikute olevuste kohta, vaid kehtib tervete rahvaste kohta – olgu nad suured või väikesed.
Ka Velliste nimetas Eesti väiksust, aga nentis tõsiasja, et meist väiksemaid on veelgi rohkem. „Ajalugu on nii kulgenud, et oma riiki ei õnnestunud meil luua muistsel ajal. Jäime teiste lükata-tõugata. See ei tähenda, et meie esiisadel puudus terane mõtlemisvõime.“ Ja Velliste jutustas, et niipea kui ajalugu ust praotades võimalust pakkus, olid meie esiisad varmad tegutsema kiiresti ning otsustavalt, eeskätt just Pärnus – Eesti riigi sünnilinnas.
„Seljataha oli jäänud suur Euroopa sõda, mis jõudis lõunanaabrite maile Riia linna. Sõda oli välja kurnanud kolm ilmariiki: Austria-Ungari, Saksamaa ja Venemaa. Meie jäime kahe viimatinimetatu vahele otsekui alasi ja haamri vahele.“ Ajalugu hästi tundvalt rääkis ta keisririikide äärmisest kurnatusest, mis tekitas Kesk-Euroopas kokkuvarisemise ja siinkandis geopoliitilise tühimiku. 96 aastat tagasi täitsid meie esiisad selle tühimiku eesti rahva iseolemise tahte ja väega. „Elutarkadele eesti taatidele võis unistus Eesti riigist tunduda muidugi suure liialdusena, eluvõõra mõttena, täitumata soovina. Aga mõnikord muutub aeg väga kiiresti ja ilmvõimatu osutub ühtäkki võimalikuks!“
Iseseisvuse manifest loeti ette juba 23. veebruaril Endla teatri rõdult ja mitte kusagil mujal ei tehtud seda sinimustvalgete lippude lehvides nõnda pidulikult. „Seetõttu on manifesti esmaettelugeja, legendaarse Maapäeva saadiku Hugo Kuusneri nimi kirjutatud kuldtähtedega igavesest ajast igavesti Eesti Ajaloo Raamatusse.“ Riigi väljakuulutamisele järgnes kohe keiserliku Saksamaa okupatsioon. Sakslased ei tahtnud uuest riigist midagi teada. Neid huvitas üksnes Speck und Eier! Talust talusse käies nõuti pekki ja mune, sest saksa sõduritel oli kõht tühi. Õnneks varises juba sügisel keisririik kokku.
„Nüüd oli meie meeste kord võtta võim tegelikult enda kätte ja – esimest korda ajaloos – hakata oma riiki ise valitsema. Ent oh häda! Ka meist idapool oli suur korralagedus! Seal oli mäss võitnud juba aasta varem. Ja seal oli muidugi veel suurem nälg. Nõnda siis oli ootuspärane, et Petrogradi komissarid eesotsas Lev Trotskiga astusid oma sõdurite ette, osutasid sõrmega läände ja hüüdsid: „Seal on süüa! Lähme!““
Selliselt kirjeldatud eelloo järel algaski Eesti Vabadussõda. „Siit maakonnast võrsunud ja Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis õppinud Konstantin Päts oli asunud Eesti ajutise valitsuse etteotsa. Valitsus oli esialgu kõhklev – mida suudetakse suure Venemaa vastu! Siis aga raksatas peaminister Päts rusika vastu lauda ja hüüdis: „Hakkame vastu!“ See rusikaraksatus võis tagantjärele vaates otsustada eesti rahva saatuse väga pikaks ajaks. Kui me poleks Vabadussõda sõdinud, oleksime saanud kohe verise Nõukogude Venemaa osaks. Teades, mis seal tol ajal ja järgnevatel aastatel juhtus, olnuks meil vähe lootust rahvana püsima jääda.“
Vabadussõda kroonis Tartu rahuleping. Velliste hinnangul poleks me ilma ohvrimeelse, ent võiduka sõjata täna peremeesrahvas omal maal. Eestlased poleks sel juhul riigirahvas, vaid vähemusrahvus ühes teises riigis. „Jaan Poska kirjutas 2. veebruaril 1920 Tartus alla hiilgavale rahulepingule. Ent see oli tal võimalik üksnes seetõttu, et Jaan Poska seljataga seisis kindral Johan Laidoner saja tuhande Eesti mõõga ja täägiga.“
Teadmiseks noist aegadest ja mälestuseks tänasest päevast kinkis Velliste Pärnu Vanalinna Põhikoolile raamatu „Iseolemise vägi“.
Velliste armastab sageli oma esinemisi lõpetada Ameerika Ühendriikide 35. presidendi John Fitzgerald Kennedy sõnade parafraseeringuga: „Ärge küsige, mida saab kodumaa teie jaoks teha. Küsige, mida saate teie teha Eesti jaoks!“
Kõneleja lõpetas mõttega, mis haakus hästi Vanalinna kooli direktori sõnavõtuga: „Kui kõik Eesti noored õpiksid nii küsima, siis – uskuge! – Eesti muutub väga ilusaks. Ja mitte keegi teist ei taha sellise Eesti tolmu oma jalgadelt pühkida.“
Teie oletegi see uus maailm
Piduliku aktuse kontsertosas esines Rein Vendla põhikooli õpilastest koosnev orkester, kus mängivad noored kaheksandatest ja üheksandatest klassidest, üks mängija ka gümnaasiumi astmest.
Hakatuseks mängiti tšehhi helilooja Antonín Dvořák'i populaarsematest töödest tuntuimat üheksandat sümfooniat "Uuest Maailmast". Vendla ütles lugu kommenteerides õpilastele, et nemad just ongi see uus maailm. Järgmisena kõlas Jacob de Haan'i ilus romantiline lugu, mida Vendla nimetab rahuks siin maa peal. Head meelolu tekitas ka Kustas Kikerpuu „See rõõm on elust endast“.
Vanalinna kool on valitud osalema Kaitseväe paraadil
Aktuse lõppedes kutsus Madis Somelar koolinoori osalema 23. veebruari päeva teisel poolel rongkäigus Vabadussõjas langenute monumendi juurest kesklinna Eesti Vabariigi väljakuulutamise mälestusmärgi ette, kus loetakse traditsiooniliselt taaskordselt ette Eesti iseseisvuse manifesti. Pärnu Vanalinna Põhikool kuulub nende Pärnumaa üldhariduskoolide hulka, kellel on Eesti Lipu Seltsi poolt kingitud tunnustusena isamaalise kasvatuse eest 10 suurt kandelippu. Nendega minnakse rongkäiku 23. veebruaril ja oma lippe kasutades osaletakse ka järgmisel päeval toimuval Kaitseväe paraadil koos 7 teise Pärnumaa kooli ning mitmete noorte organisatsioonidega.
Samal teemal:
