Konstantin Pätsi kalmule kogunes sadakond inimest

Kloostrimetsa muinsuskaitseklubi ja Tallinna Botaanikaaed püstitasid 30. juulil 1989 president Konstantin Pätsi kunagise kodutalu õuele mälestuskivi, kus juba veerandsajandi jooksul samal kuupäeval kogunetakse austama riigi esimest valitsusjuhti ja esimest presidenti.

Kaitseliidu peakaplan ülempreester Aleksander Sarapik

See on kuupäev, kui Konstantin Päts küüditati 1940. aastal koos perega Kloostrimetsa talust Venemaale. Tavaks saanud kombel koguneti ka kolmapäeval esmalt Metsakalmistul puhkava riigipea hauale, kus auvalvesse üles rivistatult seisid oma värvides korporatsiooni Fraternitas Estica noored. Hingepalve pidas Kaitseliidu peakaplan ülempreester Aleksander Sarapik. Vaimuliku talituse järel esines päevakohase kõnega toonane Botaanikaaia direktor Andres Tarand.

Kaks veendumust

De mortuis nil, nisi bene, surnutest räägitakse ainult head,“ ütles Tarand sõnavõtu sissejuhatuseks. Kuid leidis päris ilusas reeglis erandeid, mille kutsuvad esile poliitikud, varem ka kuningad, väe- ja muud pealikud. Nende tegusid kaaluvad pärast surma ajaloolased, kes leiavad head ja halba, mis omakorda ei pruugigi osutuda lõplikuks tõeks. „Heal juhul on see liikumine tõesema poole ja peabki nii olema, muidu jõuaksime suure naabri presidendi maksiimi juurde. Ta on korduvalt hukka mõistnud „ajaloo ümberkirjutamise“. See tähendab omakorda, et kui ajalugu kord juba on võltsitud, siis see peakski võltsituks jääma. See nõuab meilt suhtumist, et kuitahes teravaks ajaloolaste vaidlused vahel ka ei läheks ja meie arvamusi ja eelarvamusi ei puudutaks, peab ühiskond tagama ajaloolastele töörahu. Küllap siis ka terad sõkaldest eraldatakse,“ arutles Tarand, kes ilma üksikasjadesse sekkumata väljendas Pätsi puhul kahte veendumust.

„Esiteks valitses Päts Eestit üle poole esimese iseseisvuse ajast, mis andis talle kindlasti kõige teenekama tegelase tiitli iseseisva Eesti ajaloos, kuid jättis ta vastakuti ka samavõrd suure vastutusega.“ Teisena leidis Tarand, et kõige enam kritiseeritud sammud II maailmasõja alguses on põhjendatud üksnes Eesti au ja ilu seisukohalt. „Kuid mistahes muud lahendused poleks suutnud Eestit tollases geopoliitilises seisus sõjast kõrvale hoida ning kõik hinnangud ohvrite arvu ja sõjakahjude suuruse kohta, millega väga palju tegeleti nii siin- kui sealpool Läänemerd, jäävadki spekulatsioonideks, kuna realiseerus nagu ikka, ainult üks variant,“ mõtiskles Tarand.

Metsakalmistu männid meenutavad loodusliku sakraalhoone taevasse tõusvaid sambaid

Veel rääkis Tarand, et tal puuduvad täpsed teadmised Pätsi osast Metsakalmistu rajamisest eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel. Side võis olla Konstantini venna hilisema riigiparkide direkotori kaudu. „Mis päris kindel, oma matmispaiga valis Päts ise, valis oma talu väravasse ja lõpuks ka ise siia jõudis.“ Tarand usub, et Metsakalmistu ja Pätside perekonna kalmu valikul on tegemist ühe suurima õnnestumisega esimese iseseisvuse päevilt. „Matmispaik asub loomulikus ja looduslikus asukohas, kus veel Pirita kloostri rajamise (1407-1436) ajal liivaluited liikusid, kuid iseseisvuse sünni ajaks valitses juba männimets. Kui metsatüüpides otsida midagi sakraalset, siis pole paremat täiskasvanud männikust.“ Ta soovitas heita männikus selili ja silmitseda taevasse tõusvaid sambaid ning sinist taevast latvade vahel. „Kolm põlvkonda tagasi taibati selliselt asukohta vaadelda. Kui olete reisidel külastanud katoliiklike maade kalmistuid, siis teate, et nende perekondlikud mausoleumid peavad põlistama pigem maapealset jõukust kui igavest rahu. Ma ei too teisi näiteid teistelt rahvastelt, kuid kinnitan, et Metsakalmistu on maailma parim.“

Kuulus või tunnustatud?

„Ma ei räägi seda kõike kogemata, vaid ikka seoses Pätsiga. Praegu seisame mitte ainult Pätsi haua ümber, vaid ka paigas, mis kivisse raiutud sildil kannab nime „Kuulsuste küngas“. Sellest sildist sagedane möödumine ärritab mind parasjagu. Te teate, et sõna „kuulsus“ käib paaris sõnaga „kurikuulus“, mis näiteks venekeelsete vastetena on „CЛABA“ ja „ДУPHAЯ CЛABA“. Me tahame rääkida ehk tuntusest ja selles pole midagi taunitavat, kui inimene saavutab seda oma tööga. Nii muutub tuntus tunnustamiseks. Tunnustus ühendab kõiki selle kalmistu osakondi ja ei vastanda kedagi seisuslikult, nagu kuulsus,“ selgitas Tarand ja pidas Eesti ühiskonna seisusteta ajalugu väga heaks demokraatia aluseks. „Ka see on eesmärk, mida võime edaspidigi õppida eelmise sajandi kolmekümnendatest aegadest. Inimesesse kui imetajate klassi esindajasse on istutatud tahe hierarhiate moodustamiseks. Kirjandusklassikast on tuntud hea näide: „Kord Päitsik puskis Punikut. Kes teab, mis tulu sellest saada ihkas?“. Demokraatia on vahend nende hierarhiate hillitsemiseks,“ kinnitas Tarand ja lõpetas oma sõnavõtu kõrgete looduslike sammaste keskel leplikumal toonil
Betti Alveri sõnadega „et me suuri surnuid ei kamanda keegi”.

Ühislaulmised

Kalmistult mindi ühises jalutuskäigus Pätside koduõuel asuva mälestuskivi juurde. Külalisi rõõmustasid oma kohalviibimisega Konstantin Pätsi viienda põlvkonna noorimad järglased Katariina, Margareta ja Kaarel. Kivi ette asetati küünlaid ja lilli, kuulati sõnavõtte ja Alibi Duo esinemist. Pätside kodumaakonnast Pärnumaalt on Tõstamaa ansambel varemgi selle mälestuskivi juurde laulma tulnud.

Õnnela Lees ja Alan Beck on muusikutena erinevates koosseisudes ja ka solistidena tegutsenud kogu elu, aga selles ansamblis viimased 9 aastat. Nende esinemiskava on mitmekesine, alustades kõige kuldsematest tantsulugudest läbi aastakümnete. Stiililt pakutakse igaühele midagi: blues, rock, jazz, klassikaline ja rahvalik muusika. Eile õhtul lauldi Alani soolokitarri saatel igihaljaid palasid nii Konstantin Pätsi ajastust kui ka tänaste eakamate inimeste mälestustest. Mõned korrad võeti võimendus maha ja Õnnela palus rahvast ühislaulmisele. Kaarel, kes alguses jälgis õuel toimuvat ja kuulas laule vaarvanaisa eluhoone ülemise korruse aknast, tuli ka hiljem ise õuele. Õnnela küsimusele laulude meeldimise kohta vastas Kaarel, et kõik kuuldud lood olid talle tundmatud, aga meloodia poolest ilusad.

Trivimi Velliste: muide, ma arvan...

Alljärgnevalt on esitatud MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi juhatuse esimehe Trivimi Velliste peaesinemine Pätside kodutalus täies mahus.

Head kokkutulnud!

Me oleme täna siin ajaloo tõttu. Ajalugu koosneb tegudest ja tegevustest, mida võib liigitada meeldivateks ja ebameeldivateks. Üks meeldivamaid tegevusi on teadupoolest unistamine. Eesti rahval oli XIX sajandi teisel poolel ja XX alguses üks suur unistaja, kelle nimi oli Juhan Liiv. Tema unistus oli: „Aga ükskord on Eesti riik!“ Tookord muidugi, arusaadavalt, liigitasid elutargad eesti talutaadid sellise nägemuse eluvõõraks. Ent järsku, üleöö, tekkis maailmas täiesti uus olukord. Tekkis selline geopoliitiline tühimik, mida mitte keegi ei osanud ette näha. Arvati, et Romanovite dünastia jääb igavesti kestma. Eesti talupojad olid põlvest põlve harjunud sellise arusaamaga.

Aga nüüd juhtus nii, et seda, millest oli unistanud Juhan Liiv, oli äkki võimalik hakata ellu viima. Selleks tuli kasutada avanenud võimaluste akent, mida kunagi ei pakuta liiga pikaks ajaks. Selleks tuli valmis olla ja tegutseda kiiresti. Selle võimaluste akna avas suur ilmasõda, mis puhkes just neil päevil täpselt sada aastat tagasi. Kaks meid otseselt mõjutanud ilmariiki – Vene ja Saksa keisririik – varisesid kokku.

Täna viibime talus, mille hilisem peremees mõistis kiiresti, mis on tulekul. Ta oli 44-aastane, kui kuulutas välja riigi, milles me täna elame. Esimese maailmasõja rinnetel langes ühtekokku 10 tuhat eestlast. Mõeldes meie kirikaedades ja kihelkonnakalmistutel asuvatele Vabadussõja ausammastele, mida on saja ümber, siis nende ühel küljel on Vabadussõjas langenute nimed ja samba vastasküljel ilmasõjas langenute nimekiri. Peaaegu kõigis kihelkondades on ilmasõjas langenute nimekiri palju pikem. Seega Vabadussõjas langes meie mehi palju vähem. Sellest hoolimata on ilmasõda jäänud meie ajalooteadvusse mitte nii väga sünge peatükina. Põhjuseks on just nimelt see, et ilmasõda võimaldas Eesti riigi sünni, et saaksime olla peremeesrahvas omal maal.

Sellesama suure sõjaga seoses on viimastel päevadel kirjutatud lehtedes, et ilmasõda tegi lõpu 700 aastat siin maal valitsenud saksakeelse ülemkihi võimule. Me ei ole seda endale palju teadvustanud. Me teame küll, et XIX sajandi lõpul, venestamise ajal suruti baltisakslasi ja saksakeelsust kõrvale. Peterburis ja Moskvas tegutsesid käremeelsed panslavistid. Nende olemasolu toetas Carl Robert Jakobsoni tegevust.

Siiski oli XIX sajandi lõpu venestuspoliitika baltlaste jaoks tühiasi selle kõrval, mida tekitas esimene ilmasõda, kui sakslased lükati tõepoolest kõrvale. See oli üks olulisi tegureid, mis lõi eeltingimusi, et meil sobival hetkel oleks võimalik oma riik välja kuulutada.

Head president Pätsi mälestuse austajad!

Kõik, mis on seotud esimese ilmasõjaga ja Konstantin Pätsiga sellel ajal ning järel, on võrdlemisi selge ja lihtne. Meil ei ole siin millegi üle väga pikalt arutleda. Hoopis keerulisem on lugu, nagu me kõik teame, seoses Teise maailmasõjaga. Ma olen täiesti nõus tänase peakõneleja Andres Tarandiga – de mortuis nil, nisi bene. Surnuist ei räägita halvasti. Ka Marie Under on kunagi hüüdnud: jätke rahule meie suured surnud!

Tõepoolest, juba vanad kreeklased ja roomlased pidasid õigeks surnutest halvasti mitte rääkida. Nood ei saa ennast ise kaitsta. Samas on ka tõsi, et Napoleoni üle tuleb veel vaielda. Hitleri üle, Stalini üle samuti. Kes saab takistada nende üle rääkimast? Soomlased vaidlevad Mannerheimi üle, samamoodi Kekkoneni üle. Küllap jääme ka meie veel mõneks ajaks, taoti teravaltki, mõtteid vahetama teisele maailmasõjale eelnenu ja sõja-aastate üle.

Head Kloostrimetsa-päevalised!

Tänavu 12. märtsil möödus 80 aastat Konstantin Pätsi viimasest võimuletulekust, mida mõned on nimetanud „vaikiva ajastu“ alguseks. Olen sel teemal pikemalt kirjutanud Postimehe lisas AK (29.03.2014) ja siinsegi auditooriumi ees sõna võtnud, mistõttu ei hakka täna ennast kordama. Rõhutan vaid üht: ajalugu ei ole mõistlik kujutada mustvalgetes värvides, märgata tasub ka vahetoone.

Ja veel – me ei tohi kunagi ära unustada, et see, mis leidis aset 12. märtsil 1934, toimus kehtiva Põhiseaduse raamides. Selle Põhiseaduse sünni eest olid hoolitsenud vabadussõjalased. Nende eelseisev võimuletulek ei kuulutanud Eestile mitte midagi head – isegi kui neil mingil hetkel oli suur rahva toetus. Rahva meel on teadagi muutlik. On lubamatult lihtsameelne kasutada president Pätsi ja kindral Laidoneri suhtes NLKP lektorite kõnepruuki, unustades, et oma sõnavara selles küsimuses olid nood laenanud vapsidelt.

Aga see ei ole täna kõige tähtsam teema. Kõige tähtsam on meie rahvale nüüd ja veel mõnda aega tulevikuski see, mis toimus 1939. ja 1940. ning sellele järgnenud aastatel. Nende aastate mõju on endiselt traumeeriv ja see trauma on sügav. Ei ole lihtne mõtteid vahetada, kui jutt on valus. Ei ole lihtne saavutada, et osapooled üldse kuulaksid teineteist lõpuni.

Rääkides 1939. aasta suvest ja sügisest, siis mina olen alati eelistanud võrrelda olukorda, mis tekkis 23. augustil, kosmiliste kehade kokkupõrkega. Kui kaks väga suure massiga keha liiguvad teineteisele vastu väga suure kiirusega, siis väikestel kehadel seal kahe vahel on ju ka mingisugused võimalused. Keegi ei saa ütelda, et neil pole üldse mitte mingisuguseid võimalusi. Aga me peame siiski nägema asju õiges proportsioonis ja hindama olukordi realistlikult.

Väga sageli unustatakse ära, et septembri viimastel päevadel 1939, kui Kremlist esitati meile ultimaatum, oli just kokku varisenud Euroopa suurriik Poola, mis oli täiesti ettenägematu ja uskumatu. Meil armastatakse rääkida, et oli sangarlik Talvesõda. Aga sangarlikust Talvesõjast ei osatud siis veel undki näha. Uhke on mõtelda nüüd meie suurepärases tagantjärele tarkuses, et pärast Poola kokkuvarisemist tõstab Eesti üksinda oma mõõga olukorras, kus isegi Läti, kellega meil oli sõjalise liidu leping, tegelik toetus oli küsitav. Läti oli siis ainuke teoreetiline liitlane, kellega oleksime saanud koos Punaarmee vastu sõdida.

Soome Vabariik oli meile ammu mõista andnud, et nemad jäävad sellest sõjast kõrvale ja kahjuks ei saa Eesti enam arvestada abiga, nagu see oli olnud Vabadussõjas. Seda teadsime meie ja ka soomlased väga hästi. Soome poliitiline eliit oli üsna kindel, et neid ei rünnata, et nemad jäävad sõjast kõrvale täpselt samamoodi nagu Rootsi. See oli nende paradigma, arusaam, diplomaatiline hinnang olukorrale. Kui tõepoolest ühel päeval kukkusid Helsingile pommid, siis oli Soome poliitiline juhtkond äärmiselt üllatunud. Siis ei jäänud muidugi midagi muud üle kui sõdida. Nad sõdisid hästi! Aga ka taevased jõud olid nende poolt, sest lisaks heale võitlusvaimule oli palju selliseid tegureid, mis soosisid Soomet: kohutav pakane, erakordselt soodne Soome loodus metsade, kaljude ja suurte lumehangedega. Sellisel maastikul on tankidel palju vähem võimalusi kui lagedal väljal. Selle kõige taustal on kerge liialdus võrrelda Eesti ja Soome võimalusi sügisel 1939.

Muidugi oleksime mingi aja vastu pidanud, seda kinnitas ka ülemjuhataja kindral Laidoner. Ent missuguse hinnaga? Marssal Mannerheim tegi enne Talvesõda Soome poliitilisele juhtkonnale selgeks, et neil ei jätku jõudu üksinda sõda pidada. Mingisugune kokkulepe tuleb Nõukogude Liiduga sõlmida. Muidugi, Stalinil olid üsna jäigad nõudmised – kõik see, mis puudutas Karjala kannast, s.t. nihutada piir Leningradist oluliselt kaugemale. Peale selle Hanko poolsaar, mida nõuti ja mis polnud Helsingist kuigi kaugel. Need olid soomlastele väga ebameeldivad ettepanekud, aga kuna nad uskusid, et sõda ei tule, venitasid nad igati läbirääkimistega.

Nüüd, 74 aastat pärast riigipea küüditamist, mil oleme siinsamas, kust ta viidi, saame ikkagi küsida: kas siis, kui president Päts ja kindral Laidoner koos oma poliitiliste oponentidega nagu Jaan Tõnisson oleksid langetanud teistsuguse otsuse – hakkame igal juhul vastu, olgu või üksi – kas siis oleksime täna seda otsust kiitnud? Kas meid üldse oleks olemas, olgu kiitmas või laitmas? Kas me võime olla kindlad, et siis ei küsitaks, miks Päts ja Laidoner saatsid oma rahva, oma sõjaväe kindlasse surma? Kui esimesel päeval langenuks 500, järgmisel päeval võib-olla 700, kolmandal päeval 2000 sõjameest? Me ei saa selles kindlad olla.

Tahan öelda, et ajaloos on olukordi, kus valida on ainult väga halva ja veel halvema vahel. 1939. aasta sügisel oli meil valida erakordselt halva ja veel halvema vahel. Sellepärast arvan, et peame õppima arutlema nonde sündmuste üle tasakaalukalt ja väärikalt.

Lõpetuseks tuletan meelde, mis oli kombeks muinasaegsel Rooma poliitikul Catol. Ta lõpetas oma kõned lausega: „Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada.“ Minul on olnud kombeks viimase paari aasta jooksul lõpetada oma kõned üleskutsega: muide, ma arvan, et Eesti Vabariigi pealinnas peab olema mälestusmärk selle riigi esimesele valitsusjuhile ja esimesele presidendile!

Elle Lees otsustaks jätta selleaastase kogunemise viimaseks

Pätsi Kloostrimetsa talu kunagine teenija Helle Reeder on praegu 92-aastane ja ei saanud ise kohale tulla, aga MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi tegevjuht Elle Lees andis tema tervitused kõigile kohalviibinutele edasi. Elle Lees meenutas, kuidas veerandsajandit tagasi tekkis ühes kohvilauas mõte Pätsi taluõuele paigaldada mälestuskivi. Kivi leiti Pätsile kuuluvalt maalt. Kivi avamisel esines suur koor, mida juhatas Kuno Areng. Nüüd, kui 25 aastat on selle kivi juures kogunetud, avaldas Elle Lees arvamust, et oleks paras aeg ühe etapi lõpetamiseks. Seega jäi tema sõnul taoline sündmus Pätside koduõuel viimaseks.

Samal teemal: