Robin: „Vot see on koht, kuhu tasub tagasi tulla!“
Septembri teisel pühapäeval tähistatakse Eesti riikliku tähtpäevana vanavanemate päeva, mida Sindi Naisliit tähistas kaks nädalat varem suure pereüritusega Sauga valla Kiisa külas asuvas Nurmenuku puhkekeskuses.
MTÜ Sindi Naisliidu esinaine Lia Oras selgitas vanavanemate päeva tähistamise varajasemale ajale toomist põhjusega, et Nurmenuku puhkekeskus töötab hooajaliselt üksnes suvekuudel ja sündmuse toimumine ise on täpse kuupäevaga ajastamisest palju olulisem.
Ettevalmistusega alustati juba kevadel, kui Lia Oras ja juhatuse liige Aili Muskat kirjutasid Sindi Linnavalitsusele toetuse saamiseks projektipõhise taotluse, mis rahuldati küsitud summa suuruse ulatuses. Sündmus polnud suunatud üksnes naisliidu liikmetele, vaid eesmärgiks seati võimaluse pakkumine eeskätt vanavanematele, kes saaksid veeta lõbusalt sisustatud päeva koos oma lastelaste ja lastelastelastega.
60 osavõtjat saabusid kohale tellitud bussiga, mis pidi osavõtjate rohkuse tõttu tegema topelt reisid. Valdav enamik Nurmenuku külastajaist olid suuresti üllatunud, et kõigest 4-5 km kaugusel Sindist asub nii harukordne meelelahutus koht, mille olemasolu polnud paljud osanud seni endi jaoks teadvustada. Seda suurem oli nüüd tänane avastamise rõõm ja üllatus.
Päevajuhina astus bussist väljujatele vastu Tori Põhikooli huvijuht Anne Borkvel, kellel oli kogu päevakava kenasti läbi mõeldud ja ettenägematuteks juhtumitekski varuplaan tagataskus olemas. Kuigi keskpäevaks otsustas päike anda täisõiguse lauspilvisusele ja vahepeal lubas ilmataat ka vihmasajuga vaheldust tekitada, ei paistnud see ühegi osavõtja tuju häirivat, pigem vastupidi.
Kuna küsitluse põhjal selgus, et vaid paaril üksikul osalejal oli hommikvõimlemine tehtud, siis korraldas Anne viimse uneraasu silmist pühkimiseks hoogsa ringtantsu, mille ära õppimine oli vaid minutite küsimus, kuigi selle kirjeldamine polegi nii lihtne. Seejärel suunduti hiiglasuurele täispuhutud liumäele. Seda, et vanavanemad ühtviisi koos kõige pisemate võsukestega sellele hüppama ja alla laskma lähevad võis küll kõige vähem oodata. Ometi just nii juhtuski ja teel alla tegid vanaemad ning vanaisad vist küll kõige toredamaid uperpalle.
Meeskonnamäguks ei rivistatud osavõtjaid perekonniti, vaid varem pimesi valitud värvide järgi: sinine, roheline, kollane, punane. Teatevõistluse korras joosti kordamööda hästi suure suka juurde, et selle seest õngitsetud mündid ükshaaval kanda meeskonna rivi ees olevasse topsi. Niipea kui sukasäärest viimane münt oma meeskonna värvi topsi visatud sai, valati kogu sisu maha ja müntide teisele küljele kirjutatud tähed reastati selliselt, et võis kokku lugeda tuntud laulu pealkirja. Seda laulu pidi iga meeskond nii vägevalt laulma, kui üldse jaksu jätkus. Anne aga kirjutas punkte vastavalt sellele, kes kiirem ja kellel valjem hääl.
Põnevus jätkus konnatiigis. Anne valas vette kotitäie pallikesi, mida meeskonna vanemad pidid võimalikult palju omade juurde ajama, et ise või teiste abiga pisikese lusikaga tõsta need veest välja potsikusse.
Midagi pidi toimuma veel rõngastega ja hiljem saadi teada, et Annel oli plaanis veel mitu huvitavat mängu. Paraku kihutas vali vihmahoog kõik osalejad varjulisemasse paika. Kuid ega sellepärast põnevus vähenenud. Anne jutustas oma vanaema reisidest mitmel pool maailmas, kus erinevates maadest väikeste iseärasustega saia küpsetati. Ta jutustas käte ja kehaga ette näidates kõike nii tabava täpsusega, et tõsine pagaritöö ei jätnud enam tõsiseks ka kõige tõsisemat vanaisa. Tõsised probleemid ilmnesid vatsa kinnihoidmisega ja naerupisarate kuivatamisega.
Kes veel ei teadnud, et enda passipilti võib edukalt ka ise joonistada, siis nende kõhklused peletas Anne kiiresti pärast seda kui oli igale soovijale valge paberilehe, juuksekummi ja pliiatsi välja jaganud. Tuli välja, et kummi abiga paberilehe kinnitamisel näole saab hõlpsasti iseseisvalt pliiatsiga oma näokontuurid passipildi jaoks valmis joonida.
Kuna ilmatujukus ei suutnud endale suuremat tähelepanu pöörata ja veepilvedel näis jaksu väheks jäävat, siis suhtuti vihma tibutamisse üsna ükskõikselt ja mindi pärast mitut lustlikku ringmängu minizood külastama. Et ka viimased harvad piisad lõpuks olematuks muutusid, siis joosti paljude atraktsioonide juurde. Sõideti karusselliga, rongiga ja aerutati konna seljas madala basseini vees.
Enne koduteele minekut kostitas naisliit küpsiste, kommide, kalja ja õuntega. Selleks, et midagi oleks kodus käega katsutavalt meenutada, kingiti igale perele Lasteleht. Esilehel on kiri: „Mälestuseks vanavanematele ja lastelastele koos veedetud päevast Nurmenuku talus, 28.08.2011“. Raamatus olevatest paljudest piltidest on raamatu koostaja Liia Oras esimese pildi ise ära värvinud, ülejäänud pildid aga jätnud värvida vanavanematele, keda loodetavasti nende pisikesed armsad nublud tõttavad abistama.
Kui käsi värvimisest väsib, saab pliiatsi hoidmise asemel lugeda või ristsõnu lahendada. Tegevust jätkub selle raamatuga kuni järgmise aasta vanavanemate päevani.
Ainus, mis päevajuhil jäi südamele kripeldama, oli ajapuudusel parema vanaema ja vanaisa valimise ära jäämine. Ent võibolla oligi nii parem, sest kõik olid ühtviisi parimatest parimad. Raske olnuks hinnata, kelle õhulend liumäele hüpates kõrgem või kogemata kukerpalli kukkumine usutavam oli. Sama raske olnuks teha vahet ka vanavanemate teiste trikitamiste paremuse osas.
Ei jäänud mingit kahtlust, et naisliit on saanud hakkama väga tänuväärse ettevõtmisega. Paljude tänulike ja tunnustavate ütlemiste kõrval kostus parimal viisil kõrvu Robin Semmeli võidukas hüüe: „Vot see on koht, kuhu tasub tagasi tulla!“
Kindlameelne Robin Semmel koduteel
Värske Lasteleht pakub huvi; batuudilt tulek
Maja perenaine Veronika
Samal teemal:
