Seemnest tärkab elu

Küünlapäeval avati Sindi Gümnaasiumi C korpuse ruumis Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) poolt rahastatud loodusõppelabor, mis on üks osa üldhariduskooli projektist „Loodusõppelabori „Seemnest tärkab elu“ loomine Sindis“.

Näpud mullas ja taimed Sindi gümnaasiumi loodusõppelaboris

Läinud aasta lõpul eraldas Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) keskkonnateadlikkuse ja loodushariduse edendamise väikeprojektidele 515 783 €, millega toetatakse koolide õppekava keskkonna ning säästva arengu põhimõtteid arvestavalt. Üldse laekus Eesti erinevatest maakondadest KIK-ile 165 rahataotlust, millest rahuldati 157.

Teiste koolide seas eraldas KIK Sindi Gümnaasiumi projektile “Loodusõppelabori “Seemnest tärkab elu” loomine Sindis” 11 939 €. Projekt vältab lõppenud aasta detsembrist kuni novembrini 2012. Kavandatu eesmärgiks seati Sindi Gümnaasiumi ruumidesse luua erinevates vanuseastmetes loodushuvilistele lastele õppelabor, kus kasvatatakse kooliruume, selle ümbrust ja kodulinna kaunistavaid taimi. Istikuid kasvatades õpivad noored taimi paremini tundma ja hooldama.

Sindi Gümnaasiumi arendusjuht Sigrid Jamnes ütles, et projektis osaletakse vabatahtlikkuse alusel, huvist looduse ja taimekasvatuse vastu. Õpetajad kasutavad laborit tundide läbiviimiseks.

Lisaks laboritööle korraldatakse asjast huvitatutele mitmesuguseid õppekäike. Esimene toimus juba 26. jaanuaril Tallinna Botaanikaaeda. Sealsete taimede ja maitsetaimedega tutvus 56 teise, viienda, seitsmenda ja kaheksanda klassi õpilast. Huvitav on kasutada võimalust sirvida botaanikaaias õppekäigul osalenud 5. a klassi õpilaste kokkuvõtvaid muljeid, mida nad hiljem kirja panid.

Anette Aas ütleb, et Tallinnasse sõidu tegi eriti pikaks reisiärevus. „Kui me lõpuks Tallinna botaanikaaeda jõudsime, siis jagunesime kolme rühma: I rühmas olime meie, 5. a klass koos klassijuhataja Mariko Passeliga, teises rühmas oli 2. klass koos Eneli Arusaarega ja kolmandas rühmas olid kõik 6. , 7. , 8. klassi õpilased koos Mart Nõmmega.“

Käidi kolmes erinevas kohas. Giid rääkis pikalt taimedest ja tutvustas roosa, kollase, oranži ja rohelise värviga kaarti, mis märkis kliima soojust eri paigus. „Giid andis meile potid ja asusime taimi istutama. Kõige põhja panime kolm suurt kivi, siis tuli kruus, muld ja lõpuks ka taim,“ jutustab Anette, kellel oli kahju, et ei võinud taime koju kaasa võtta. Need läksid koolimajja "Seemnest tärkab elu" projekti jaoks. „Teises majas rääkis uus giid ka ravim- ja mürgistest taimedest.“ Kolmandas paigas oli üks taim pärit dinosauruste ajast. Lisaks oli eraldi ruum kaktuste jaoks, kus Anettele meeldis üks kivi meenutav kaktus.

Chätlyn Parts sai täpsemaid teadmisi taimede istutamisest, tutvus erinevate taimedega, mida võis ka nuusutada. Kasvuhoones pildistati ja koguti hulga uusi mõtteid. Lõpuks vaadati väga huvitavaid kaktuseid: „Mõned nägid välja nagu tumbad ja mõni kaktus oli ümber puu kasvanud või siis oli ta nii pikk, et nad ise paigutasid selle kaktuse niimoodi.“

Anna-Marie Lättekivi meenutab taimede uurimist, mille järel täideti erinevaid ülesandeid ja vaadati kuivanud lehtede kogumikku. „Kõigepealt läksime vaatama taimi, mis kannatavad jahedat õhku. Kui see kasvuhoone pool oli ära vaadatud, läksime soojema maa taimede kasvuhoonesse ja seal oli väga lahe – nii soe nagu džunglis.“ Anna-Marie imetles kõige vanemat, 150 aastast kaljukaktust. „Kõigi kolme koha külastus kestis terve päeva, nii et kui tagasi Sinti jõudsime, oli jube pime. Mulle meeldis see reis väga ja ma loodan, et järgmine reis tuleb sama lõbus ja huvitav kui see reis.“

Merilyn Nõmm kirjeldab lahedalt alanud hommikut: „Kõigil oli hea tuju. Bussis nägime päikesetõusu, mis oli väga ilus.“ Talle meeldisid kõige rohkem kaktused. „Sain teada, et kõige suurem kaktus oli 90-aastane. Ühes ruumis olid ka papagoid, nad olid nii ilusad. Lõpuks tegime oma klassijuhatajaga klassipildi, see oli kõige lahedam.“

Kristella kiidab alguses bussijuhti. „Kui kohale jõudsime, panid esmalt kõik tähele suurt klaasist kuplit majast välja ulatumas. Juba kaugelt võis märgata, et seal sees on küll üks väga suur palm või isegi mitu palmi. Sisenedes nägime kohe lummavat vaatepilti: kõikjal olid lilled, puud ja põõsad. See kõik tundus väga värvikirev ja põnev. Peagi saime teada, et seda hoonet nimetatakse Palmimajaks ja ühtlasi oli see ka peahoone,“ selgitab meelde jäänut Kristella, kes kuulus oma enda klassijuhtaja Mariko Passeri gruppi. Ka tema pildistas lilli. „Giid rääkis kliimavöönditest ja lilledele sobivatest kasvukohtadest. Täitsime töölehte, mis puudutas eri taimi. See oli väga põnev. Saime ka ise lille istutada. Giid õpetas ja meie tegime järgi. Poleks uskunudki, et see töö tegelikult ka nii lihtne on.“ Talle meeldisid väga orhideed ja palmid. „Aga eriti Enseete, see oli üks väga, väga suure õiega taim, mis oli ühtlasi ka selle Botaanikaaia suurim taim.“

Kristiina Fetšina kõneleb esmalt palavast ja ilusast troopikamajast, kus talle meeldis kõige rohkem oranžikas karpkala. Seal kasvavatest lilledest nimetab ta näiteks: rahu-palmlehik, loorberipuu, austraalia hardenbergia, harilik mimoos, dünamiidipuu mis võib inimese kurdiks teha. „Harilik mimoos oli selline, et kui lehe paned kahe näpu vahele, siis leht tõmbab ennast kokku,“ teeb Kristiina üksikasjalisi märkmeid ja soovib minna botaanikaaeda tagasi, kuna seal oli nii huvitav ja ilus.

Märtsis minnakse Tootsi aiandisse, kus tahetakse õppida kokku sobitama erinevaid taimi, valmistada pilkupüüdvaid ampleid ja taimekaste. Aprillis külastatakse Räpina Aianduskooli õppemajandit, augustis Metsamoori Perekeskust. Mais oodatakse taimesõpru Sindi Gümnaasiumisse koolitusseminarile “Seemnest tärkab elu”.

Eilsel loodusõppelabori pidulikul avamisel võis läbi akna paistva päikese kirkas heleduses, värseket mullalõhna haistes ja roheliste taimede keskel viibides tunda end päris kevades. Ometi valitses akna taga paarikümne kraadine veebruari pakane. Taimelaudade vahel erinevas pikkuses seisvad õpilased, õpetaja Eneli Arusaar, majandusjuhataja Mart Nõmm, abilised Ljubov Arbuzova ja Elle-Anniki Nõmm ei jätnud vähimatki võimalust mõista, kes on loodusõppelabori peamine või peamised vedajad. Näis nagu oleksid kõik võrdväärsed tegijad ja nii see vist ongi.

Teise osapoole moodustasid külalised, kelle puhul ei lepitud üksnes tervitussõnavõttude ära kuulamise ja kingituste vastuvõtuga, vaid kaasati silmapilkugi aega viitmata õppelabori töösse. Igale kutsutule jagati küsimuste leheke, millele vastamiseks sai abivahendina kasutada seinale riputatud rohket pildi ja kirjalikku materjali. Igaks juhuks määrati kõigile ka keegi õppelabori töös osalejatest vastajat juhendama. Siin kirjutajal läks hästi, sest mulle tuli appi Eylandt Edwin. Loodan, et kõik teised võisid oma abilistega sama rahule jääda.
Mõned küsimused olid üsna lihtsad, aga teistega pidi vaeva nähes pisut ka nuputama. Pidi isegi seda teadma, mida sööb näiteks Liis Kabi? Selgus, et basiilikut. Elle Treps aga söövat kindla peale peterselli. Kolmandas ülesandes kirjeldati Priidu kurtmist väsimuse ja söögiisu puudumise üle ja küsiti, mis aitaks. Eylandt Edwini abiga jõudsin selgusele, et sellisel juhul tuleb tervisele kasuks kress-salat või petersell. Küsimusi oli hulgem ja hiljem riputati vastused koos vastanute nimedega seinale kõigile vaatamiseks. Üllatuseks anti aga kõigile vastanutele potimulda istutatud taim, mille nimetuses tuleb ise arusaamisele jõuda siis kui võrse hakkab ära tuntavat kuju võtma. Kuidas kingituse saaja taime hooldamisega toime tuleb, sellel lubasid labori vabatahtlikud töötajad-õpilased hiljem hoolsalt silma peal hoida.