Renita Metsalu tutvustas oma äsja ilmunud teist raamatut esimesena Sindi koolilastele

Sindi Linnaraamatukogu direktor Ene Michelis ja Renita Metsalu on klassiõed, kõrval seisab Jaagup

15. mail tutvustas Renita Metsalu Sindi Gümnaasiumi 1., 2. ja 4. klassi õpilastele nädal enne kohtumist trükist ilmunud uut raamatut „Tigu, türannosaurus ja vankumatu õppealajuhataja“, mille esitlemine kujunes ootamatult elavaks vastastikuseks vestluseks ning tipnes üllatuslikult Roode-Marie Prooveri omaloomingu ette lugemisega.

Roode-Marie Proover ja tema õpetaja Eneli Arusaar

Renita Metsalu on pärit Sindist ja lõpetanud 1983. aastal Sindi Keskkooli. Praegu elab ja toimetab kolme täiskasvanud lapse ema Põlvamaal Karilatsis, kus asub oma pere kätega ehitatud maja. Vabakutseline kirjanik on varem töötanud eripedagoogi ja logopeedina. Kirjanikuks ta ise ennast siiski ei sooviks veel nimetada kuigi olevat tahtnud juba kolme aastaselt saada kirjanikuks. „Tegelikult ma siis veel ei teadnudki, kes kirjanik täpselt on. Arvasin, et kirjanik kirjutab ilusate tähtedega kaunist kirja,“ meenutas Renita, kes alles 40 aastat hiljem võttis raamatu kirjutamise tõsiselt käsile.

Juhtus nii, et mingil hetkel soovitas väga hea sõbranna asuda kirjutama lastele jutte, millest ei puuduks krutskid ja seiklused, aga samal ajal sisendaksid turvalist tunnet ning avalduks päikeseline soe paitus. Sõbrannal oli ka kodujänes, kes lahkesti nõustus olema inspiratsiooniallikaks ja Renita sõnul ei võtnudki palju aega kui debüütraamat „Eevalt" trükiküpseks sai kirjutatud.

Viis lustlikku debüütjutustust pajatavad 143 leheküljel fantaasiarikkaid seiklusi sellest, mis võib juhtuda lapsega, kes veedab koolivaheaja üksipäini kodus. Magaagilise vlöödi ja Targutajate Kiviga toimetav Eevalt teab teed ka Kõikuvale Mäele ja oskab isegi keeta tatraputru, mille nimeks on Seikluste Ema. Poisi ema aga arvab, et Ruut veedab enamjagu ajast lemmikloomakese küülik Pille seltsis. Kummalisel moel hargnevad aga Eevalti ja Pillega äraspidised lood, millest selgema pildi saamiseks ongi kõige hõlpsam moodus

raamat ise läbi lugeda. Ette rutates võib veel lisada, et uulikoolis studeerib Eevalt seiklusõpetust, võlukunsti, lustiteadust ja poistekasvatust.

Esimene raamat valmis ema ja poja ühisloominguna, sest pildid joonistas jutustuste juurde Jaagup, kes pärast Krootuse põhikooli ja Hugo Treffneri gümnaasiumi lõpetamist omandas animatsiooni eriala Eesti Kunstiakadeemias. Enne raamatupiltide joonistamise juurde asumist on ta kujundanud graafikat telereklaamidele, samuti „Navi“ ja "Kahekõne", praegu on käsil Lotte animeerimine. Ema lisab juurde, et ta on veel noor (23) ja küll jõuab ka täispikkade multikate tegemiseni. Jaagup räägib, et joonistamisele hakkas ta tõsisemalt mõtlema alles siis kui tahtis saada animaatoriks. Ema täiendab, et tegelikult tegi ta juba varemgi vihiku lehtedele igasukuseid koonukseid.

„Ega ma portreede joonistamisega ei saaks praegugi hakkama ja kui prooviksingi, siis võiks see päris naljakalt välja kukkuda,“ on Jaagup oma oskuste esitlemisel tagasihoidlik, aga samas on ta kindel, et sitiliseeritud tegelaskujude joonistamisega saab hakkama. Õpilase küsimusele raamatu kirjutamise kohta vastas Jaagup, et on kunagi kaks peatükki ulmekat loonud kuid peale seda jäi töö sahtlisse poolikult seisma.

Kuna põhitöö kõrvalt võttis raamatu illustreerimine kauem aega, asus Renita veel enne esikjutustuse kaante vahele köitmist uue raamatu kirjutamise kallale.

Möödunud aastal ilmunud trükisoe raamat polnud veel jõudnud jahtudagi kui Renita silme ees elustunud tegevustik kunagises armsas Sindi koolimajas vormus järgmiseks põnevikuks. Esimesed kiiremad on saanud sedagi raamatut juba nädalapäevad käes hoida. „Tigu, türannosaurus ja vankumatu õppealajuhataja“ on loogiline järg raamatule „Eevalt“.

„Salapärane Eevalt asub küll kusagil eemal, aga talle kuuluvad võluvidinad pole sellegipoolest Ruudu käeulatusest kaugemale kadunud. Viimasel veerandil igatseb Ruut pikisilmi suvevaheaega ja Eevaltit ning nähtavasti talumatu ootuse tulemusena hakkavadki õppeaasta lõpul sündima koolimajas ebatavalised juhtumid,“ tutvustab Renita oma uut fantaasia raamatut. Ruudu koolimajas võtavad sündmustike ahelas lustides keskse koha vanad head tuttavad magaagiline vlööt, Tuulevaletaja ja Targutajate Kivi. Sekeldustest ei pääse ka sõber Kalmer, õpetajad Maasikas, Põder, Ingrid, geograafiaõpetaja Ester Kägu ja saksa keele õpetaja Ursula Nael ega õppealajuhatajagi, loomulikult mitte paljud teisedki.

Kust tulevad tegelased, küsib õpetaja Eneli Arusaar. „Ruut on tegelikult päris Tallinna poiss, kes on minu sõbranna poeg. Sõbranna on natuke kanaema moodi, sest ei julgenud kaua aega oma last üksi koju jätta. Mina ei saanud alati sellest kartusest aru ja minu meelest hoolitses ta üle,“ rääkis Renita, kelle arvates peaks laps saama ka iseseisvalt ilma pideva järelvalveta toimetada, et lõpuks ikkagi meheks kasvada.

„Kuidas need lood juhtuvad, seda ma kirjutama hakates ei tea isegi, aga siis nad tulevad ja mul pole kunagi aimu, kuhu sündmustikud pööravad või keeravad või kuhu nad lõpuks välja jõuavad,“ selgitab Renita oma kirjutamise viisi. „Kõik need lood on kusagil olemas ja pole muud tarvis kui keegi peaks need üles kirjutama!“

Kas kirjutamine ja lugemine oli huviks juba aegsasti lapsepõlvest alates? „Ei olnud, lugemine siiski küll, aga siis oli ka rohkem aega. Polnud ju arvutit, arvuti mänge, Internetti, aga meie käisime väga palju õues, mängisime. Kõik Sindi tagune raba sai otsast lõpuni läbi käidud. Seiklusmängud, luuremängud, mis iganes maastiku mängud, kaklemised – kõike sai tehtud. Minule meeldis puude otsas ronimine, ainult nukkudega mina ei mänginud. Mina tegin rohkem poiste asju, kaklesin ja muud,“ jutustab Renita lapsepõlve tegemistest kodulinnas Sindis.

Kuna paljude mälestustega seostub Sindi koolimaja, siis on viimase raamatu tegevustikku kirja pannes olnud lugude autoril silme ees just tema esimene kool, kus kogu sündmustik aset leiab. Lastele loeb ta ette seda osa, kus Tuulevaletaja oli lahtipääsenud ja igasuguste tembutamiste ning pahandustega parajasti toimetamas on. Raamatu lugemist kuulatab ka üks bioloogia õpetaja, kelle sõnul pole enam bioloogia klass üldsegi selliste õppevahenditega varustatud nagu see Renita mälestustest välja koorub.

Renita räägib veel oma plaanist kirjutada raamatuid suve-, sügis- ja talvevaheajast. Praegu on pooleli Eevalti suvevaheaeg. „Aga ma tahan ka üht jõululugu kirjutada, sellega olen ma ka alustanud,“ räägib Renita lastele oma kirjutamise tegevusest ja rõhutab, et pole kirjanik. „Olen rohkem jutustaja. Jah, joonistan ka, teen mõlemat.“

Üks tüdruk küsib: „Milline on sinu lemmikloom?“

„Ikka koerad, aga praegu on mul eriline tuvi Aafrikast. Ta naerab – irvitab kõva häälega. Teda nimetataksegi naerutuviks.

Teise klassi õpilane Roode-Marie Proover tõstis käe ja püsti tõustes ütles, et on kirjutanud juba neli raamatut: „“Roosiaed“, siis veel luuletusi, näidendi ja ühe raamatu pealkirja ma ei mäleta.“ Roode-Marie klassijuhataja Eneli Arusaar kinnitas, et ta tõepoolest kirjutab sõna otseses mõttes ja joonistab samuti. Kui Renita küsis, kas ta tahabki kirjanikuks saada, vastas Roode-Marie: „Ma ei tea.“ Seejärel tõstsid veel paljud lapsed käed sooviga hästi palju kirjutada, mille peale külla tulnud raamatute autor tõdes Sindi Gümnaasiumi jätkuvat erilist andekust. Jaagupi palvel luges Roode-Marie samas ühe enda loodud naljaka haiku. Hiljem luges ta peast veel mitu päris pikka luuletust. „Tore kui luuletus on ilus, aga veel parem kui selles leidub ka väike krutski või midagi naljakat,“ arvustas Renita hea sõnaga kuuldud luuletust.