Priit Neilinn: minus on kaks kolmandikku eestlast ja üks kolmandik iirlast
Kuuendat aastat Iirimaal elav ja töötav Priit Neilinn viibis nädalapäevad Eestis ja külastas eile ka TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli kuulajaid, kellega vestles Atlandi ookeani idarannikul asuva saare elust.
Priit Neilinn TÜ Pärnu kolledži raamatukogu ees
Väärikate ülikooli õpitoa Rännumees loengute juhataja Malle Erend ütles enne külalisele sõna andmist, et võõrsil turistina reisimine on alati midagi muud sellest mida kogetakse pikemat aega kohapeal elades. Erendi enda kokkupuude Iirimaaga on seni piirdunud kõige vahetumalt sellega, mida ta on saanud Nora Robertsit lugedes. Kuid ka Robertsi kirjeldatud kirjanduslikud pildikesed said eilsel kohtumisel täiendust mehelt, kes pole läinud kaks ja pool tundi kestva lennureisi kaugusele paremat elujärge või suuremat raha otsima, vaid eelkõige vastama uutele avanenud võimalustele.
„Kui paljud teist on Iirimaal käinud?“ küsis Neilinn hakatuseks. Erendi sõnul tuli kuulama 84 hinge ja neist enam kui kümnel tõusis käsi püsti. „Kellena kujutatakse harjumuspäraselt iirlasi?“ Ja kuulajad kuulsid küsimuse esitajalt vastuseks võibolla varemgi märgatud tähelepanekuid. Iiri naised on punapäised. Peredes on iive suur ja viis last pole haruldus. Lapsed on väga julged ja kõikjal kontakteeruvad. Ameerika filmikunsti üks tipploojaid John Ford (1895-1973), kodanikunimega Sean Aloysius OFeeney, on päritolult iirlane ja küllap seepärast käsitlenud mitmes oma linateoses ka esivanemate saart. Kohati võib jääda nähtu põhjal mulje iirlasest kui joodikust. Neilinn elab kümnetuhande elanikuga Goris, kus on 17 pubi ja kõik nad on rahvast täis, aga ta ei näe sealsete külastajate hulgas joodikuid. Inglased on kujutanud iiri meest labida najal seisva laisklejana, ameeriklased seevastu politseiniku või tuletõrjujana. „Iiri huumorit on raskevõitu kirjeldada, sarnaneb eesti naljade kibeduse varjundiga. Neilinn ise on olnud tunnistajaks, et töömehed kasutavad kõvasti f-tähega sõna. Iirimaa ajalugu sarnaneb mõneti Eestimaa käekäiguga. Ka Iirimaal toimus ärkamisaeg 18. sajandil. Neilegi on sissetungijate poolt peale surutud usuvahetust, millel küll usuga midagi ühist pole olnud. „Jumal on üks!“ kinnitas Neilinn, kes rääkis katoliiklaste ja iirlaste välja ajamisest oma põlistelt aladelt ning protestantlike inglaste immigratsioonist. Praegu on Iirimaa saar jaotatud poliitiliselt kahe riigi vahel. Kogu saare pindalast hõlmab 5/6 Iiri Vabariik pealinnaga Dublin, ülejäänud osa kuulub Suurbritannia koosseisu kuuluvale Põhja-Iirimaale, mille pealinn on Belfast.
„Iiri Vabariigis, kus minagi olen, elab ümmarguselt 4,5 miljonit iirlast, välismaal arvatakse olevat 15 miljoni ümber.“ 1848. aasta näljahädast kõneldes ütles Neilinn, et väljarändamise peamiseks põhjuseks ei saavat iirlaste puhul pidada majanduslikke kaalutlusi. „Nälja aastatelgi ei lahkutud kõige rohkem sealt, kus oli kõige kitsam. Iirimaadki tabas hiljutine majandussurutis 2008. aastal. Kui enne seda oli näiteks poola ja vene keel täiesti tajutav, siis masu pühkis suure osa emigrantidest minema. Eestlasi on vähe ja neid ei märka nii nagu mõnd teist rahvast, eestlased sulanduvad kõikjal väga kiiresti kohalike inimeste sekka, õpivad ära keele ja kohanevad kohapealse kultuuriga.“ Dublinis on siiski eesti pubi, kuhu kogunetakse.
Kuna iirlased ise palju liiguvad, siis võtavad nad paremini omaks ka teisi. Siiski toetavad nad eelkõige neid, kelles nähakse püsivamaid elanikke, mitte siia-sinna karglejaid. Ka Neilinn sai mitu tuhat eurot erialase õpingu toetust. Ta õpetab vaimupuudega inimesi elama. Kodakondsust saab taotleda pärast viit aastat Iirimaal elamist, varem oli aeg 7 aastat. Euroopa Liidu passiga ei näe Neilinn vajadust loobuda Eesti kodakondsusest.
Kuulajaid oleks väga huvitanud rahalised sissetulekud ja väljaminekud. Paraku valmistas Neilinn selles osas pettumuse. Ta tunnistas, et rahadest ei tea ta suurt midagi. „Minu naine on tubli majandaja, kes oskaks neile küsimustele vastata.“ Ikkagi saadi teada, et riided on oluliselt odavamad võrreldes Eestiga, teatud aegadel tehakse isegi väga suuri allahindluseid. Toidupoes erilist hinnvahet ei aduta. "Alkohol on kallim: 12-13 eurot pudel, pubis on õlu 4 euot. Poest saab Saksa õlut euroga ja Hollandi õlu maksab 1,2. Suitsud maksavad keskmiselt 10 euri. Juukselõikus pidavat samuti kallis olema, 8 eurot. Pärnus küsitakse mõnes meeste juuksuris ka 10, aga Sindis saab viiega hakkama. Kolmetoalise korteri eest makstakse ca 100 euri nädalas.“ Iiri miljonäre polevat võimalik tänavapildis aimata. Lipsu ja ülikonnaga käib mõni keskmise astme ametnik, aga suurärimees tavalistes tööriietes. Isiklikud autodki on üksnes tarbeesemed, mille välimuse eest hoolt ei kanta.
Kuuekümeviieselt saab pensionile. Miiniumpension tagatakse kümneaastase töötamisega, aga kui pole üldse töötanud, saab samuti ligilähedaselt enamvähem sama raha kätte. Miinimum palk pidavat olema üle tuhande. Küsimusele, kas miinimumtasu tähendab nädala- või kuu sissetulekut, jäi vastus saamata.
„Varem kuulsime sagedasti eestlaste Iirimaale minekust ja kalkunite rappimise tööst. Sellest on saanud legend, mida nüüd ammugi enam tegelikkuses ei ole. Iirlaste piimasaadused, ka või, on väga maitsvad. See peabki nii olema, sest loomi hoitakse aastaringselt väljas. Palju on lambaid. Rohkelt on põldudel otra kasvamas.“
„Kas teate, mis on kommuunid?“ küsis Neilinn. „Eks see sõna meile midagi kommunismiga seostub, aga muidugi päris nii see ei ole. Tõsi on vaid see, et iirlased hindavad kõrgelt igasuguseid ühistegemisi ja vabatahtlikkuse alusel töötamist.“ Seda kuuldes kadus vähimgi kahtlus kuvandist, et iirlane võiks olla hoiakult laisk, veel vähem joodik. Halvustavate stereotüüpide kujunemise põhjused on eestlastele ehk pareminigi mõistetavad, kui mõnele suurrahvale. Oleme omal nahal tundnud sõna 'fassism' kasutustki mitte selle tegeliku sisu tähenduses, vaid ikka eeskätt sisutu sõimusõnana, mis üksnes märgib sõimleja kultuursuse taset.
Iirimaast rääkides ei saa kunagi kõrvale jääda Püha Patrick, kelle sünninimi oli Maewyn. Iirimaa kaitsepühaku päeva tähistatakse 17. märtsil. Päev on kuulutatud ametlikult pühaks Iiri Vabariigis ja Põhja-Iirimaal, lisaks Labradori, Newfoundlandi ja Mointserrat' saartel. Püha Patrickut peetakse meeles eriti neis välisriikides, kus asuvad suuremad iiri kogukonnad: Suurbritannias, Kanadas, USA-s, Argentiinas, Uus-Meremaal, Austraalias. Püha Patricku päeva lähenedes korraldatakse iiri kunsti näitusi, kontserte või teisi selle kultuuriga seonduvaid sündmusi, millest viimasel ajal tuleb midagi ka Eestisse.
Neilinn rõhutas Patricku puhul just seda osa tema isiksuse tugevuses, et olles lapsena paganlike iirlaste poolt orjaks röövitud, pöördus mees pärast vangipõlvest põgenemist hiljem uuesti Iirimaale tagasi. Põgenemise järel õppis Patrick mitmel pool Euroopas ja suundus lõpuks iirlaste juurde Jeesusest jutlustama. „Viienda sajandi Püha Patrickust on saanud suurem iirlane kui iirlased ise seda ongi, tegelikult on ju britist saanud iirlaste sümbol“ rääkis Neilinn. Patricku päeval tulevad välja kõik, ka invaliidid ja isegi varjupaiga koerad tuuakse välja.
Algselt Püha Patrickuga seostunud sinine värv asendus 17. sajandil rohelisega, mis püsib iiri kombestikus väga olulisel kohal. Rohelist peetakse Iirimaa sümboliks. Kantakse rohelisi linte, märke, ristikheinalehega riideid ja muud seesugust. Püha Patricku päeval värvitakse vett roheliseks ja tehakse seda koguni purskkaevudes.
Üsna lahkumise hetkel küsiti veel, kellena Neilinn ise ennast tunneb: kas rohkem eestlase või iirlasena. Neilinn kirjeldas oma õlgadele joonistatud tätoveeringuid, mis jutustavad tema Skandinaavia ja eestlaseks olemise päritolu. Ta näitas käsivart, millele on vana iiri keele tähtedes kirjutatud tema nimi. „Minus on kaks kolmandikku eestlast, pärnakat, sintlast ja üks kolmandik iirlast.“ Neilinn on sulandunud Iirimaa ühiskonda. Ta osaleb näitleja rollides kohalikus teatris, võtab osa kirjandusõhtutest, kirjutab raamatuid ja artikleid ajalehtedele. Neilinn peab tähtsaks tööd vaimupuudega inimeste juures ja ei karda minna võimaluse avanedes ka kriisipiirkondadesse reporteritööd tegema.
Samal teemal:
