Raimo Aas laenutas Sindi raamatukogus raamatuid
Sindi Linnaraamatukogul on olnud juba aastaid tavaks kutsuda igal sügisel raamatukogupäevade ajal tuntud inimesi üheks päevaks raamatuid laenutama. Kutsutud on kas Sindis elavad ja töötavad inimesed või kuidagi teisiti selle linnaga lähemalt seotud isikud. Laupäeval laenutas raamatuid Raimo Aas, kes tõi kaasa ka oma karikatuuride müüginäituse.
Ene Michelis tutvustab Raimo Aasale kliendiditeenidust
Kui suur sõber te ise raamatutega olete?
Raimo Aas: Loen aastas 250 kuni 300 raamatut. Pean lugema selleks, et inimestele esinedes oleks millegist rääkida ja suudaksin nendega suhelda.
Millist kirjandust eelistate kõige rohkem lugeda? Kas naljaraamatutel on samuti teie elus oma kindel koht või on igapäevane elu juba ise teie jaoks sedavõrd palju nalja täis, et kirjandusest ei peagi enam lisa otsima?
Raimo Aas: Ajalugu, teater, huumor - need on kirjanduses minu jaoks üks terviklik eelistus.
Olete Keskerakonna liige ja näib, et võtate poliitikat ning elu üldse väga tõsiselt. Kas nalja tegemisest võib samuti olla tõsist abi tõsiste asjadega tegelemisel?
Raimo Aas: Kindlasti!
Kunagise nimetusega E. Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut viis teid kokku ka siinse kauaaegse Sindi Seltsimaja juhatajaga. Priit Kask läheb lustlikult särama kui meenutab näiteks teie ühiseid Lõuna-Eesti ja Saaremaa kontsertuure koos Margus Lepaga. Kas tuleb sellest perioodist midagi sellist meelde, mis haaraks ka lugejaid huviga möödunut meenutama?
Raimo Aas: Mitmel esinemisel olime Lepaga absoluutselt kained.
Olete Sindis olnud sagedane külaline: visanud nalja ammustel naistepäeva sündmustel ja muul ajal, esinenud koos Rein Vendlaga, kus ka Priit Kask kaasa löönud. Millised on olnud eredamad killud siinsete sõprade-tuttavate ja Sindi rahvaga kohtumistel?
Raimo Aas: Nad on väga andekad mehed! Kahju, et nüüdseks Sindi areenilt kadunud.
1999. aastal pälvisite elutöö eest humoristina huumoripreemia „Meie Mats“. Kas tuntud ja tunnustatud karikaturistil on olnud kohtumisi ka Sindis elava harrastuskarikaturisti Mati Michelis'ega, kelle töid võis Sindi rahvas vaadata raamatukogus alates naljakuust kuni suure suve alguseni? Kuidas arvustate tema töid?
Raimo Aas: Oleme Matiga väga head sõbrad. Soovitan tal oma töid tutvustava albumi kindlasti trükki anda. Mati tööd valmivad kõrgel tasemel.
Saite Nõukogude ajal pooleaastase esinemiskeelu Jäneda jaanipeol lauldud laulu „Olgu jääv meile päike" sõnadega mängimise pärast, kuna „... olgu jääv suitsuvorst“ olevat kellegi truualamliku võimu kummardaja meelest mõjunud Nõukogude noorsoole solvavalt. See oli muidugi teine aeg, aga kui palju tuleb teil karikatuure joonistades ja nalja tehes mõelda kellegi võimalikule solvamisele?
Raimo Aas: Lisaks sellele sain veel kolmeaastase keelu ja 1986. aastal eluaegse keelu. Teen selleks kõike, et need, kes arusaavad, saavadki aru. Ja need, kes olid eile raiped, on seda ka täna kahjuks.
Mati Michelis on rääkinud lugusid oma kogemustest, kus inimesed tunnevad endid puudutatuina ilma, et ta oleks üldse solvunud inimest silmas pidanud.
Raimo Aas: See kes arvab et tema on just see kõige kõige... targem, tunneb millegipärast igas joonistatud lollis ise ennast!!!
Teid on iseloomustatud päriselus tõsise inimesena, nagu naljameeste juures ikka juhtuvat. Saite suvel kuuekümneseks. Kas see on juba selline iga, et võite tagasivaatavalt öelda kumb vanuse lisandumisega rohkem esile kerkib - tõsidus või naljalembus või kestavad mõlemad endises vaimus?
Raimo Aas: Eks ikka. Kui ei räägi ainult, et oot kuidas kõik vanasti ikka oli ja teed täna edasi sedasama mida oled teinud eluaeg - lähedki paremaks. Lisaks tunnen: kui sain „Meie Matsi“ auhinna elutöö eest, siis peab seni tööd tegema, kuni oled veel elus! See ongi elutöö!!! Minu elutöö on satiir ja huumor.
Tänan, et leidsite mahti raamatute laenutamise vahelt ka jutuajamiseks, mis polegi nii lihtne uue ameti harjutamise kõrvalt.
Samal teemal:
