Alla Jukš-Meos on unistanud Pärnusse loodavast pitsismuuseumist või -keskusest, kus tema kogutud hinnalised  esemed võiksi olla kõigile huvilistele näha

„Planeedi Rekordite Raamatusse“ kantud Alla Jukš-Meose pitsikollektsioon „Ermitaaž – Vanaema Veimevakk“ pälvis hiljuti maailma ainulaadses Kiskunhala nõelpitsimuuseumis toimunud 13. rahvusvahelisel pitsifestivalil eriliselt keskset tähelepanu.

Rahvusvahelise pitsifestivalitoimumise paigas Kiskunhalas

Kiskunhalas tutvuti Alla Meose erakordse kollektsiooniga

Tänavu 110. juubeliaastat tähistav Kiskunhala nõelpitsimuuseum asub Ungari lõunaosas. Suuruselt umbes Pärnuga võrreldav linn Kiskunhala on üle ilma tuntuks saanud pitsikeskusena, kus käesoleval aastal korraldati ajavahemikul 20. aprillist kuni 6. maini järjekorras juba 13. rahvusvahelist pitsifestivali. Pitsimaja direktor Zsuzsanna Kiliti kutsus sellele sündmusele aukülalisena oma kollektsiooni esitlema pärnaka Alla Meose, kes viis rahvusvahelisele pitsifestivalile umbes paarsada õhulist näputööd. Näitus oli avatud kuni 15. maini. Üldse on tema kogus peale paljude ära kinkimiste muuseumidele veel ca 1500 pitsi 22-st erinevast riigist. Meose külastus kujunes tähtsündmuseks mõlemale osapoolele. Ühest küljest oli tema sealviibimine tunnustus muuseumi tegevusele ja teisalt tähistas pitsikuninganna sellega tipptasemel Guinessi rekordi vääriliseks arvatud kogu 20. aastaseks saamist. Välja sõideti 16. aprillil ja festivalilt lahkuti 23. aprillil.

Saagu siinkohal meenutuseks uuesti nimetatud Meose pitsikollektsiooni tunnustuse ametlik tekst: “Venekeelse Guinnessi rekordite raamatu kirjastuse täievoliline esindus, planeedi rekordite registreerimise Vene komitee ja rahvusvaheline rekordiomanike klubi Interstrong pidasid 21. 11. 2001 pitsikollektsiooni “Vanaema veimevakk” unikaalseks. Kollektsionäär Alla Jukš-Meos tunnistati planeedi laureaadi nimetuse vääriliseks. See saavutus on kantud planeedi rekordite raamatusse.” Tunnustuse omistamise ajal sisaldas “Vanaema veimevakk” 22 riigi 1200 pitseset 26 tehnikas ja 1160 erineva mustriga.

Alli Mitt on Meose abilisena asendamatu

Reisi, eksponaatide väljapanekut ja kogu korralduslikku poolt aitas ette valmistada nii Pärnus kui ka festivali päevadel Ungaris näidiste asjatundja kalligraaf Alli Mitt. Ta on pitsikollektsiooni loomisest alates olnud näituste üles seadmisel Meose paremaks käeks. Meose jutust selgus, et just Alli erakordselt hea maitsevalik ja stiilitunnetus on need olulised asjad, ilma milleta oleks raske nõudliku vaataja ette häbenemata astuda. Aga rahvusvahelisel festivalil tuligi just arvestada enamikus nende külastajatega, kelle maitsetunnetus ja üldine kunstiline arusaam pitsidest on keskmisest märgatavalt kõrgem.

Pärnu linnapea toetus

Selleks, et külastus üldse teoks sai, on Meos tänulik mitmetele toetajatele. Pärnu Linnavalitsus tegi reservfondist eraldise MTÜ Pärnu ja Pärnumaa Slaavi Kultuuriühingule, millega toetati osaliselt „Ermitaaž – vanaema veimevakk“ väljapanekut Kiskunhalas. Arvestatav kulutus tuli teha pitsikollektsiooni tutvustavale vihikule, mille tagakaanelt leiab väikese tutvustuse ka Pärnust. Oma õla pani alla samuti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp, firma Mark & Partnerid ja Narvas tegutsev Eesti Pitsi Gild, mida juhatab Olga Kublitskaja. Veel soovib Meos nimeliselt tänada ka Pärnu linnapead Toomas Kivimägi, kes ise kommenteerib Kiskunhala külastust sõnadega: „See oli meie jaoks suurepärane võimalus tutvustada nii kunsti kui Pärnu linna. Meie tuntud ja tunnustatud inimesed on parimad saadikud kodulinna esindamiseks Euroopas maailma rahvaste kohtumispaikades.“ Kivimägi andis kaasa Pärnu albumi koos tervitusaadressiga, mille Meos rahvusvahelise pitsifestivali avasündmusel pidulikult Kiskunhala linnapeale üle andis.

Kiskunhala korraldusega jäädi väga rahule

„Korraldajad arvestasid kõigi meie erisoovidega ja väljapanekute jaoks eraldati suur saal, mis on umbkaudu võrreldav Endla teatri kohviku pinnaga. Sellest rohkem kui pool saali põrandat jäeti „vanaema veimevaka“ sisu jaoks. Saime kasutada täiesti uusi stende, need olid kaetud punase sametist kangaga. Sellele lisaks riiulitega klaasist vitriinid. Palusime ka vanaaegset mööblit, mille taustal ilmestuksid pitsid parimal moel,“ rääkis Meos heast kohapealsest ettevalmistusest, millega neid vastu võeti. Talle valmistas üllatust kui täpselt arvestati isegi mannekeeni mõõtudega, mida nad olid soovinud, rääkimata kõigist muudest vajalikest tarvikutest. „Olen varemgi mitmel pool mujal näitustel osalenud, Soomes, Venemaal, ka Ungaris, aga selliseid tingimusi nagu nüüd Kiskunhalas, pole kordagi enne olnud.“ Alli Mitt täiendab sealset muuseumis nähtut sõnadega elegants, mõõdukus, peenetundelisus, mis olid kõik omavahel hästi harmoneeruvas koosluses.

„Olime Alliga õnnelikud, et saime festivalil esindada Eestit ja kodulinna Pärnut täiesti uue kandi pealt,“ rõõmustab Meos, kes siiski ei varja oma väikest pettumust sellest, et tegelikult pole ajakirjandus erilist tähelepanu pööranud Kiskunhalas toimunud suursündmusele, milles just Pärnu oli erilisel viisil esindatud. Siiski ta püüab mõista suhtumise tagamaad, sest eestlastel puudub suurem ajalooline pitsikultuuri traditsioon kui välja arvata setudele iseloomulik pärimus pitside tegemisest. Näiteks ollakse praegu taastamas setude niplipitsi. Väga kaunis ja huvitav on muidugi setude näppude vahel valmiv värviline heegelpits. Siiski on nüüdseks kootud ja heegeldatud pitsid levinud enamvähem kõikjale üle Eesti.

Ungaris on võrreldes Eestiga suhtumine pitsikunsti sügavam

Festivali avamisele kogunes üle tuhande inimese üle maailma kuni Jaapanini välja, kõnelemata lähemalt tulijatest peale Ungari enda veel Austriast, Horvaatiast, Belgiast, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja mujalt. Sõnavõttudega esinesid avapäeval Kiskunhala pitsikeskuse president László Varnoi, linnapea Istvan Djuvoi ja mitmed teised ametlikud esindajad. Peakorraldaja oli Mirko Varouts, kellele omistati Narvas 2009. aastal rahvusvahelise žürii otsusel pitsikuduja aunimetuse ja sellega kaasneva “Ermitaaž - Vanaema veimevakk” kuldse ordeni, mille asutajaks on olnud Alla Jukš-Meos. Mirko Varouts on Horvaatias Lepoglava linnas asuva pitsikeskuse direktor. Festivali avapäeval toimus madjarimaa autorite heliloomingul põhinev kontsert, kus kõlas ka Ungari kuulus Tsardos.

„Muuseumi eksponaadid paiknevad kolmes ruumis, kus näeb sajandite vanuseid pitse ja nende meistrite pilte,“ jutustab Meos, kelle nägemuses pole tegu tardunud olekus vaatamisväärsustega, vaid elava organismiga, mis suudab liigutada tundemeeli, mõista inimeste mõtteid ja kultuuri seal kus elatakse. Üldse teatakse ümmarguselt 60 pitsi tegemise võimalust kuid kõiki neid tehnikaid valdab kõigest kümmekond inimest. Muuseumi hoones asub ka pitsi valmistamise kool. Muuseumisse tullakse perekondadega ja noored võtavad meelsasti seda kunsti omaks. Meost hämmastab Kiskunhalas nähtud meeste osavõtlikkus, millega pitsitehnika kunsti süvenetakse. Samal ajal on see Eestis rohkem naiste huvi.

Meose eksponaadid näituse tähelepanu keskmes

„Meie näitust vaadati suure tähelepanuga juba üksnes seepärast, et olime ainsana nii arvukate näidistega kohale tulnud. Rohkeid küsimusi esitati seinast seina ja paljud neist olid ka väga asjatundlikud teemale lähenemised,“ andis Meos edasi vahetuid muljeid kogetust. Festivali korraldajad olid hoolitsenud ka eeskujuliku tõlke olemasolu eest, et keegi ei jääks keelebarjääri tõttu mõnest teadasaamisest ilma. „Üks Jaapani neiu astus juurde ja ütles, teate teil on siin nagu pitsi loome instituut, kuna vastupidiselt teistele näeb korraga kõige erinevamaid tehnikaid,“ kirjeldab Meos külastaja huvi tema

kollektsiooni vastu. Suurele erinevate tehnikate hulgale osundas ka sealse keskuse president Varnoi. „Pitsidest võib rääkida lõputult: kunstilisest väärtusest, ajaloost, kultuurilisest keskkonnast, milles neid on loodud, samuti erinevatest tehnilise teostuse võtetest. Palju küsimusi esitati ka pitsidesse peidetud sümbolite kohta, mis ongi parajasti mul uurimustööna põhjalikult käsile võetud,“ meenutab Meos mõttevahetusi, millest pidi pidevalt külastajatega vestma. Meos nimetab, et pitside tundma õppimisel on oma teadmisi omal ajal talle jaganud, suunanud ja õpetanud kunagise Pärnu III Keskkooli (praegu Vene Gümnaasium) õpetaja Kalabugina Natalja.

„Näitusel tuli vastata ka isiklikult mind puudutavatele küsimustele, mis hõlmasid perekondlikke traditsioone rahvuslikus pitsitehnikas läbi mitme põlvkonna. Minu vanaema oli poolakas ja vanaisa lätlane, isa aga venelane, ema valgevene verd ja minu abikaasa hoopis eestlane. Nõnda asetsen ka ise sarnaselt pitsesemete paljususele erinevate kultuuride keskmes,“ selgitab Meos hästi mõistetavalt kunsti siduvust erinevate rahvaste ja kultuuride vahel.

Meos kõneleb heldinult oma vanaemast, kellelt on pärinud hoolsuse ja täpsuse kõigi ettevõetud tööde puhul, samuti suutlikkuse alustatu alati lõpetada. Seda oskust peab ta isegi olulisemaks varanduseks kui rautatud kaalukas kirstus säilitatud kõikvõimalikke pitstöid. Tütarlaps mitte ainult ei istunud vanaema jalge ees kauneid vesteid kuulates, vaid õppis tema kõrval ka ise mitmesuguse käsitöö tarvis kunstipäraselt nõela kasutama.

Sümbolid pitsitehnikas

Käsitöises kunstis puudub üldjuhul pahatahtlikkus ja seepärast soovib Meos juhinduda Leonardo da Vinci mõttest, et Päikese poole kiigates jäävad vaatajal varjud nägemata. Ta oskab lugeda pitsidesse pistetud kujundite sõnumeid. Endistel aegadel läkitati valitsejatele peidetud sõnumeid ka pitskirjas. „Kunagi sain healt sõbrannalt kaunite pilvede, kiriku ja kolme majakesega pitsliniku. Teadsin, et pilved tähistavad majja saabuvaid inimesi, kes tulid rahu sooviga,“ jutustab Meos pitsidesse pistetud saladustest. Meosele kingiti pitsi ka Kiskunhalas. Näiteks horvaat Vesnica Ježek kinkis viinamarjadega pitsi, mis sümboliseerib õnnistust. Meos ise viis pitsimaja direktor Zsuzsanna Kiliti’le kingituseks kaks Küprose pitsitehnikas linikut.

Muide sümbolitest kõneldes osundas ta pitsikeskuse logole, milleks on kolm risti asetsevat kala sümboliseerimaks vees vallanduvat väge. Ammune mitmetähenduslik märk väljendas algselt kreeklaste arusaama inimese sünnist veest ja õhust. Sellest ka kreeka keelne sõna αμφίβιο (amfib). „Pitsifestivalil osalemine ja näituse korraldamine Kiskunhalas oli minu 20-aastase pitsidega tegelemise aja jooksul nüüd kõige tõsisem ja vastutusrikkam väljakutse, mille hea kordamineku üle on tagantjärele sügavalt meeldiv tunne,“ ütleb rahuolevana Pärnu pitsikuninganna.

Järgmisena Narvas

Järgmisena soovib Meos augustis esitleda vanaema veimevakka Narva elanikele. Augustisse on kavandatud näitus, mida aitab korraldada Olga Kublitskaja, kes juhib nii MTÜ Narva klubi käsitööd kui ka MTÜ Eesti Pitsi Gildi. Varem on Meos oma kogu 20 aasta vanuseks saamist tähistanud näitustega Endlas, Paikuse Põhikoolis ja Pärnu Eakate Avahooldekeskuses. Viimases kohas pidas ta ka ulatuslikuma loengu pitstehnikatest, pitsi levikust ja selle sümboolika mõistetest.

*

Kiskunhalas tehtud fotod kuuluvad Meose erakogusse

Samal teemal: