Riigikogu saadiku kutsel pealinnas
Eile külastas Riigikogu liikme Annely Akkermanni kutsel bussitäis Pärnu IRL-i Väärikate klubi ja Väärikate ülikooli õppureid väga ammusest ajast muistsetele eestlastele kuulunud linnusekomplekside ala, mis hõlmas arvatavalt tervet Toompea küngast.
Lipp nr. 1 lehvib Pika Hermanni tornis, Riigikogu infotunnis
Sedakorda olid külastuste peamisteks sihtmärkideks siiski Eesti riigile kõige olulisemad paigad riigikogu saalis ja lipu nr 1 juures.
Eestlaste oletatavad puit- ja kuivmüüritisega linnuse ehituskonstruktsioonid hakkasid täielikuks kivilinnuseks muutuma alates 1219-st aastast pärast taanlaste ülemvõimu saabumist. Suuremaks kindlustusehituseks läks lahti Mõõgavendade Ordu valitsemise ajal alates 1227-st aastast kui Toompea püsis nende valduses tervelt kümme aastat. 1238. aasta paiku jätkasid linnuse ehitamist taas taanlased, kuid siis juba mõõgavendade alustatud paigas.
Jüriöö sündmuste järel müüsid taanlased oma valdused Liivi ordule, kelle valdusesse läks ka Toompea. Aastatel 1350–1360 rajas ordu kastelli keskmesse konvendihoone, mille kõrgus ulatus paarikümne meetrini ja seinad laoti kuni 2,6 m paksused. Linnust täiendati lõunapoolse eeshooviga 1370. aastal ja selle nurkadesse rajati hiljem kaks torni. Edela poolses nurgas kõrgub sihvakas ja kõigile hästi tuntud Pikk Hermann, mis ehitati ajavahemikul 1420 kuni 1430. Torni praegune kõrgus on 45,6 meetrit ja selle tippu tõusmiseks tuleb giidi sõnul astuda 225 trepiastmele.
Selle torni tipus asub Eesti lipp nr 1, nagu Eesti Lipu Seltsi esimees Trivimi Velliste tavatseb igal võimalikul juhul rõhutada, kui Pika Hermanni jalamil toimuvad pidulikud lipuheiskamise tseremooniad. Nüüd oli paljudel pärnakatelgi võimalus esmakordselt tulla sellele lipule maksimaalselt lähedale.
Siiski ei alanud kolme tunni pikkune külastus Pika Hermanni tornist, vaid kõigepealt tuli läbida isiku tuvastuse kontroll ja astuda läbi turvaväravate. Esmalt viis Annely Akkermann oma külalised Riigikogu istungite saali uste juurde ja tutvustas mõne sõnaga imepärase arhitektuuri üht detaili. Arhitektid Eugen Habermann ja Herbert Johanson on projekteerinud eesruumi sellisel omapärasel viisil, et kui üks inimene pöördub suuga ühe nurga poole ja teine inimene seab kõrva kuuldele diagonaalselt vastasnurgas, siis kostub vaikne kõne selgelt nagu telefonis kuulajale kätte. Annely Akkermanni selgitusel sümboliseerib taoline praktiline arhitektuuriline lahendus Eesti parlamentaarset avatust, kus mitte midagi ei toimetata salajas.
Riigikogu hoone ehitati aastatel 1920–1922 endise konvendihoone varemete asemele. Hoone on rajatud uusbarokse ekspressionistlikku stiiliga, mis on giidi ütluse järgi kogu maailmas täiesti ainulaadne ja üksnes siin avastatav. Seda hoonet on hakatud just viimastel aegadel väärtustama, kui üht sõdadevahelist tippsaavutust Eesti arhitektuurimaastikul. Ometi oli see hoone ehitise valmimise järgselt tookordsetele kaasaegsetele täiesti vastuvõetamatult arusaamatu ehitis. Giid lisas juurde, et siiski võib ka tänapäeval kohata arukate inimeste arutuid küsimusi. Hiljuti olevat keegi ajakirjanik avaldanud ühes suuremas väljaandes arvamust, et istungitesaali seinad võiksid olla värvitud sinise asemel hoopis mõne helgema värvitooniga. Tegelikult oleks see sisekujunduslik vägivald praeguse teostuse suhtes, sest valge lagi, mustad uksed ja sinised seinad moodustavad Eesti lipu värvide terviku.
Kuid mitte üksnes hoone pole maailmas ainulaadne, vaid üsna erandlik on ka Riigikogu töö avatus muule maailmale. Isegi demokratlikes ja väga demokraatlikes riikides pole paljudel juhtudel võimalik nii vabalt pääseda istungeid jälgima, nagu see on lubatavaks saanud Eestis. Kui mujal nõutakse mitmepäevast, mitme nädalast või koguni aasta pikkust eelregistreerimist, siis Eesti parlamendi töö jälgimiseks piisab isikutunnistuse esitamisest ja juba järgmisel hetkel võib istuda vaatajate rõdule.
Giidi jutust saadi teada, et Riigikogu istungite saalis toimub vaid üks väikene osa saadikute suurest töömahust. Huvitav oli kuulda, et seni kõige vähem aega nõudnud istung on kestnud 2,51 minutit ja kõige pikemalt on töötatud järjest 36 tundi.
Seekord oli külalistel juhust kuulata infotunnis peaministri, põllumajandusministri ja regionaalministri vastuseid Riigikogu liikmete arupärimistele. Palju küsimusi esitati opositsiooni poolelt seoses maamaksu tasu kaotamisega. Huvitav oli oma silmaga näha, et mõnd oponenti ei huvitanud peale iseenda küsimuse esitamise mitte midagi muud, kuna lahkus vahetult peale küsimist saalist. Siiski näis, et Riigikogu esimees Ene Ergma peab distsipliinist ja viisakast käitumisest väga lugu ja tegi sellepärast Maarika Tuusile ka noomituse.
Annely Akkermann võõrustas oma külalisi ka IRL-i fraktsiooni tööruumis. Pika laua taha ei mahtunud küll mitte kõik istuma, aga vett ja kompvekke jagati sellegipoolest kõigile ühtviisi. Annely Akkermann rääkis ülevaatlikult oma tööst Riigikogu keskkonnakomisjonis.
Tunti huvi, kuivõrd palju saab Riigikogu liige seista kohalike huvide kaitsel. Annely Akkermann leidis oma seni saadud kogemuste põhjal, et on olemas väga spetsiifilisi küsimusi, kus teisiti ei saagi ja tuleb arvestada Pärnumaa või Kihnu saare rannamaastiku eripäradega näiteks loomade karjatamisel. Paljude seaduste ettevalmistamisel tuleb täiesti arvestada ka näiteks Pärnu linnaga seonduvate kaasustega ja argumenteeritud põhjendustel tulevad sellega kaasa ka ülejäänud Riigikogu liikmed.
Hans Soll esitas väga spetsiifilisi küsimusi seoses Sindi paisu tulevikuga. Annely Akkermann ütles, et Eestis on 369 paisu, millest kümnega tegeletakse keskkonnahoiu seisukohalt väga tõsiselt. Väga tähelepanelikult võtab Annely Akkermann Sindi paisu problemaatikat, kuna kalandus on talle ka isiklikult ääretult tähtis valdkond, millega soovib eriliselt tegeleda.
